President Kaljulaid aastalõpuintervjuus: Eesti ei ole tegelikult lõhestunud
Muidugi me peame oma rahva, keele ja kultuuri kestmise pärast muretsema. Küsimus on selles, milliste meetoditega neid kaitsta, ütleb president Kersti Kaljulaid ERRile antud aastalõpuintervjuus. Avaldame selle täismahus.
Räägime ränderaamistikust. See on praegu väga aktuaalne teema. Inimesed jagunesid kahte lehte, tekkis vastandumine, viha, poliitikud esinesid ultimaatumite keeles. Kuidas me küll sellisesse olukorda jõudsime?
Need, kes tegelevad meie rahvusvahelise suhtluse korraldamisega (sealhulgas mina ise) unustasid ära, et kõik need teemad, kus on sees sõnad "ränne", "migratsioon" või "pagulane", on praegu väga emotsionaalsed.
Pealtnäha oli kõik justkui korras – kevadel oli seda teemat riigikogus käsitletud, ka valitsus oli seda käsitlenud –, kuid tegelikult ikkagi ei olnud. Kui arutelu juba avanes, siis avanes see üsna emotsionaalsel moel. Enam ei olnud aega selgitada, mida see kõik tähendab. Mida tähendab võimalus olla laua ääres ja kaasa rääkida ning mida tähendab otsus minna laua tagant ära.
Aga mis veel tähtsam: enam ei jõudnud kohale see sõnum, et tegelikult mingis mõttes pelgame me kõik seda, kas 21. sajand tähendab ka meie jaoks palju siia tulevaid inimesi teistest kultuuridest ja kuidas me sellise olukorraga hakkama saame.
Keegi – ka mina, Sven Mikser, need valitsuse ja parlamendi liikmed, kes toetavad ränderaamistikku – ei erine [ülejäänud rahvast]. Meil selles mõttes ei ole kahte leeri, et me kõik oleme mures tuleviku pärast, me kõik näeme, et eelkõige kliimamuutused, aga ka sõjad ja muud probleemid panevad inimesed liikuma. Me tahame teada, mis tuleb. Me täpselt ei tea, mis tuleb, aga me anname endale aru, et me peame valmistuma. Kuidas me peame valmistuma, see ongi arutelukoht.
Igal juhul tõid need meeleavaldused kaasa teatava uue poliitkultuuri. Mind siiralt huvitab, kas te pidite kodus näiteks lastele selgitama, miks nende ema kutsutakse reeturiks või selliselt plakatil kujutatakse?
Tegelikult ei pidanud selgitama. Ausalt öeldes pannakse meil kodus harva televiisor käima ja ma arvan, et nad võib-olla isegi ei näinud neid [uudiseid]. Minuni ei jõudnud ka kusagilt mujalt, näiteks kooliruumist, selliseid arutelusid, mis oleks nõudnud neilt selle teemaga sellisel moel tegelemist.
Küll aga on minu lapsed üles kasvanud Luksemburgis ja pärast siiatulekut on neid tihtipeale hämmastanud see, kui eelarvamuslikult siin suhtutakse nendesse, kes näevad välja teistmoodi. Ma olen pidanud päris palju kodus lahti mõtestama, miks see niimoodi on. Olen pidanud ka oma lastele selgitama, et kui mina olin väike, ehitati meile terve Lasnamäe ning meile tuli väga palju teise keeletaustaga inimesi. Me kasvasime üles nii, et meile võidi poes eesti keeles rääkimise peale öelda говори по человеческому [räägi inimkeeles -toim]. Me olime sügavalt ja siiralt mures eesti keele tuleviku pärast. Me oleme 40 kirja põlvkond.
Need, kes täna on mures, on osalt needsamad inimesed. Nad on mures täpselt sellesama asja pärast. Ei ole üldse mingisugust põhjust öelda, et me ei peaks muretsema. Muidugi me peame!
Meie asi on tagada see, et kui siia tuleb inimesi mujalt – ja neid ju tuleb, sest me ju tahame, et meile oleks Euroopa tööturg lahti, järelikult on ka meie tööturg kõikidele Euroopast tulijatele lahti –, siis nad omandaksid meie keele ja kultuuri.
Natukene poliitikast. See ränderaamistiku teema viis valitsuskriisini. Kas te novembris tundsite ka, et see valitsus kukub?
Sellisel hetkel ei ole valitsuse kooshoidmine ju tegelikult minu, vaid ikkagi peaministri töö.
Aga mida te ikkagi tundsite tol hetkel – kas valitsus peab vastu või ei pea?
Ma ei keskendunud sellele. See ei olnud minu tööülesanne. Minu tööülesanne oli püüda mitte lasta sellel mõistjate ja mittemõistjate vahelisel lõhel suureks kasvada. Ilmselgelt ma ebaõnnestusin selles töös, sest ka praegu küsite teie minu käest, et miks me lõhestusime.
Väidan, et me tegelikult ei lõhestunud, sest meie hulgas ei ole neid, kellele migratsioon ei teeks muret ja meie hulgas ei ole neid, kes ei näeks, et me peame hästi kiiresti oma lasteaedu ja koolisüsteemi niimoodi kohandama, et nii need, kes juba siin on, kui ka need, kes siia tulevad, saaksid osaleda meie keeleruumis.
Meid on üks miljon. Me peame ennast kaitsma, see on täiesti selge. See on meile kõikidele oluline. Vaieldi ju tegelikult meetodi üle. Me püüdsime seda sõnumit edastada, see ei jõudnud kohale ja on mõtlemise koht, miks see kohale ei jõudnud.
Intervjuu jätkub pärast fotot.Vabariigi Presidendi aastalõpuintervjuu. Autor: Priit Mürk/ERR
Kahjuks valitseb nüüd selline olukord, et valitsuse liige ütleb, et sisuline töö on lõppenud, riiki ei juhita enam vedurist, vaid vagunist, kuigi meil on veel rohkem kui kaks kuud valimisteni. Vahetult enne valimisi, 24. veebruaril, peate te riigi tähtsaima kõne. Olete te juba mõelnud sõnumile? Mida te ütlete enne valimisi, mis on ju tegelikult väga märgilise tähendusega? Kas sellest tuleb murelik kõne?
Ei, ma arvan, et sellest tuleb optimistlik kõne, sest tegelikult ei saa ju kuidagi eitada seda, et objektiivselt võttes ei ole Eesti riigil ja valitsusel kunagi olnud paremat aega, et hoolitseda oma inimeste eest. Seejuures ka oma nõrgemate eest.
Minu jaoks on ühelt poolt põhjust uhke olla selle üle, mida me oleme saavutanud, ja teisalt ei ole me teinud selle koguneva jõukuse toel seda, mis on üks riigi põhifunktsioonidest: pannud ühiskonna nõrgematele alla patja, et nad tunneksid ennast võrdsetena. Näiteks puuetega inimesed, need, kes kannatavad vägivalla all, need, kellel ei ole võimalusi minna kooli ja ülikooli korralikult riietatuna…
Kõik need on kohalike omavalitsuste tööülesanded, tegelikult sotsiaalküsimused, millega me ilmselgelt ei ole piisavalt tegelenud. Ma arvan, et põhjus on see, et meie mõttelaad on endiselt see, et meil ei ole selleks piisavalt ressursse.
See ongi paradoksaalne. Mingite küsitluste järgi ei ole me ju Euroopa mõistes üldse vaene riik.
Me oleme maailmas 33. keskmist palka teeniv riik!
Aga miks see paradoks siis selline on, et meil on raha, aga seda ei jagu?
Sellepärast, et kõik on väga kiiresti muutunud, viimase 25 aasta jooksul. Palju kiiremini kui niisugusele arengutasemele jõudmine tavaliselt võtab. Me oleme ise olnud tublid ja nutikad, meil on väga vedanud naabritega ning meil on väga vedanud ka sellega, et meil on ligipääs maailma suurimale ja suurima ostujõuga turule Euroopa Liidu näol.
Ja teiseks me ju võrdleme ennast maailma absoluutsete tippudega, Põhjamaadega.
Kas on olukord järsku selles, et praegu on see sotsiaalne vastutus ja hoolitsus pandud perekondadele ning kohalikele omavalitsustele, aga poliitika- ja rahamonopol on ju keskvõimu käes. Ja seda raha läheb igale poole, kirikutele ja katustele… Kas me raiskame siin riigis liiga palju raha?
On tegevused, millega riik peab tegelema: haridus, tervishoid, sotsiaalküsimused (riigi all pean siin silmas nii kohalikke omavalitsusi kui ka keskvalitsust), siseturvalisus, kaitseväele panustamine… Ja siis on asjad, mida on tore teha. Eelarvet koostavatel inimestel on alati see dilemma, et kas teha rohkem seda, mis on riigi kõige loomulikum kohustus ja jätta tegemata need kenad asjad (mis ometi ka teevad inimestele palju rõõmu) või vastupidi. Alati on tegemist tasakaalu otsimisega.
Aga te ütlesite, et vastutus on pandud peredele ja kohalikele omavalitsustele. Ühtpidi on see õige. Nii heades kui ka keerulistes oludes me kõik vastutame iseenda eest. Ja 21. sajandi Eesti puhul tundub mulle, et me võtame üha rohkem ka kogukonnana vastutust selle eest, mis meie lähikonnas, ümbruskonnas toimub.
Mulle see meeldib. Ma arvan, et see on parem kui klassikaline heaoluriigi mudel, kus inimene maksab maksud ja riik võtab vastutuse tema enda, tema pere, tema ümbruskonna eest. On oluline, et me teeme ise ja panustame ise. Küsimus on selles, kas me jääme ise tehes üksi, või aitab meid selle juures kohalik omavalitsus.
Kui me vaatame Eesti sotsiaalsüsteemi, siis see on paljudest tükikestest koosnev mudel. Hästi paljud inimesed, kellel endal on olnud mingi suur mure (näiteks perre sünnib puudega laps ja seda teenust, mida nad vajaksid, ei olegi Eestis olemas), on ise leidnud mingi võimaluse teenust arendada. Kohalikud omavalitsused tulevad üha rohkem neid toetama. Ma arvan, et see ongi õige mudel, see ongi see, kuidas me peaksime edasi liikuma: kõigil inimestel on võimalus teha enda ümber sellist Eestit nagu nemad õigeks peavad ning kohalik omavalitsus ei ütle, et oi kui tore, et te seda ise teete, vaid küsib, kuidas me saame teid aidata.
Intervjuu jätkub pärast fotot.Vabariigi Presidendi aastalõpuintervjuu. Autor: Priit Mürk/ERR
Kas te selles kõnes räägite ka Narvast? Nii palju kui ma olen vestelnud oma pereliikmete ja sõpradega, ütlesid nad pea eranditult, et see Narvas töötamine ja käimine oli fantastiline idee. Avaldati ka soovi, et see ei jääks sinnapaika, ei jääks lihtsalt projektiks. Kuidas teile tagantjärele tundub, kas te saite, mida te sinna otsima läksite?
Kui see sõnum [ka vilja kannab], mida Ida-Virumaal sai mõnevõrra laiemalt kui ainult Narvas edastatud – et kasutage ära see tähelepanu, mis teie maakonnale on praegu tekkinud –, siis ma arvan, et sellest on pikaajalist kasu.
Eestis on presidendi roll selles mõttes üks keeruline roll, et sa saad tõsta valgusvihku mõned teemad (kas või muukeelsete inimestega seotud küsimused, Narva kui postindustriaalne linn, vägivalla ja sotsiaalteemad) ning loota, et need, kellele need teemad korda lähevad, tulevad kaasa. Aga tegema peame me ikkagi kõik koos. Ja ka Narva inimesed peavad loomulikult tegema edasi ise.
Teie lahkel loal läheme nüüd väikesest Eestist suurde maailma, mis paratamatult mõjutab ka meie elu siin. Mis saab Euroopast? Praegu on murrangulised ajad: Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, Angela Merkel tõmbab oma poliitilisele karjäärile joont alla, Emmanuel Macron on tõsistes raskustes oma ideede selgitamisega…
Praegu toimuv on ju tegelikult olnud üsna ettearvatav.
Euroopas on palju riike, kus koolisüsteem on hästi ebavõrdne: headest koolidest minnakse headesse ülikoolidesse ja ühiskonnas on kõik võimalused nendel inimestel, kellel on hea haridus heast koolist ning hea suhtevõrgustik, mis tavaliselt kujuneb ka ülikoolis. Ja siis on teised inimesed, kes seda mitte kunagi ei näe, kelle kodukool on nii kehv, et nad lihtsalt ei jõua heasse ülikooli.
See on minu arust üks õppetund meile endile. Meil täna on hästi võrdne koolisüsteem ja meie kõigi lastel ja lastelastel on Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli võimalus olemas. Mujal ei ole.
Teine asi, mis praegust nõutust kindlasti süvendanud on, on Euroopa Liidu laienemine. Mõelgem sellele, et Euroopa Liidu tööturule tuli ühtäkki juurde väga palju inimesi, kes olid nõus tegema sama töö ära tunduvalt väiksema palga eest. Suurbritannia kutsus need inimesed kohale, avas kohe oma tööturu ja me saime Brexiti – sest palgad stagneerusid, kuna Ida-Euroopast tuli palju inimesi, kes olid nõus tegema tööd kehvematel tingimustel. See võttis kohalikult keskklassilt ära läbirääkimiste võimaluse.
Prantsusmaal ja Saksamaal juhtus see tegelikult samamoodi. Nemad oma tööturgu ei avanud, mistõttu Prantsuse ja Saksa kapital liikus Ida-Euroopasse ja lõi meie juures need töökohad. Aga palgastagnatsioon toimus sellegipoolest.
Mis siis juhtus? Kõik riigid said rikkamaks – pärast laienemist on kõik peale Kreeka majandusnäitajate järgi rikkamad –, aga seda ei tajunud keskklass üldse oma rahakotis, sest palgasurvet enam ei olnud, kuna meie poolt oli nii palju odavamat tööjõudu võtta. Mingil hetkel nendel inimestel pidi tekkima mure, et kas nüüd niimoodi jääbki.
Nii et me näeme, et rikkust iseenesest nagu koguneb, aga seda ümber ei jagata mõistlikul moel. Ja ma ei pea siin silmas sotsiaaltoetusi, vaid just nimelt haridusse, tervishoidu ja turvatundesse panustamist. Ma arvan, et siin on kõikidel puudujääke. Küsimus on selles, kas see kogunev jõukus jõuab inimesteni nii, et nad tunnevad, et nende turvatunne kasvab või kahaneb.
Läheme veel globaalsemaks ja räägime USAst ja Venemaast. Kas te olete Vladimir Putiniga isiklikult kohtunud?
Ma olen temaga mõned sõnad vahetanud.
Mis keeles ja millest te rääkisite?
Inglise keeles. Võõrkeeltest tunnen ma end selles kõige paremini.
Me ei rääkinud pikalt, Pariisis oli seitsekümmend riigijuhti. Lihtsalt ütlesime tere ja möönsin, et rääkida vahest ikka võiks, isegi kui tõenäoliselt milleski kokku ei lepi.
Praegune Venemaa poliitika on meile teada. On palju räägitud sellest, millistel tingimustel Eesti president võtaks vastu kutse minna visiidile Venemaale. Kas praegu tuleks selline asi üldse kõne alla – kui märtsis näiteks avatakse uus Eesti saatkond või mais tähistatakse Teise maailmasõja lõppu Moskvas?
Ma olen öelnud, et ühel juhul läheksin ma täiesti kindlasti: kui meie piirileping ära ratifitseeritaks. Siis ma kohe kindla peale tahaksin minna ja tänada.
Aga ma olen seda päris palju välispoliitikast kõneldes juba öelnud, et rääkima peab, isegi kui milleski kokku ei lepi. Jah, meil on märksa toredam vestelda nende inimestega, kellega me oleme samas väärtusruumis ja jagame ühiseid eesmärke, aga diplomaatia olemus on rääkida kõikidega. Minu arvates on see äärmiselt oluline ja vajalik.
Mõlema kahe suurriigi juhid – nii Vladimir Putin kui ka Donald Trump – on oma käitumiselt ja mõtlemiselt pisut ettearvamatud. Kas see teeb maailma meie ümber ka ohtlikumaks või mida tunneb väikese riigi president, kui ta peab mõistatama?
Ameeriklastega on selles mõttes lihtne, et ka selle presidendi administratsioon on meie suunas üles näidanud midagi, mis sarnaneb väärtuspõhise ja toetava välispoliitikaga. Me ei saa seda kuidagi eitada, see on olemas.
Mis puudutab sõnavõtte, ettearvamatust ja kohtumistel ette tulla võivaid seisukohavõtte, siis meil ei ole ju selle kahe aasta jooksul (kui me mõtleme kas või sellele pressikonverentsile, mida me Valges majas koos teiste Balti riikide presidentide ja Donald Trumpiga pidasime) sealt midagi puudu jäänud. Donald Trump on öelnud, et USA ei ole kunagi jätnud Balti riike hätta ega jäta ka tulevikus. Meil ei ole mingit põhjust seda uskumata olla.
Venemaa puhul on väga lihtne aru saada, milline on sealne taktika: niipea kui näed kuskil mingisugust lõhet, pista midagi sinna vahele ja proovi seda pragu suuremaks kangutada. Näed, et Euroopa Liit kõhkleb, kas pakkuda idapartneritele laienemise perspektiivi või mitte – võta ette väike Gruusia sõda. Näed, et Ukraina tahab liikuda Lääne poole, aga Läänes on kõhklused – võta ette midagi järgmist.
Näed, et toimub Brexit – mine testi Salisburys, kas on ikka ühtne Euroopa Liit ja kas see toetab Suurbritanniat raskes olukorras, kus sügaval NATO territooriumil on korraldatud sisuliselt keemiarünnak. Näed, et mõned inimesed Eestis ja Soomes mõtlevad küll piirkonna julgeolekuriskidest ühtemoodi, aga valivad erinevaid teid oma riigi turvalisuse tagamiseks – mine proovi seda kogu aeg ajalehtedes õhutada, las nad vaidlevad omavahel, kellel on õigus.
Aga mis on lõppeesmärk? Kus Venemaa tahaks ennast näha 20 aasta pärast? Väga keeruline.
Selles, mida nad teevad, on teatud paanika elemente. Ilmselgelt on nad kahaneva majandusliku jõuga, aga samas meie piirkonnas olulise sõjalise jõuga riik, kes näeb, et tema mõjujõud maailmas väheneb. Sellepärast on Venemaa ettearvamatu ja ohtlik, aga lõppeesmärk on tegelikult natuke arusaamatu.
Intervjuu jätkub pärast fotot.Vabariigi Presidendi aastalõpuintervjuu. Autor: Priit Mürk/ERR
Tuleme nüüd koju tagasi. Meie vestlusest on läbi käinud see, et on tehtud vigu, kõik eksivad… Mida te ütleksite neile inimestele, kes mingil põhjusel on teis pettunud, kes ütlevad, et Kersti Kaljulaid ei ole minu president, sest ma ei ole teda valinud?
Kõik sõltub põhjusest. 2016. aastal sain ma täpselt aru sellest, et ka minule kandus üle pettumus, mis oli tingitud sellest, et kõigil oli olnud oma lemmikkandidaat ja keegi neist ei osutunud lõpuks valituks. Osutus keegi, kes tuli justkui kusagilt kaugelt. Peale arvamustoimetuste ajakirjanike ja Kuku raadio kuulajate mind tõesti väga ei tuntud.
Ma sain aru, et ma pean selle pettumuse ületama. Inimeste pettumuse põhjust tuleb lihtsalt rahulikult mõista. Kui sa saad aru, mis see on, saab sellega ka tööd teha.
Praegu on kõige rohkem neid, kes ei mõista sellesama rändeküsimuse kontekstis, miks ma ikkagi arvan, et me peaksime selles diskussioonis laua taga olema. Need, kes seovad seda mingisuguse egoistliku sooviga, et Eesti peaks tingimata võitma julgeolekunõukogu kampaaniakoha… see ei ole õige. Selle koha saamine on minu jaoks kolm või neli suurusjärku väiksem küsimus kui see, me oleksime Euroopas üks Põhjamaadest. Mina tahan, et Eestit peetaks Põhjamaaks. Aga põhjamaine riik on selline, kes mõistab maailmas koostöö väärtust, sest ta on iseenesest suhteliselt pisike ja avatud majandusega. Samas ei pelga ta oma huvide eest seista ja neid põhjendada, kuid mõistab ka hästi, millal tal on tõepoolest huvi ja millal tal on pigem emotsioon.
Kogu selles diskussioonis on natuke kahe silma vahele jäänud see, et Eesti ei ole tegelikult ju rände sihtriik. Paljud on. Ka need paljud, kes rändedokumendist eemale jäid, näiteks Austria või Ungari. Neil on lihtsam jätta ka teistele hea tunne, kui nad ütlevad, et me pelgame midagi – sest nad on näinud suurt põgenike voogu. Meie ei ole.
Aga samas peame me mõtlema sellele, et kui midagi näiteks juhtub Sosnovõi Boris [Vene linn Soome lahe idarannikul, kus asub muu hulgas tuumajaam -toim], siis on meie piiri tagas väga palju põgenikke väga halvas tervislikus seisundis. Naised, lapsed, kiiritada saanud… Kelle poole me siis pöördume? Nende samade ÜRO migratsiooniorganisatsioonide poole. Kui me oleme mõned aastad varem paugutanud uksi, siis ma ei tea, kas me saame samasugust empaatilist tähelepanu, nagu me sellel hetkel vajaksime.
Nende asjade peale peab rahvusvahelises suhtlemises kogu aeg mõtlema.
Kui oluline oli teile lõppeval aastal kohtumine paavstiga? Hea võimalus jälle see kirikuteema mängu tuua, millest te olete palju rääkinud, aga mida ikka küsitakse…
Minu peaaegu esimesed sõnad paavstile meie omavahelises vestluses olid, et ma ei jaga teiega usku, aga ma jagan teiega tunnet, et kõik inimesed on võrdsed. Kõigil inimestel on õigus oma võimalusele selles maailmas ning ühiskondadena peame me kõik inimesed piltlikult öeldes sülle võtma ja respekteerima ka nende erinevat mõtlemist, erinevaid tundeid, erinevaid sättumusi, erinevat päritolu ja kultuuritausta. Selles mõttes oleme me [paavstiga] väga sarnased.
Ma arvan, et me leidsime ka ühise keele, sest miks muidu kutsus paavst mind ka Vatikani külla. Ma olen seal kohtunud eelmise paavstiga, see tuli jutuks, ja ta küsis kohe, et kas ma tuleksin ka nüüd. Ma võtsin selle kutse vastu.
Üks teema, mis teie puhul tuleb kindlasti ära käsitleda, on presidendi ametiaeg. Te olete noor inimene. Kas te olete mõelnud, mida te teete siis, kui presidendiamet lõpeb? Eesti jääb teile väikseks pärast seda ametit.
Ma olen Eestist ära olnud veerandi oma elust ja poole oma tööelust ning tahaksin tegelikult olla Eestis. Mulle siin meeldib, see on maailma parim koht elamiseks – bürokraatiavaba ja puhta loodusega piirkond, kus ma tunnen ennast tõeliselt hästi oma rahva keskel.
Me teame – või aimame – milline oli Eesti 100 aastat tagasi. Ma ei küsi, milline ta võiks olla 100 aasta pärast, see on liiga abstraktne, aga milline on Eesti näiteks 20 aasta pärast? Millises Eestis me siis elame?
Põhimõtteliselt on kaks varianti. Üks on see, et me ei ole saanud hakkama kliimamuutuste ohjamisega. Sellisel juhul võitleme me kõik siin maailmas vähenevate ressursside tingimustes oma koha eest Päikese all. 45 000 ruutkilomeetrit elatavat, enam-vähem hea kliimaga maad on tohutu väärtus nii siis, kui läheb hästi kui ka siis, kui me ei saa kliimamuutustega hakkama. Väga oluline on, et me õpetaksime praegu oma lastele koolides isegi vähem praktilisi teadmisi ja rohkem seda, kuidas inimene olla, kuidas inimeseks jääda. Kuidas iseennast kehtestada teiste õigusi austades. Kõik muu, mida me neile õpetame, on 20 aasta pärast nagunii aegunud.
Teine, optimistlikum variant on, et me saime sellega hakkama. Et me enam ei emiteeri CO2 määral, mis ohustaks meie kliimat, et juba praegu käivitunud kliima soojenemise protsessid on peatunud, meie puhta tehnoloogia areng on toonud meile nii palju põnevat uut tehnoloogiat, et kõik igavad asjad teevad ära masinad ning meie inimesed, lapsed ja lapselapsed, saavad keskenduda millelegi, milles meie spetsiifiliselt head oleme.
Teate te, mis see on? Inimene olemine. Mõistev, sõbralik, hooliv, teist inimest tajuv, kõrge emotsionaalse intelligentsiga inimene olemine.
Ükskõik, kummal teel me liigume, see, mida me täna saame parimal moel teha, et meie lapsed oleksid paremini valmis tulevikuks, on õpetada neile inimene olemise keerulist kunsti.
Ma arvan, et nende sõnadega on küll paslik lõpetada. Tänan teid südamest ja rahulikku aasta lõppu!
Häid jõule, head aastavahetust ja ilusat uut aastat! •
Toimetaja: Rain Kooli