Mida üldse Reformierakond saab valijatele lubada pärast seda, kui on oldud võimul 2021. aasta jaanuarist alates? Te ei saa ju reitinguid vaadates lubada, et jätkate lihtsalt samasuguse valitsemisstiili ja samade inimestega?

Reformierakond on ju tegelikult võimul olnud veel kauem. Kui võtta ka need perioodid, kus on oldud partner, siis meil on oma selged seisukohad. Oleme ikka toetanud ettevõtlust, turumajandust, vähest riiki ja õigusriiki.

Need on need põhimõtted olnud, aga muidugi praegu on seis selline, et valimised hakkavad lähenema ja me peame tõsiselt mõtlema, mismoodi nendele valimistele minna, kui me ei ole enam liidripositsioonis.

Reformierakond on olnud ajalooliselt ju tubli erakond, ega teie juurest väga palju ära ole mindud. Aga nüüd on ühe alternatiivina siiski olemas Parempoolsed. See on erakond, mis põhimõtteliselt esindab selgelt sedasama maailmavaadet, mida Reformierakond esindas oma algusaegadel. See kadedaks ei tee? Ja muidugi olete kaotanud valijaid Isamaale.

Nende asjade üle võib vaielda. Esiteks muidugi see, mis te alguses ütlesite, et Reformierakond on püsinud üsna ühtsena ja koos. Tegelikult ka praegu ei ole minu teada erilisi märke, et inimesed hakkaksid laiali jooksma. Küllap mõni võib vahetada, erakonnas on see vahel loomulik, aga väga näha seda ei ole praegu.

Me ei lähe nendele valimistele kaotama. Me läheme nendele valimistele selliselt, et moodustada igal juhul tugev poliitiline rühm, mis suudab oma vaateid ja seisukohti kaitsta. See on tegelikult alati nii olnud, sest ega me ju kogu aeg ole olnud liidrid, me oleme olnud ikkagi ka koalitsioonipartnerid ja me oleme ikkagi saanud üsna ühtselt oma tahet läbi viia.

Aga muidugi ajad on muutunud ja kindlasti peame leidma sobiva sisese liini ja sobiva programmi ka nendeks valimisteks.

Te ütlesite, et Parempoolsed on konkurendid. Ma ausalt öeldes väga ei arva, et nad oleksid konkurendid. Nad kordavad väga palju neid ideid, mis meil olid 1995. aastal, aga ajad on väga muutunud ja meie erakond on ka muutunud.

Ja see on mingil moel ka probleem. Me ju omal ajal ka otsisime teed, et laiendada erakonna profiili, mis oli meie arvates mõnevõrra kitsas. Meil oli vaja leida rohkem sellist rahvaerakonna toetust ja me leidsime selle. Tõepoolest siis oli ju viied valimised järjest, kus me saime väga head tulemused.

Tänane probleem on seesama, et erakonna sees on inimesed otsingutes. Ütleme ausalt, et me otsime seda õiget liini, millega minna valimistele. Kahtlemata sai presidendivalimistega asi selgemaks. Sügisel hakkame ikkagi üles ehitama programmi. Missugune see tuleb, kuidas seda üles ehitada, ma ei oska teile praegu kuidagi öelda.

Te ütlete, et erakond on otsingutes, aga mis otsingutes erakond tegelikult on? Teil on ju selged sihid erakonna programmis kirjas. Kas me räägime sellest, et erakonna mitmed juhid ei saa oma poliitikutööga hakkama? Nad on ju lihtsalt liiga ebapopulaarsed ja niimoodi enam jätkata ei saa?

See on omaette teema. Poliitikud on alati niisugused, nagu nad on – ühed on rohkem populaarsed ja teised vähem populaarsed. Kahtlemata otsustab nimekiri väga palju.
12 valimisringkonna nimekirja kokkupanemine on kindlasti võtmeküsimus. Peab leidma inimesed ja saama kokku sellise meeskonna, kes on adekvaatne tänases päevas ja kes oskab leida vastuseid neile küsimustele, mida rahvas ootab.

Kui me kordame kõiki neid seisukohti, mis me oleme korranud 20 aastat, siis võib-olla sellest on natuke vähe kasu.

Kas erakonnale on kasulikum, et praegune esimees Kristen Michal veab erakonna välja valimisteni ja eks siis pärast ole näha, milline on tulemus ja kuidas edasi? Või oleks mõistlik juhti vahetada? Praegu on absoluutselt viimane hetk, et tuua värsked inimesed erakonna etteotsa.

Seda küsimust võib pidada üsna provokatsiooniliseks ja mul ei ole lihtsat vastust sellele. Erakonna esimees valitakse meil üldkogul ja järgmine üldkogu on alles pärast valimisi. Nii või teisiti on ajaraamid sellised, et praegu otseselt erakonna esimehe vahetust ei ole plaanis. See on üks asi.

Teine asi on see, et kes siis nüüd asemele tuleks. Kindlasti leiaks.

Kolmas küsimus on see, et erakonna esimees on ühtlasi koalitsiooni juht ja peaminister ning sellisel juhul läheb tegelikult muutmisele kogu koalitsioon ja kuidas see kõik teostatav oleks. Neid variante me kõiki arutame. Eks vaatame, kui sügis tuleb, eks siis kaalume kõiki variante, mis on kõige mõistlikum, ja tegutseme selle variandiga.

Te ütlete, et arutate, aga kes arutavad?

Arutavad need inimesed, kes erakonda juhivad.

Mitte mingisugust rahulolematust tõesti erakonna sees ei ole? Kõik on leppinud sellega, et Reformierakond jääbki alla EKRE-le, sotsiaaldemokraatidele, Isamaale ja Keskerakonnale?

Mure on ikka, ikka on rahulolematus või mure, kuidas seda nüüd sõnastada. Loomulikult meile ei meeldi praegune olukord, see on päris selge. Aga nüüd ongi küsimus selles, mis see retsept on ja mis käigud meil on varuks, et olukorda muuta.
Minu isiklik arvamus on see, et Isamaa tegelikult on väga nõrk. Kui te analüüsite tähelepanelikult kõiki Isamaa vaateid, siis te jääte üsna kukalt kratsima, mis need vaated lõppude lõpuks on ja kuidas nad võtavad selle võidu.

Ka erakonna liider on nõrk. Kuigi ma pean Urmas Reinsalust väga lugu, sest ta on üks väheseid poliitikuid, kes loeb raamatuid, siis ikkagi vaadake, liider on see, kes võtab alati mängu enda peale, see on paratamatu.

Aga Urmas Reinsalu jäi kõrvale siis, kui oli küsimus, kes hakkab Tallinna linnapeaks. See oli minu jaoks täiesti käsitamatu ja pööraselt mitmevariantne manööver.

Oleks pidanud ikkagi jõuliselt minema, võtma juhtimise, võtma vastutuse ja siis seda valimisteks edasi ehitama. Millega nad nüüd valimistele lähevad – elame, näeme.

Mina pean Keskerakonda kaunis tugevaks ja tõsiseks tegijaks ja tegelikult on sotsidel ka päris selged vaated. Variante on, ei ole veel õhtu, nagu öeldakse.

Õhtu kindlasti ei ole, aga samas on selgelt näha, et mingit pööret paremusele ei paista senise stiili jätkamisel. Reformierakond on ka viimastel valimistel ühinenud nendega, kes lubavad maksumaksja raha üha rohkem laiali jagada. Mis teil muud üle jääb?

Selle probleemiga ma olen täiesti nõus. Siinkohal on minu vaated suhteliselt selged, sest ma ei usu, et igasuguste hüvede jagamine teeb sind tohutult armsaks kõigile. Inimesed ikkagi mõtlevad ka, kust ühed või teised hüved tulevad. Me ju varasematel aegadel olime märgatavalt kitsimad.

Ma siin sain kokku Mart Laariga ja meenutasime muidugi vanu aegu. 1999. aastal alustas Mart Laari valitsus, kus mina olin rahandusminister, ühe miljardi kroonise kärpega ja tegi selle kärpe ära.

See ei tarvitse tingimata olla inimestele absoluutselt meeldiv, kui sulle kogu aeg öeldakse, et saad jälle mingeid hüvesid juurde. Mina vähemalt usun seda, et tõde on ratsionaalne ja tõde peab olema nähtav.

Me puudutasime korra presidendivalimiste eelstarti, Alar Karis teatas üleeile, et ta ei soovi uuesti kandideerida. Millist presidenti Eesti praeguses olukorras aastal 2026 vajab?

Euroopas on seitse või kaheksa riiki, kus ei ole sisuliselt üldse riigipead ehk teiste sõnadega on hoopistükkis monarhid, kes toovad igapäevaellu glamuuri ja kes on rahva poolt palavalt armastatud. Aga nad ju ei otsusta midagi.

Kui te loete Eesti 1992. aasta põhiseaduse tuleku raamatuid ja neid vaidlusi, mis siis peeti, siis te näete, et kõige suurem küsimus ongi see, et meil ei ole selge, millist presidenti me tahame. Kellelgi ei ole selge.

Euroopas on kaks riiki, kus presidendil on natukene või palju rohkem võimu. Üks on Küpros, teine on Prantsusmaa, aga mujal presidentidel on tseremoniaalne võim ja igal pool on seesama probleem.

Igal pool öeldakse, et president on vaja valida otse. Rahvas tahab presidenti otse valida, ja siis, kui president on otse valitud, selgub, et presidendil ei ole võimu. Võim on ikkagi parlamendi käes ja siis tekivad igasugused pinged ja vastuolud.

Me näeme seda paljudes riikides ja oli kunagi ka Soomes, nii et põhimõtteliselt me ei ole tegelikult endale selgeks teinud, millist presidenti me tahame.

Meil on olnud ju väga selge profiiliga presidendid. Näiteks Arnold Rüütel oli väga selge ja tugeva sisepoliitilise profiiliga ja rahvas armastas teda. Rüütel ütles aga siis väga selgelt, et me peame astuma Euroopa Liitu, ja see mõjus väga võimsalt. Lennart Meri oli üks omaette nähtus, Toomas Hendrik Ilves kasutas samuti loomulikult oma ulatuslikku välispoliitilist tutvusringkonda, teadmisi, lugemust ja haridust ning teenis seal punkte.

Aga kui tegelikult täpne olla ja olles ise olnud selles köögis, siis presidendi roll on piiratud. Ikkagi Eestit juhib peaminister ja ka välispoliitikat juhib peaminister. Seal laua taga, kus otsustatakse kõige tähtsamaid küsimusi, istub peaminister. On see siis Euroopa Liit või NATO.

Tegelikult on meil tarvis peaministrit, kes on väga tugev sisepoliitikas. Tugeva sisepoliitikuna saab ta seal laua taga, kus ta on üksinda, rusika lauda panna ja öelda, et ei, meie seisukoht on teistsugune. Välispoliitika ja sisepoliitika on tegelikult väga tugevasti omavahel seotud ja tugev sisepoliitik on ühtlasi ka tugev välispoliitik.
Põhimõtteliselt minu arvates peab valitsuse etteotsa saama tugeva juhi, kes on siseriiklik autoriteet. Võib tuua kümneid näiteid: te istute seal ülemkogul ja otsustatakse mingit asja, mis on Eestile, Lätile või Küprosele täiesti võõras. Kui see liider on tugev, siis ta ütleb, et jah, me teeme selle ära.

Aga kui see liider ei ole tugev, mida ma olen kümneid ja kümneid kordi näinud, hakkab ta kõhklema, keerutama, igasuguseid muid variante välja mõtlema. Siis ei saagi Euroopa Liit või NATO otsustada, sellepärast et mõned ei ole lihtsalt otsustusvõimelised, kuna nad on sisepoliitikas nõrgad.

Nendel poliitilistel jõududel, kes 2023. aasta kevadel tulid ülekaalukalt võimule, on olemas kõik võimalused valida endale meelepärane president. Erakonna juhid on olnud kõhklevad ja saamatud?

Ärge nüüd olge nii väga kindlad kõiges. Minu arvates president valitakse riigikogus ära, eriti pärast seda, kui Alar Karis loobus. Tegelikult on ju hääled koos. Natuke on vaja kokku leppida, arutada ja mõelda, kes see siis on.

Teie tsunftil ehk ajakirjanikel on väga suur himu hästi palju sel teemal arutada ja mõelda, kuid tegelikult on ju aega küll. President pannakse paika augustis ja augustis lepitakse omavahel kokku: Reformierakond, Eesti 200, sotsid, mõned aknaalused, ja ongi hääled koos.

Teistpidi võib vabalt juhtuda ka nii, nagu juhtus eelmine kord, kui presidendivalimisi kujundasid väga tugevasti kaks inimest: üks oli Kaja Kallas, teine oli Jüri Ratas. Kuna minul paluti ka ühe ja teise inimesega rääkida, siis lõpuks oli pilt ikkagi selge. Ma mäletan seda, kui mõned inimesed ütlesid, et oh, me veel arutame ja tuleb valimiskogu, ei tea, mis siis saab.

Kaja ütles igatahes temale omase otsekohesusega, et hääled on koos, te võite arutada mida tahes, aga president saab ära valitud. Ja valitigi.

Ma arvan, et president valitakse ilusti septembri algul ära. Kes see on, aimu pole. Kandidaati ei ole, ütleme ausalt, Reformierakonnal kandidaati ei ole. Selget eelistust ei ole, aga see tuleb.

Aga kas te olete nõus, et kui Reformierakond tahab oma populaarsust tõstma hakata, on hädavajalik see valimine riigikogus ära teha? Kui ei suudeta, siis Reformierakonna kehva juhtimise kuvand aina süveneb, nii et see on tegelikult erakonna jaoks äärmiselt oluline?

Kõigepealt ma ütlen, et mina ei ole nendes aruteludes sees ega ole kursis, mis otseselt toimub, aga loodusvaatlejana ütlen, et selles mõttes on teil õigus. See on tähtis.
Oletus, et Reformierakond presidendivalimisega äpardub – ma ütleksin, et see tõenäosus on muidugi olemas, aga mitte liiga suur. Ma oletan, et need kokkulepped, mis on vaja, sünnivad.

Te ise ei ole valmis kandideerima?

Ei, ja veel kord ei. Minu aeg on möödas.