Valimiste eel ministeeriumites kavandatav tekitab alati kahtlusi, kas tegemist võib olla sooviga ministrile hääli koguda. 14. jaanuari ajaleht Pealinn kirjeldab justiitsministeeriumi kava reformida täitemenetlust. Artikli andmetel oli möödunud aastal täitemenetlusvõlgnikke kokku ligi 150 000, kelle suurim vaenlane on kohtutäitur.

Viimaste kasuahnust ja jultumust taunib lisaks võlgnikele endile ilmselt veel hulk mittevõlgnikke – lähedased, tuttavad jne. Kohtutäiturite tiibu kärpides võidab ministeerium kindlasti populaarsust ning seepärast mõjub plaan üsna perspektiivika valimiskampaaniana. Kuid kas seda reformi on tegelikult ka vaja?

Kohtutäiturite ja pankrotihaldurite koda viis 2018. aastal läbi rahuloluküsitluse sissenõudjate hulgas ning 49,2 protsenti vastanutest oli kohtutäiturite osutatud teenusega väga rahul, 39 protsenti pigem rahul. 87,1 protsenti vastanutest olid väga või pigem rahul teenuse kiirusega ning 93,1 protsenti olid väga või pigem rahul tulemusega. Need on väga kõrged protsendid. 

Hea küll, sissenõudjad on rahul, aga võlgnike jaoks on täitemenetlus koormav ning justiitsministeerium lubab kulukust vähendada 75 protsenti… Kuidas on võimalik nii suurt kokkuhoidu saavutada (või vähemalt paberil näidata)?

Kui avaliku sektori nõuded läheksid üle maksu- ja tolliametile, tähendaks see hinnanguliselt 28 kohtutäituri koha kadumist. Kas täna on maksu- ja tolliametis selline tööaja ja -jõu ülejääk? Siis peaks ju hoopis maksu- ja tolliameti tööefektiivsusega tegelema. Kui sellist vakantsi täna ei ole (mida on piisavalt alust arvata), tuleb esmalt luua need töökohad, lisaks investeeringud väljaõppele, tarkvarale jne. Hinnanguliselt võib esialgne ühekordne kulu olla kuni 5 miljonit eurot.

Justiitsministeeriumi lubadusest võib jääda mulje, et täna on kohtutäiturid täitmatud kaanid, kes mõõdutundetult lisavad nõuetele meelevaldseid protsente. Tegelikult on kohtutäiturite tariifid seadusega kehtestatud ning säilinud samal tasemel juba viimased 10 aastat. Kuidas saaks siis riik sama teenust pakkuda ainult 25 protsendiga praegusest kulust (mis juba praegu on kohtutäiturite hinnangul liiga madal, et teha vajalikke investeeringuid ja arendusi)?

Vastus on: lihtsalt ja geniaalselt. Maksumaksja kulul. Suure osa sellest, mille täna maksab kinni võlgnik, maksaksid maksumaksjad. Sina ja mina. Solidaarselt.

Kõige selle taga terendab suurem probleem, millest tõelise mustkunstniku meisterlikkusega püütakse tähelepanu kõrvale juhtida. Nimelt täitemenetluse suurest hulgast e võlgnevuste põhjustest. Justiitsministeeriumi mõjusfääri jääb vähemalt kolm tegurit, mis seda mõjutavad.

Trahvid või maksud

Mis vahe on trahvil ja maksul? Esimene peaks olema meede, mis mõjutab käitumist nõnda, et enam poleks vaja trahvi maksta. Kui kiiruseületaja saab trahvi, siis peaks olema eesmärk, et ta enam seda rikkumist ei korda ning trahvi pole vaja enam kunagi tasuda.

2019. aasta eelarvesse planeeritud trahvide summa on 16,56 miljonit eurot, mis on suurem kui kunagi varem ehk eeldus on, et inimesed rikuvad seadusi enam kui kunagi varem. Seega on trahvimine ebaõnnestunud karistusmeede ning viitab läbikukkunud karistuspoliitikale. Riik loob teadliku ebaõnnestumisega võimaluse koguda tulu riigieelarvesse ning selle kõrvalsaadus on suur täitemenetluste hulk.

Üksikud trahvid ei ole kõik justiitsministeeriumi haldusala, karistuspoliitika tervikuna küll.

Laenuhaid neelavad nõrgimaid

Täitemenetluse eranõudeid täiendavad hoogsalt kiirlaenukontorid. Ettevõtlusvabadus on põhiseaduslik hüve, ent on valdkondi ja viise, millede puhul valitsuse sekkumine on inimlik. Kiirlaene eristab pankadest väiksem kontroll laenusaaja maksevõime üle ning kõrgem laenuintress. Nõnda satuvad klientideks tihti need, kes panga jaoks on sobimatud: madalamatest sotsiaalsetest klassidest, vähem kindlustatud inimesed.

Paradoksaalselt maksavad rohkem intresse ja tihti ka trahve ja täitemenetluskulusid need, kel niigi vähe. Just nende kaitseks peaks riik tegema otsustavaid samme. Inimene enne, ettevõtlus pärast.

Vangla vorbib võlglasi

Eelnimetatud Pealinna artikli läbiv punane niit on lugu proua Lainest, kes isegi kohtutäituri abiga talle tekitatud kahju eest hüvitist ei saa. Selles loos on võlgnik kriminaalse taustaga isik, kes pärast 2004. aastal vanglast vabanemist on kohtutäituri ja politsei jaoks jäljetult kadunud. Ajakirjanik püüab süvendada muljet kohtutäiturite mugavusest ja saamatusest: selmet võlgnikku puude ja põõsaste tagant luubiga otsida, istuvad nemad soojas kontoris ja kimbutavad kättesaadavamaid võlgnikke, kes kirjadele reageerivad ja telefoni vastu võtavad.

Ent astugem korraks samm ajas tagasi. Enne kohtutäituri huviorbiiti jõudmist oli antud loo võlglane vanglas ning võlgnevused olid tal juba siis. Vanglas oldud aja jooksul on isik kindlalt kättesaadav ning tal oleks ka piisavalt aega (kuna elamine ja toit on tasuta), et tegeleda võlgade kustutamise ja kahjude heastamisega.

Vangistusseaduse kohaselt on vangistuse üks eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele. Sellele aitab ilmselgelt kaasa ka võlgade likvideerimine ehk vangistusaeg peaks aitama isikul täita ka kohustusi, kannatanute ja riigi ees. Ainult siis on õigustatud vangistuse kõrge kulu katmine maksumaksja rahaga.

Kurioosne on ju see, et nimetatud proua Laine pidas solidaarselt koos kõigi teiste maksumaksjatega vangistuse ajal üleval isikut, kes talle võlgu oli. Riik kasutab oma sunnijõudu selleks, et suunata isikut lunastama oma abstraktsed süüd riigi kui võimumonopoli ees, ent teeb üsna vähe, et luua võimalused isikule vangistuse ajal ja pärast seda heastada kahjusid kannatanule.

Kui miski toimib täna ebaefektiivselt, siis on see vanglasüsteem. Selles on nii ministeeriumi tippjuhid, kui kurjategijad ühel nõul. Vanglate asekantsler Priit Kama kirjutab vanglasüsteemi aastaraamatu eessõnas: "Kui vaadata, kes vanglast lahkuvad ja kes sinna tagasi tulevad, siis võib öelda, et enamikus usaldusväärse arvepidamisega riikides jõuab suurem jagu vanglast lahkunuid sinna tagasi". Pealinna loos kirjeldatud võlgnikust kriminaal teatas kohtus: "Vabaduses ma nagunii normaalselt hakkama ei saa".

Tundub, et ministeerium on vangistusseaduse eesmärkide täitmisele käega löönud ning püüab selle asemel lammutada toimivat täitemenetlust. Ehkki eelnimetatud kohtutäiturite ja pankrotihaldurite uuringust selgus, et need vastanud, kes olid täitemenetlusega kokku puutunud ka siis, kui seda teostas veel täitevamet, olid riigi poolt pakutud teenusega palju vähem rahul kui praegu.

Peaks olema väga tugevad argumendid, et üsna hästi toimiv süsteem uuesti asendada ebatõhusa teenusepakkumisviisiga. Võib-olla on hoopis mõistlik täitemenetluse reformist eeskuju võtta ning tõsta selle järgi ka teiste ministeeriumi haldusalasse kuuluvate valdkondade efektiivsust? Võib-olla on mõistlik uuesti avada arutelu vanglasüsteemi erastamisest, selmet taasriigistada täitemenetlus?

Julgen pakkuda, et vanglasüsteemi efektiivsust on võimalik tõsta tagasihoidlikud 25 protsenti. Efektiivsuse peamised näidikud peaksid olema kurjategijate poolt kahjude heastamise maht ning karistusjärgse korduvkuritegevuse vähenemine.

Kõigi vajalike muutuste loetlemine võtaks kolme sama pika artikli jagu ruumi, ent kõik algab visioonist ja juhtimisest. Proua Lainet ja laiemalt paljusid teisi kodanikke võib aidata mitte täitemenetluse, vaid vanglasüsteemi muutmine. Küsimus on, mis on tähtis – protsess või tulemus, riik või inimene? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.