Jaanus Kangur: kas tõesti tahame elada ausas ühiskonnas?
Spordile kaasaelamine ei pane meid tingimata ise rohkem sporti tegema või muul alal pingutama, kuid tekitab meis heaolu tunde, sest tajume, et sportlaste saavutused on meilegi ülekantavad, nende "pühadus" paistab meiegi peale. Kui aga selgub, et pühakud on pattu teinud, siis oleme loomulikult pettunud, arutleb Jaanus Kangur.
"Me kõik tahame elada ausas ühiskonnas. Me ootame ausat ühiskonda," tõdes Urmas Vaino 5. märtsi saates "Suud puhtaks". Vaino viitas reaktsioonidele suusamaailmas lahvatanud dopinguskandaalile. Sama võib järeldada selle innukuse põhjal, millega erakondade "patuseid" leheveergude tuleriitadele tiriti. 17. märtsi Eesti Päevalehes ilmunud artiklis tõmbas Märt Roosna selge ühendusjoone spordi ja poliitika vahele ning ütleb otse: "Valetamine ei ole variant".
Tundub, et meie kollektiivne moraalikompass on täiesti töökorras ja osutab halastamatu järjekindlusega õiges suunas. See mulje oleks vastuvaidlematult usutav, kui "nõidade" nüpeldajad ise üdini ausad inimesed oleksid. Aga ...
Kunagine riigikohtu esimees Märt Rask ja vandeadvokaat Leon Glikman on mõlemad kirjutanud, et Eestis on väga suur hulk inimesi kantud karistusregistrisse, lausa üle poole tööealistest elanikest. Kui lisada sellele juurde mantrana korrutatud spekulatsioon, et iga kolmas roolikeeraja on mingi aine mõju all ning ilmselt iga teine juht ületab kiirust, siis paistab, et polegi tegemist pühakute maaga, kus eksijaid halastamatult eksiili kupatatakse.
Kui me ise päris ausad ei ole, miks teistelt seda nõuame? Küsimus on seda teravam, et kui eksimused seada ohtlikkuse skaalale, siis kiiruseületamine on kaaskodanikele kordades ohtlikum, kui teises või kolmandas kümnes finišeerivate suusatajate meditsiinilised eksperimendid.
Kaasaegne indulgentsimüük
Oleme harjunud et inimkäitumist saab seletada peamiselt (või lausa üksnes) psühholoogiateaduse kaudu. Ilmselt on selle taga osaliselt selle teadusharu hästi tehtud lobitöö ja teiseks läänelik illusioon individualismist, et kõik meie valikud on isikliku sisekaemuse tagajärg. Ega see vale ei ole, ent sel tõel on veel teisi dimensioone, millest paari püüan siia visandada.
Oleme harjunud väljendiga "pime keskaeg", mille tõepärasuses üksnes pühendunud medievistid söendavad kahelda. Oleme praegu ju palju targemad, avatumad, mõistlikumad ja mida kõike veel, kui need vaesed esivanemad, kelle tarkus pärines vaid jutuvestjate lugudest, vanemate õpetusest ja iseenese kogemusest. Nii nad rumalukesed olidki valmis endale kiriku käest indulgentside kaudu hingeõndsust ostma.
Nüüd selline pettus läbi ei läheks. Või siiski? Väga lihtsustatult võib öelda, et indulgentside müügi aluseks oli uskumus, et mõned inimesed olid nii vooruslikud, et sellest jätkus isiklikuks õndsuseks ja jäi veel ülegi. Ülejääk jäi kirikule ning just seda indulgentsidega müüdigi.
See uskumus elab edasi võib-olla jõudsamaltki kui keskajal oleks osatud unistada. Kaasaegsed pühakud on avaliku elu tegelased, aga ennekõike just sportlased. Nende pingutused, eneseületus ja soorituste filigraansus teevad meistki justkui paremad inimesed. Spordile kaasaelamine ei pane meid tingimata ise rohkem sporti tegema või muul alal pingutama, kuid tekitab meis heaolu tunde, sest tajume, et sportlaste saavutused on meilegi ülekantavad, nende "pühadus" paistab meiegi peale.
Mina olen Gerd Kanteriga samast kohast pärit ja paar korda oleme isegi koos korvpalli mänginud. Muidugi tunnen ma, et tema medalid on natuke ka minu omad.
Kui aga selgub, et pühakud on pattu teinud, siis oleme loomulikult pettunud. Mitte seepärast, et mõistame hukka patu. Mitte seepärast, et vihkame valet. Vaid seepärast, et jääme ilma vajalikust pühaduse lisadoosist. See võib meid viia vajaduseni ise pingutada oma "päästmise" eest. See ajab tõesti karvad turri. Kuidas nad küll nii võivad?
Otsige oinast!
Prantsuse kirjanduskriitik ja filosoof René Girard kirjutab, et inimeksistentsi lahutamatu osa on mimeetiline iha ehk soov tahta sama, mida teised tahavad, ning mitte ihaldatava objekti pärast, vaid sisemisest vajadusest jäljendada soovimist ennast. Kui liivakastis mängivad kaks last ja seal on kaks identset mänguasja, siis tahavad nad kindlasti mõlemad just ühte ja sama mängukanni. Iga inimkooslus jõuab sellise mimeetilise rivaliteedi tõttu varem või hiljem situatsiooni, milles rahumeelne kooseksisteerimine muutub võimatuks.
Girardi järgi muundub saamisiha siis vägivallavajaduseks ja see suunatakse juhuslikule ohvrile. Süütu patuoina ohverdamine toob kogukonnale (ajutise) rahu. Praegu käivad meil metsasõda, meelsusesõda ja maailmavaatesõda. Kõik on justkui kõigiga ja koguaeg tülis.
On ilmne, et ajutisegi rahu saavutamiseks on aegajalt vaja leida patuoinas, keda avalikult "hukata". Muidugi pole dopingut tarvitanud suusatajad ega karistusregistrisse kantud poliitikud parimad patuoinad, sest ideaalis peaks ohver olema süütu.
Suusatajate sajatamine sobib suurepäraselt poliitiliste pingete peatamiseks. Paradoksaalsel kombel ei taha me sugugi, et kõik meie ümber oleksid ausad ja ontlikud, vastupidi, meil on vaja neid, keda avalikult hukka mõista ja mida suurema summana seda teha saame, seda enam aitab nende avalik materdamine pingeid maandada. Vähemalt Girardi järgi on see nõnda.
Ma ei tea, kas teiste saavutuste aupaiste teeb meid paremaks. Ma ei tea, kas patuoinaste ohverdamine annab meile sügavama hingerahu. Ent kui teadvustada, et iga sotsiaalne nähtus omab mingit funktsiooni ja väärtust, annab see võimaluse neid kiretumalt vaadelda, järeldusi teha ja arukalt toimida.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel