Aimar Ventsel. Toolid ja drum'n'bass ehk mammut 1990ndatest aastatest ({{commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Erakogu

Eestis ei ole seni tehtud 1990ndaid aastaid ülevaatlikult dokumenteerivat näitust. Mis on seda huvitavam, et just see nõukogudejärgne aastakümme määras suuresti tänapäeva Eesti näo ja teo, kirjutab Aimar Ventsel.

Käisin ühel kolmapäeval Harry Liivrannaga söömas. Lisaks sellele, et Harry Liivrand töötab (vana nime järgi) Teaduste Akadeemia Raamatukogus, teeb ta ka muid huvitavaid asju. Nii näitas ta mulle toolinäituse kataloogi – Eesti Sisearhitektide Liidu egiidi all pani ta koos kahe kolleegiga Eesti Rahva Muuseumis kokku näituse toolidest.

Kuna ma olin järgmisel päeval niikuinii ERM-is, siis käisin ja vaatasin ka näitust. Seal on väljas mitusada aastat vanad toolid mõisatest ja taludest, riigikogu toolid 1920ndatest, toolid 1930ndate Kadriorust ja 1960ndate Tartu Ülikooli auditooriumitest. Ja siis olid seal väljas veel toolid, millega mul on olnud endalgi kokkupuude: näiteks kuulus peekrikujuline Kooperaatori iste (Harry sõnade järgi Eesti kõige stiilsem ja kuulsaim plagiaat) ja toolid Pegasuse kohvikust ning Eeslitallist.

Eksponaadid külatislerite töödest kuni Eesti Vabariigi Pekingi saatkonna disainermööblini osutavad, kuidas ühe eseme ajalugu peegeldab ka meie ühiskonna arenguid tema keerdkäikudes. Näituselt saab muu hulgas aimu sellest, et nõukogude ajal valmistati hulgaliselt väga kaasaegse ja isegi sürrealistliku disainiga toole, mida mina pole oma elus veel näinud (mul on kahtlus, et paljud meist ei ole). Kusagil eksisteerisid seega paralleelmaailmad ja mitte ainult ülemnõukogu puhvetis, kus legendide järgi müüdi tavainimesele kättesaadamatuid hõrgutisi. Toolide disaini järgi otsustades soovisid Eesti disainerid luua endale (või siis ka teistele) samasugust elukeskkonda, nagu – lähtudes sotsialistlikust retoorikast – roiskuvas kapitalistlikus Läänes.

Mind täitsa huvitab, mis elu sellises maailmas veel elati. Kas see oli põhimõttekindel vaikiv vastupanu, mis väljendus ideoloogiliselt võõra kultuurikeskkonna loomises mikrotasandil või oli see osa nõukogude kahepalgelisusest – töö juures ja parteikoosolekul aeti seda juttu, mida vaja, et hiljem teha risti vastupidi. Antropoloogias on selline arusaam, et asjad elavad ühiskondlikku elu ning erinevatest ajastutest toolide puhul kehtib see samamoodi nagu ükskõik millise teise eseme. Kindlasti aitas Standardi mööbel luua Eestile "Nõukogude Lääne" kuvandit samavõrd kui Kalevi närimiskumm.

Ajad muutuvad ning see tuuakse väga hästi välja ERM-i teisel näitusel, mis räägib Eesti 1990ndatest. See on ajastu, kus topeltstandardid asendusid väga konkreetsete ja kohati isegi mustvalgete vaadetega elule. Väljapanek vohama hakkavast eraettevõtlusest ning sinna juurde kuuluvatest eraturvafirmadest tuletas meelde tolle ajastu väga ühemõttelise dimensiooni – sul kas on raha või ei ole. Väga pungilt kõlab kusjuures näituse "Isetehtud Eesti" ingliskeelne tõlge "DIY Estonia". Aga samas on see nimi ka väga tabav – tegidki inimesed ise, kuidas oskasid ja suutsid, ja sugugi mitte alati just kristlikke moraaliprintsiipe järgides.

Minule oli Eesti toolide ajaloo juurest 1990ndate ajaloo juurde minek aga kandumine ühelt nostalgialainelt teisele: toolidest haakusid minuga enam nõukogudeaegsed objektid, "Isetehtud Eesti" aga seostus aastakümnega pärast seda. 

Ja kuna 1990ndad on mu nooruseajad, siis otse loomulikult põikasin ma esimesena sisse postsotsialistlikust klubikultuurist rääkivasse sektsiooni. Ma vist ei valeta, kui ütlen, et suur äratundmisrõõm oli ajada näpuga järge seina katvates klubiürituste flaierites ja avastada nii tuttavaid üritusi, tegijaid kui ka paiku. Näiteks on Bel Airi nimeline klubi mul juba ammu mälusoppidesse kadunud ja ajaloo tolmuga kattunud. Näitusel olid väljas ka Raul Saaremetsale kuulunud Eesti esimesed Technicsi plaadimängijad, mida ma temalt kunagi ühe ürituse jaoks laenata tahtsin. Kusjuures Saaremets ei andnud.

Ajastut dokumenteerivas videoesitluses on välja toodud just selle perioodi stiihiline energia ja loomingulisus. Korraga oli võimalik teha midagi uut, mängida ennekuulmatut muusikat ning kümned (kui mitte sajad) poisid ning tüdrukud seda ka tegid. 

Samal ajal, kui ma näitusel nostalgitsesin, valgus sisse klassitäis koolinoori. Neid jälgides sain ma aru, et see, mis minu jaoks on osa mu varasemast elust, on nende jaoks enam-vähem samasugune ajajärk kui Eesti metsades elasid veel mammutid. Samas olid need stiiliteadlikud koolinoored riietatud just 1990ndate stiilis: samasugused lotakad dressid, värvilised triibud, Pepsi Cola pusad ja korvpallitossud. Ma vaatasin neid ning tundsin ennast korraga vanana. Retromoed kerkivad reeglina esile, kui mingist ajastust on jäänud vaid ähmane idealiseeritud ettekujutus… ja siin seisin mina – mammutite kaasaegne!

Nagu kolleeg ERM-ist mulle ütles, pole Eestis varem tehtud 1990ndaid ülevaatlikult dokumenteerivat näitust. Mis on seda huvitavam, et just see nõukogudejärgne aastakümme määras suuresti tänapäeva Eesti näo ja teo. Teisalt, võib-olla peabki mööduma piisavalt aega, et oleks tahtmist ja huvi mingi perioodiga kultuurilooliselt tegeleda. 

Hiljem nendesamade noortega bussipeatuses seistes tegin endale mõttes natukene kainema ja akadeemilisema kokkuvõtte. Eesti ajalugu, kaasa arvatud kultuuri ajalugu, on huvitav. Väga palju sõltub sellest, kuidas seda ajalugu eksponeeritakse. Võib teha unise ja tolmuse näituse, ent meil osatakse teha ka nii, et tahad teist korda tagasi minna. Mina lähen küll. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: