See oli paar aastat tagasi juunis, kui ma olin Saksamaal, Kölni Ülikoolis, konverentsil. Istusime sessioonide vahel ja kuidagi läks kolleegidega ka jutt bürokraatiale. Ma siis ütlesin, et meil Eestis on asjad suhteliselt lihtsad ja operatiivsed. Tänu digiallkirjale võin ma kasvõi rannas oma paberid allkirjastada ja ära saata, ei pea mõtlema, et kuidas õigeaegselt postkontorisse jõuda või millal see tähitud kiri sekretärini jõuab.

Selle peale pöördus mu saksa kolleeg oma naabri poole ja küsis temalt: "Mis asi on digiallkiri?" Ja ongi nii, Saksamaal on meile endastmõistetavad e-lahendused midagi utoopilist ulmefilmist. Saksamaa on tegelikult juba nii maas, et majanduse digitaliseerimine võeti Angela Merkeli poolt suisa viimase valitsuse poliitilisse programmi.

Iseenesest on see äärmiselt üllatav, sest digiallkiri on mingil rudimentaalsel kujul olemas peaaegu kõigis maades, kus ma olen viimasel ajal olnud. Näiteks Venemaal eksisteerib see teatud pankade süsteemis, Gruusias saab sellega teha teatud toiminguid nende suhteliselt algusjärgus olevas e-riigis.

Minu usk modernsuse totaalsusse hakkas aga märtsi alguses lahtuma. Siis hakkasid üle mu Facebooki ekraani jooksma korduvad kolm teadet.

Esiteks teatasid inimesed rõõmsalt, et neil on nüüd e-valitud. Siis sain ma teada, et suur rühm inimesi on teinud ära tuludeklaratsiooni ja seda üpris paari minutiga ning kolmandaks andsid inimesed massiliselt teada, et nad käisid kinos vaatamas "Tõde ja õigust."

Ma mõtlesin, et mis siis nüüd lahti on. Muidugi on selliste interneti flashmobidega nii, et need kipuvad kujunema moevooluks. Üks teeb, teine kordab ning ühtäkki ongi tegemist massilise moega.

Teine küsimus on muidugi selles, et miks taoline eneseeksponeerimine muutub moeks. Ühesõnaga, miks on vaja kuulutada et ma ajasin ära oma kohustuslik hooajalised operatsioonid riigiga?

Nojah, üks seletus oleks, et sel viisil tekitavad inimesed teatud solidaarset kogukonda. 1983. aastal avaldas briti ajaloolane Benedict Anderson raamatu "Imagined communites", milles ta näitas, et inimestel on kokkukuuluvustunde tekitamiseks vaja luua ettekujutatud kogukondi. Anderson kirjutas seda küll rahvuse kohta, ent hiljem on see ettekujutatud kogukonna kontseptsioon üle kantud ka internetikultuurile.

Kui Anderson 1980ndel aastatel väitis, et kultuurilise ühtekuuluvustunde aluseks on trükikunst, siis tehnoloogia arenedes on kogukondade loomist uuritud ka virtuaalsfääris. Ja nüüd paistab meil olevat õpikunäide selle kohta, kuidas vähemalt kolmest sambast pannaksegi kokku enam või vähem ajutine (virtuaalne) kogukond.

Kõik kolm sooritust – kinos "Tõe ja õiguse" vaatamas käimine, e-valimine ja internetis tuludeklaratsiooni täitmine – on otseselt või kaudselt seotud eestlaseks olemisega. Või vähemalt panen mina nii liidetavate summa kokku.

Nüüd oleks huvitav teada, et kas siin on tegemist postmodernse aja uute identiteeditunnustega, mis ühendavad endas teatud gruppi inimesi ja nende arusaamist omaenese olemusest ja sidemest rahvuse ning riigiga? Tegelikult miks ka mitte. Kui nii võtta, siis nende kolme liidetava summa on väga lihtne, see on: "võimalik vaid Eestis."

Mida siis sellise püha kolmainsuse demonstreerijad oma postituste kaudu kuulutada püüavad? Kõigi eelduste järgi on siin tegemist – kõige muu seas – uhkusega selle üle, et Eesti Vabariik on kaasaegne virtuaalpilves hõljuv riik. "Tõde ja õigus" oleks siis see näitaja, mis ühendab kaasaegset rahvusidentiteeti mineviku ja traditsiooniga.

Jätame nüüd "Tõe ja õiguse" mängust välja. See on meie side mütoloogilise minevikuga, kus visa Vargamäe Andres võitles masohhismi piiril et oma unistusi ellu viia ning rajada oma tööl, verel ja higil põhinevat mikrokosmost.

"Tõde ja õigus" on raamat, mis annab eestlase minevikusidemele konkreetse kujundi ja sisu. Internetis valimine ja tulude deklareerimine on olevik. Eesti 21. sajandis. Minu enda küsimus on aga, et kas me pole nende operatsioonidega siis veel ära harjunud?

Maksudeklaratsiooni on saanud internetis teha enam-vähem kahekümne aasta jooksul ja selle protsessiga on üles kasvanud juba terve põlvkond inimesi. Riigikogu on saanud elektrooniliselt valida küll lühemat aega, kuid seegi periood on olnud piisavalt pikk.

Kui ma nüüd postitustest õigesti aru sain, siis välkkiirete elektrooniliste operatsioonide üle rõõmustasid peamiselt need, keda me nimetame "täiskasvanute" grupiks. Inimesed nii neljakümnetes aastates ja vanemad.

Tekib vägisi mulje et vanem põlvkond pole siiani ära harjunud bürokraatlike operatsioonide lihtsusega. Ka mina üllatun pidevalt, kui kähku ja lihtsalt käib meil juhilubade ja õpilaspiletite ja muu sellise tegemine. Paar klikki ning tehtud! Pole enam sabatamist ning paberite kogumist. Kui me aga ei suuda paarikümne aastaga selliste asjadega harjuda, siis püstitub muidugi küsimus, et kas me saamegi kunagi oma üllatustest üle. Võib täitsa olla, et igal aastal imestame me jälle, kui kerge on tuludeklaratsiooni teha ja paneme sinna kõrvale veel mõne hooajalise üllatuse.

Mitte kuigi palju aega tagasi sõitsin Tallinnast Tartusse ja minuga ühes vahes istusid kaks noorukest tudengineidu, kes arutlesid parajasti õppesemestri üle Itaalias. Poole kõrvaga ma nende juttu kuulsin ja siis ütles jutustaja midagi, mis mulle nähtavasti elu lõpuni meelde jääb: "Kas sa kujutad ette, et Itaalias on ülikoolis veel kõik dokumendid paberil?"

Sel hetkel käis mul peas väike sähvatus. Need noored inimesed on üles kasvanud maailmas, mis meid – enam-vähem vanureid – kogu aeg hoiab permanentses üllatusseisundis. Vaadates nendesamade noorte vaba orienteerumist pilveriigis ja virtuaalruumis, siis saan ma aru, et meie põlvkond vaatab siiski kõike läbi pastaka ja paberi prisma. Moodsad elektroonilised lahendused on üksnes pastaka ja paberi pikendused või teisendid.

E-maailma noortel on pliiats ja kirjaplokk anakronismid, mis on sama ürgaegsed, kui palehigis võsa juuriv Vargamäe Andres. Ja see on ka vast põhjus, miks minu tudengid ei kiitle virtuaalruumis oma tuludeklaratsioonide tegemise minutitega. See ongi too kurikuulus põlvkondade vahe. Kellest on tehnika areng alati samm ees, kes seevastu astub sellega ühte sammu. Ja sellepärast ongi vaja "Tõde ja õigust". Meenutamaks seda, mida me nimetame "püsiväärtusteks". Need ei rända pilve ega äppi, me usume et need on igavesed.