Indrek Tammeaid: kas teadusriik või riik teadmusmajandusega?
Tuline debatt Eesti teadusrahastuse üle räägib paljuski muust kui ainult teadusest. Aeg on küsida, kas tänases Eestis on teaduspõhine innovatsioonipoliitika edukalt rakendatav ja kas on võimalik, et mitmete murede lähtekoht on teaduse mõju radikaalselt erinev tõlgendus teadussüsteemis ja väljaspool seda, arvab innovatsiooniekspert, ettevõtja ja investor Indrek Tammeaid.
Debatt Eesti teadusrahastuse üle on jätkunud tulisena üllatavalt pikalt. Välja on toodud nii faktid, analüüsid kui ka emotsioonid.
Ühelt poolt kuuleme Eesti teaduse heast olukorrast, kus Eesti paigutus 2018. aastal oma teaduse mõjukuselt maailmas 12. kohale, möödudes Soomest ja Saksamaast. Kasvutempo jätkudes võiks vihjata Eesti võimalusele jõuda paari aastaga viie maailma kõige mõjukama teadusriigi sekka.
Teisalt kuuleme appikarjeid alarahastusest, kus dramaatilised väljendused räägivad Eesti teaduse surmaohust. Milles on siis küsimus? See, kas riik panustab 0,66 protsenti või ühe protsendi SKT-st, ei saa olla dramaatika süvapõhjuseks. Taustinfona võiks huvi pakkuda fakt, et viimase kümnendi jooksul on avalik sektor rahastanud teadus- ja arendustegevust Eestis 1,39 miljardi euroga. Mitte just olematu summa, arvestades rahvastiku arvu ja riigi jõukust.
Teaduse mõjukuse erinev tõlgendus
Eesti teadusrahastuse maht ei ole teadusvaenulike poliitikute, ametnike ega ammugi mitte teadust mitteaustava rahva süü. Milles on siis küsimus? Esile võib tuua kaks süvapõhjust, mis mõjutavad mitte ainult teadusrahastuse, vaid kogu majandusliku arengu diskussioone. Esiteks järjest selgemini tõeks saav kahtlus senise teaduspõhise innovatsioonipoliitika teostusvõimalikkuses Eestis. Teiseks teaduse mõju ja mõjukuse fundamentaalselt erinev tõlgendus teadussüsteemis eneses ja väljaspool seda.
Teaduspõhine innovatsioonipoliitika sai eriti Euroopa Liidus hoo sisse samal ajal raudse eesriide kokkuvarisemise ning liberalismi ja globalismi võidukäiguga. Räägiti tehnoloogilise tõuke (technology push) ja turutõmbe (market pull) variatsioonidest, kuid suures plaanis ja lihtsustatult oldi veendumusel, et rohkem teadust teeb targemaks nii ühiskonna kui ka majanduse.
Seda mõtteviisi illustreeris kõigil silme ees olev joonis riikidest teadus- ja arendustegevuse kulutuste ja riikide jõukuse skaalal. Piisas seosest nende kahe mõõtme vahel, hoolimata sellest, et seose põhjuslikkus püsis aastakümneid mitmeti tõlgendatavana. Seni on vastamata küsimus, kas enne tuleb riigi jõukus või riigi teadus- ja arendustegevuse investeeringud, st kas investeerime teadus- ja arendustegevusse, et saada jõukamaks või investeerime siis, kui oleme juba jõukamaks saanud?
Otsides osaliselt Eesti praeguse olukorra põhjust 1990ndate aastatest ja 2000ndate aastate algusest, võiks välja tuua teadus- ja tööstuspoliitika erineva rolli. Hoolimata teaduse väga vähesest rahastusest, pöörati üllatavalt suurt tähelepanu teaduse ja teadusrahastuse ümberkorraldusele.
Tagantjärele võiks tunnistada, et tehti päris õnnestunud teaduspoliitikat. Probleemiks oli nõrk tööstuspoliitika ja eriti praktiliselt olematu tööstuslik tehnoloogiapoliitika. Arvestades märgatavat laissez-faire'i või naiivse liberalismi dominanti tolleaegsetes majanduspoliitilistes vaadetes, olnuks muud raske oodata. Veelgi keerukam oleks kindlasti olnud siirduda plaanimajandusest majanduspoliitikasse, kus riigil või mõnel teisel koordinaatoril oleks tööstusliku tehnoloogiapoliitika kujundamisel olnud suur roll.
Lõpptulemusena oli meil 2000ndate aastate lõpuks olukord, et suhteliselt õnnestunud teaduspoliitika ja tublide teadlaste tulemusena oli meil päris hea teaduslik tase, aga olematu tööstusliku tehnoloogiapoliitika tõttu ääretult nõrgalt arenenud tööstus- ja erasektori teadus- ja arendustegevuse võimekused. Ühe selgeima näitena ilmnes see ettevõtete ja erasektori innovatsiooni absorptsioonivõimes (imamisvõime, innovation absorption capacity) ehk võimes leida ja rakendada uut oskusteavet ning tehnoloogiaid tootlikkuse suurendamiseks.
Eesti eripära
Eesti teadlasi ei saa süüdistada, et riigi teadus- ja arendustegevuses on meil viimase kümnendi jooksul alusuuringute rahastuse osakaal olnud üle kahe korra suurem, võrreldes Iisreali, Korea, Jaapani ja Taiwaniga. Hiina, kes 16 aasta jooksul (2000–2016) kümnekordistas oma teadus- ja arendusinvesteeringud, rahastab seni alusuuriguid proportsionaalselt viis korda vähem kui Eesti.
Oleme jõudnud olukorda, kus soovisime luua innovatsioonipoliitilisi meetmeid rakendades teadmusmajanduse ja -ühiskonna, millel ometi puudus teine keskne element erasektori ja eriti töötleva tööstuse näol. Seetõttu oleks põhjendatud küsida, kas Eesti on teel teadmusmajandusega ühiskonna suunas. Julgen väita, et hetkel on selgelt näha, et ei.
Tehnoloogilise arengu ja majanduse teadmusintensiivsuse kontekstis võib sügavalt kahelda, kas oleme samal teel kui Põhjamaad, Saksamaa ja Holland. Probleemi teeb veelgi keerukamaks, et mudelit, mille suunas tüürime, me täna kirjeldada ei oska.
Teaduspõhise innovatsioonipoliitika rakendumise ebaõnnestumist soodustas ka üks Eesti eripära. Eelkõige iseloomustab seda püüd rakendada koordineeritud turumajanduse poliitikat liberaalse turumajanduse mõttemudelitega ja taustsüsteemis, säilitades alati väikese skepsise ühiselt tehtud investeeringu otstarbekuses ja efektiivsuses.
Koordineeritud turumajanduse variatsioonide ja riigikapitalismi erinevus ei ole kahjuks kõigile hoomatav. Turumajanduslikel põhimõtetel arenev vaba teadmusmajandus on tõenäoliselt võimalik ainult märgatava kriitilise massiga metropolides. Kõikjal mujal eeldab see suurt ja jõulist koordineeritud turumajanduslikku sekkumist.
Soov muuta majandus teadmusintensiivsemaks on valdav, aga kaart ja legend muutusid teel ebausutavaks. Kas teadvustatult või alateadlikult tunnetab suur osa ühiskonnast, et midagi on teadusrahastuse teemas puudu, on tekkinud kahtlus, et rohkem raha teadusele ei vii meid teadmusmajandusele lähemale.
Eesti ei ole teadmusmetropol nagu Räniorg, Bostoni piirkond, Oxford või Cambridge. Eesti ei ole ka aktiivselt riigi ja tööstuskontsernide koordineeritud tööstusliku tehnoloogiapoliitika ja innovatsioonipoliitikaga riik, kus aktsepteeritakse märgatavat varade ümberjaotust, nagu Skandinaavia või Saksamaa. Ida-Aasia aktiivse tööstus- ja innovatsioonimudeliga riik me ka ei ole. Aga kes oleme?
Teadmussiire võib olla liiga tehniline vaatenurk, kuid kogu teaduse ühiskondliku rahastuse seisukohast on kriitiline teaduse mõju ja mõjukuse definitsioon. Kui küsida teaduse mõjukuse määratlust teadlaskonnalt, on see selge – domineerib viidete arv artikli kohta. Kui aga küsida väljastpoolt teadussüsteemi, mis on teaduse oodatava mõju ja mõjukuse definitsioon, jõuame hoopis teiste tulemusteni.
Alarahastus on mitme põhjuse tagajärg
Eesti ei ole ainus nende riikide hulgas, kelle teadussüsteem on kriisis, sest teadus ja ühiskond tõlgendavad teaduse mõju erinevalt. Õnnestunud on olukord siis – see ilmneb üldjuhul ka positiivse teadusrahastusena –, kui teadlaskond ja eriti ülikoolid suudavad selgelt ja üheselt määratleda, kui suur on ja millisel moel ilmneb majanduslik mõju osana ülikoolide ühiskondlikust sotsiaalsest vastutusest. Ehk teisisõnu: kui suurt sotsiaal-majanduslikku mõju avaldavad ülikoolid (õpetamise ning teaduse ja kultuuri edendamise kõrval) oma kolmanda rolli ehk ühiskonna teenimise kaudu.
Kuigi viimatimainitu ei ole ülikooli primaarne ülesanne, peaks ülikool, juhul kui kulutatakse 100 miljonit eurot teadusele, oskama kirjeldada, millises mahus ja vormides ilmneb majanduslik mõju.
Suur osa ühiskonnast tunnistab nii vajadust teha alusteaduslikke uuringuid kui ka akadeemilist vabadust. Sama põhjendatud on oodata ühiskonnalt teaduse sellise majandusliku mõju määratlust ja juhtimispraktikat, mida konkreetne ühiskond peab oluliseks. Fakt on see, et näiteks Rootsi ühiskond erineb selle poolest Eesti omast. Meil võib riik anda riikliku tellimuse, aga ühiskond detailset nii-öelda mõjutellimust ei esita. Kohustus leida ühiskonna poolt aktsepteeritav maht ja vormid jääb ülikoolidele.
Teaduse alarahastus on mitme põhjuse tagajärg. Ajalooliselt teaduspoliitika ja tööstusliku tehnoloogiapoliitika tasakaalustamatu koordineerimatus on olnud kindlasti üks põhjus. Retooriliselt võib küsida, et kas ka teadussüsteem oleks pidanud jääma rahastamata ja uuendamata, sest erasektor polnud tugevamaks tehnoloogiapoliitikaks valmis? Tõenäoliselt mitte.
Taasiseseisvumise järel tehti mitmeid arenguhüppeid, kus eelmised tehnoloogiapõlvkonnad jäeti vahele. Eesti pangandussektori siirdumine otse digitaallahendusteni oli üks näide. Seega ambitsioon hüpata kohe "vanade" OECD riikide innovatsioonipoliitiliste lahendusteni oli siis põhjendatud. Nüüd oleks aeg tunnistada reaalsust ja otsida koos Eestile ajas ja ruumis kontekstuaalset teadmusmajanduse mudelit.
Teadusel ja innovatsiooni rakendaval erasektoril on kummalgi oma roll. Kui teaduse roll on muuta rahaline (ja inim)ressurss uuteks teadmisteks, siis innovatsioon, eelkõige erasektoris, on uue teadmise muutmine rahaliselt mõõdetavateks väärtuseks. Konkurentsivõimelises jätkusuutlikus ühiskonnas on see tasakaalus.
Seega osutub ühe osapoole nõrkus või ebapiisav areng osutub probleemiks ka teisele. Eesti kontekstis osutus majandussektori vähene teadmusintensiivsus kiviks Eesti teaduse kaelas. Väljendid laadis "meie tegime tippteaduse ära, tooge teie tootlikkus ja majandus järele" ei ole mitte ainult lühinägelikud vaid ka lihtsalt väärad.
Selleks, et Eesti teadusrahastus märgatavalt kasvaks, peab Eesti leidma usutava ja mõistetava teadmusmajanduse mudeli, mida me kahjuks praegu veel väljendada ja kirjeldada ei oska. Selles protsessis võib ja saab olla ning peab olema Eesti teadlaste roll märgatav. Olles selle leidnud, võib olla kindel, et tugevamaks saavad nii teaduse ühiskondlik positsioon kui ka teadusrahastus.
Küsimus ei ole üksikus rakenduslikus meetmes või poliitilises dokumendis, vaja on Eestile reaalset teadmuspõhise innovatsioonipoliitika uut paradigmat. Kõik inimesed ei saa teha väga palju targemat tööd, küll aga saavad nad teha tööd oluliselt targemas ettevõttes või keskkonnas. Panustada tuleb nii inimkapitali kui ka nn struktuurkapitali, st meie majanduse keerukusse ja tarkusesse. See avab võimaluse töötada tootlikumalt ka nendel töötajatel, kelle personaalne võimekus jääb ühel või teisel põhjusel piiratuks.
Rääkimaks teaduse ühiskondliku vastutuse majandusliku mõju mõõtmest, oleme teinud selge sammu ühiselt jagatud mõttemudeli loomisele lähemale siis, kui iga töötaja, maksumaksja näeb ja mõistab, et teadus- ja arendustegevus ei too jõukust mitte ainult üksikule teadlasele või ettevõtjale, vaid meile kõigile!
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel