Külli Taro: valitsusest välja jäämine ei vabasta poliitilisest vastutusest
Poliitiku eesmärk ei saa olla lihtsalt saada valituks, vaid ikka kaitsta oma maailmavaadet ja viia ellu ideid. Parim viis selleks on kuuluda valitsusse, leiab Külli Taro Vikerraadio päevakommentaaris.
Valimistel läheb alati kellelgi oodatust paremini ja kellelgi halvemini. Demokraatlikus ühiskonnas, kus valimised on vabad ja salajased, pole tulemus kunagi täielikult ette ennustatav. Ükskõik, kas riigikogu uus koosseis meeldib või ei meeldi, tuleb seda aktsepteerida kui kõrgema võimu kandja ehk rahva tahet.
Need, kes valimistulemuses pettunud, otsivad ikka süüdlasi. Peamiselt siunatakse teisi parteisid. Või pannakse kahtluse alla valimissüsteem ja valimiste korraldus. Aga kui kärss on kärnas ja maa külmunud, ei tohiks vastutustundetult õhku visata kahtluseid, mille tulemuseks on riigi usaldusväärsuse õõnestamine.
Valimissüsteem on kokkulepe reeglites, mille alusel parlamendis kohad jaotatakse. Põhiseadus ütleb, et valimised peavad olema vabad, üldised, ühetaolised, otsesed, salajased ja proportsionaalsed. Kõigis muudes tingimustes - näiteks valimiskünnis, kompensatsioonimandaatide jaotamise meetod, kautsjoni suurus, eelhääletuse perioodi pikkus või valimisliitude lubamine - on riigikogul võimalik ka ilma põhiseadust muutmata teisiti kokku leppida. Võib teha teisiti, kui ollakse veendunud, et kuidagi muud moodi on parem.
Kehtiv valimissüsteem tagab võimalikult proportsionaalse esindatuse ehk erinevate valijagruppide tahte väljenduse parlamendis, kuid hoolitseb siiski selle eest, et riigikogu oleks töövõimeline ja valitsused stabiilsed. Liigset killustatust, mis proportsionaalse valimissüsteemi peamine puudus, aitavadki ära hoida valimiskünnis, valimisliitude keeld ja (kuri)kuulus modifitseeritud d'Hondti meetod.
Aga näiteks poliitilise välireklaami keelul ei ole tänapäeval mõistuspärast eesmärki. Ammu oleks aeg see tühistada. Ja mitte tekitada täiendavat tööd niigi ülekoormatud politseile. Loodan, et uus riigikogu koosseis võtab selle teema ette.
Traditsioonilise valimiseelse ja –järgse rituaali hulka kuulub ka e-valimiste kahtluse alla seadmine. Selgitan veelkord, et interneti teel hääletamine on vaid üks hääletamise viis. Vabade ja salajaste valimiste printsiip on tagatud võimalusega kinnises hääletuskabiinis paberil hääletades oma valikut muuta.
Võrdluseks, paljudes riikides, sealhulgas Saksamaal, Šveitsis ja Ühendkuningriigis, toimub muu hulgas ka posti teel hääletamine. Sellisel juhul ei taga tõesti ükski väline kontrollimehhanism seda, et valijat kodustes tingimustes hääletamisel ei mõjutata. Muide, aprillis toimuvatel parlamendivalimistel Soomes on esimest korda võimalus välismaal viibivatel soomlastel oma hääl posti teel saata. Selleks tuleb eelnevalt tellida hääletussedel välismaisele aadressile. Ning kaks tunnistajat peavad lisama oma allkirja, kinnitades, et hääletamine toimus vabade ja salajaste valimiste põhimõtet järgides. Posti teel hääletades, eriti välismaalt, mängib valija hääle jõudmisel õigel ajal ja õigesse kohta olulist rolli veel postiteenuse kvaliteet.
Võimalikult erinevate hääletamise viiside pakkumisega püüavad riigid suurendada, õigemini küll säilitada, valimisaktiivsust. Pärast elektroonilise hääletuse kasutusele võtmist on Eestis suudetud osalust parlamendivalimistel hoida kindlalt üle 60 protsendi.
Oleks üsna kummaline, kui muidu e-valitsemises eeskujulik Eesti ei püüaks oma kodanikele uudseid lahendusi pakkuda. Interneti teel hääletamise suur populaarsus on hea signaal, et kodanik usaldab oma riiki. Seekord valis elektrooniliselt 44 protsenti hääletanutest. Kaasa aitab kindlasti ka kodanike harjumus oma riigiga elektrooniliselt suhelda.
Pärast valimisi on põhiküsimus see, kes moodustab valitsuse. Äsja teatas Keskerakond, et ei võta vastu nendel tingimustel tehtud Reformierakonna ettepanekut koalitsiooniläbirääkimisteks.
Iga erakonna peamine eesmärk on võimule pürgimine, et viia ellu valijate tahet ja võtta poliitiline vastutus. Seetõttu ei ole kõhklused ja kahtlused, kas minna valitsusse või mitte, kuigi ratsionaalsed.
Poliitiku eesmärk ei saa ju olla lihtsalt saada valituks, vaid ikka kaitsta oma maailmavaadet ja viia ellu ideid. Parim viis selleks on kuuluda valitsusse. Isegi kui valitsusvastutust tuleb jagada poliitilise oponendiga, on niiviisi võimalik oma valijate huve kõige paremini esindada, seista vastu sobimatule poliitikale ja toetada häid ideid.
Siiski on ka opositsioonisaadiku amet täiskohaga töö, mille eest makstakse riigieelarvest palka täpselt sama palju kui koalitsioonisaadikule. Nii et valitsusest välja jäämine ei vabasta poliitilisest vastutusest. Ja parlamendis tuleb tõsist tööd teha vaatamata sellele, kas parasjagu kuulutakse koalitsiooni või opositsiooni.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel