Kas Isamaa juhatus võtab 11. märtsil vastu Reformierakonna kutse alustada koos sotsiaaldemokraatidega koalitsioonikõnelusi kolmikliidu loomiseks?

Ei tea, ettevaatlikult arvaks, et vist pigem jah.

Kas sotsiaaldemokraadid võtavad selle kutse vastu?

Tõenäoliselt.

Kas Isamaa, kui ta nõustubki koalitsioonikõnelustega koos Reformierakonna ja sotsidega, võib vaadata siiski rohkem EKRE ja Keskerakonna poole?

Ei tea.

Kas Keskerakonna samuti 11. märtsil kogunev juhatus otsustab, et pärast Reformierakonna läbirääkimiste ettepaneku tagasilükkamist naistepäeval hakkab Jüri Ratase partei pidama nüüd kõnelusi EKRE-ga ja koos hoitakse uks lahti Isamaale?

Ei tea.

Kas EKRE tahab valitsusse?

Tõenäoliselt. Nende kindel toetaja Varro Vooglaid juba kirjutaski sotsiaalmeedias "lihtsalt väikese ääremärkuse korras", et "ERR-i seltskond võiks hakata vaimu valmis panema EKRE kultuuriministri tervitamiseks, Sirp ja Kultuurileht samuti".

Kui Reformierakonnal ebaõnnestuvad kõnelused Isamaa ja sotsidega, kas Kaja Kallas võib uuesti ja ilma tingimusteta pöörduda Keskerakonna poole?

Ei tea, aga võimalik, et pöördubki.

Kas Reformierakond kui parlamendivalimiste võitja moodustab järgmise valitsuse?

Ei tea.

Millised erakonnad siis teevad Eesti uue valitsuse ja milline on selle valitsuse programm?

Ei tea.

Seega, nädal pärast parlamendivalimisi ei tea me midagi muud, kui et riigikogus kaks enim kohti saanud parteid, Reformierakond ja Keskerakond, on teinud mõned rapsivad liigutused ning üks loogiline koalitsioon jäi sündimata, vähemalt esialgu. Teised kolm – EKRE, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid – on seda üllatunult pealt vaadanud ja vaikselt pinda kombanud, et kuhu suunas võivad poliitsündmused kulgeda. Selgust pole kellelgi, omavahelise umbusu udu ka ei haju.

Valestardi teinud Reformierakond, kes sai keskparteilt korvi, seisab nüüd silmitsi vanade koalitsioonipartnerite sotsiaaldemokraatide leebe ükskõiksuse ja Isamaa mängulustiga. Ei ole just parim stardipakk kolmikliidu kõnelusterajale jooksmiseks.

Isamaa teab enda hinda ja ka teised teavad, et Isamaa võib alati läbirääkimised katkestada ning EKRE ja Keskerakonnaga käed lüüa. Pensioni II samba vabatahtlikuks muutmise lubadus jätaks Isamaa ehk laua taha, aga kas sellega nõustuksid sotsid?

EKRE tahab valitsusse, kuid istub esialgu jõe kaldal ja ootab, kas võimalikud koalitsioonipartnerid Keskerakonnast ja Isamaast ujuvad tema juurde või keeravad vastaskalda suunas. Seni on EKRE-l aega mõelda, milline oleks nende valitsusse minemise hind. Näiteks loobumine vastuseisust Rail Balticu raudteele, kooseluseadusele, ÜRO ränderaamistikule?

Keskerakond tahtis 8. märtsil Reformierakonnale "ei" öeldes jahutada valimiste võitja suurt võidurõõmu, kuid on tegelikult ise sisemiselt harali nende vahel, kes siiski pooldavad võimuliitu Reformierakonnaga, kes tahavad minna opositsiooni või kes peavad õigeks Keski, EKRE ja Isamaa valitsust. Poliittehnoloogiliselt on plusse igal variandil.

Poliittehnoloogiline vaade ongi praegu oluline, paraku. Et kuidas üks või teine käik mõjutab erakondade tulemust maikuus Euroopa Parlamendi valimistel või ka kahe aasta pärast kohalikel valimistel, kas sotsidel oleks mõistlikum opositsiooni minna ning seal ridu ja mõtteid korrastada, kas EKRE "sööks" Isamaad rohkem koos valitsedes või koos opositsioonis olles jne.

Väärtuspõhiseid valikuid on seni kaks, kui sotsiaaldemokraadid ja siis ka Reformierakond välistasid valitsuskoostöö EKRE-ga. Kindlasti on neid, kes nüüd ütlevad Kaja Kallasele, et niisugune välistamine ei olnud ega ole poliitiliselt mõistlik, kuid see oli kõigi valijate suhtes selge ja aus väärtuste joone maha tõmbamine.

EKRE ette tõmmatud punase joonega võinuks Kaja Kallas ka piirduda, ega mitte öelda enne Keskerakonna otsust, kas alustada Reformierakonnaga koalitsioonikõnelusi või ei, et reformierakondlik tulumaksusüsteemi muudatus "on asi, millest me ei saa taganeda ... kui see ei sobi, siis meil ei ole mitte millestki rääkida ... siis ei ole mõtet selle laua taha istuda".

Siit, Kaja Kallase pillatud sõnadest EPL-i ajakirjanikule Joosep Tiksile sai Keskerakond ettekäände, et öelda: Reformierakonna esitatud tingimustel meie nendega koalitsioonikõnelusi ei alusta.

Sellisel vastusel on otsituse, valimistulemustest solvumise mekk man. Koalitsioonikõneluste alustamine ei tähenda ju millegagi nõustumist või mittenõustumist, vaid läbirääkimistele minekut, ei enamat. Alles siis, nende kõneluste edenedes või takerdudes selgub, kas kompromissideni jõutakse.

Nüüd julgeks oodata poliitikakujundajatelt ka riigimehelikkust ja mitte ETV seriaali "Riigimehed" võtmes. See ootus, muide, kehtib kõigi valitsuskõnelusteni ulatuvate erakondade kohta. "Riigimeeste" valitsust ei taha meist keegi.