Mare Rossmann: õiglasel karistusel on kasvatuses endiselt kindel koht ({{commentsTotal}})

Mare Rossmann
Mare Rossmann Autor/allikas: Õpetajate Leht

Füüsilise karistamise aeg on jäänud ajalukku, aga hästi läbimõeldud ja õiglasel karistusel on kasvatuses endiselt kindel koht, arvab Mare Rossmann algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.

Olen y-põlvkonna indigolaps ja teen seda, mida ise tahan! "See on ainult minu asi, mida mina oma eluga peale hakkan," ütles üks õpilane õpetajale, kes, nähes üha kiiremini allapoole kulgevat spiraali, püüdis noormehele soovitada paremaid valikuvariante.

Üks teine noormees, kes õppis hästi ja kellel polnud ka käitumisega probleeme, ütles, et ei lähe kunagi kooli rõõmsal meelel: "Igal esmaspäeva hommikul olen nagu Robinson Crusoe, kes ootab oma Reedet. Ja paljudel mu sõpradel on samasugune tunne."

Inimloomust me muuta ei saa. Elu keskmes on inimesel vertikaalne pöörlev telg, mis lükkab talle ette käitumismustreid. Kasvatuse abil on võimalik inimest – arvestades tema geneetilist pärandit ja keskkonda, milles ta elab – suunata tegema otsuseid, mis on võimalikest variantidest parimad. Ka õpetaja võib oma kõige paremates püüdlustes ebaõnnestuda, oluline on leida endas jõudu, mitte väsida ja loota, et järgmine kord õnnestub.

Meil oli koolis noormees, kelle kohta vanarahvas ütleb, et tema puhul ei aita ussi- ega püssirohi. Tema isa ütles meile, et ärgu me nähku vaeva – poisist ei tule niikuinii midagi. Aga tuli! Tuli nii, et kui poeg kasvas suureks, ütles isa koos tänusõnadega õpetajatele, et tal ei ole oma täiskasvanud pojale midagi ette heita.

Sotsiaalpedagoog Helen Hirsnik kirjutas oma arvamusloos, et hernestel põlvitamise aeg on möödas ning et austuse ja hoolimisega saab palju rohkem ära teha kui rangete reeglitega. Olen temaga nõus, aga igal asjal on kaks otsa. See pilt, mis vaatab meile vastu Martin Ehala artiklite sarjast, on ka Eesti kooli reaalsus. Tuleb tunnistada, et õpilasekeskne kool, vähemalt sellisel kujul, nagu me seda ette kujutasime, on pankrotis. Õpilase ja õpetaja võimuvertikaali lammutamisega lõime mõra Eesti kooli vundamenti ja tekitasime õpilastes karistamatuse tunde.

Kasvatusse on sisse kirjutatud õiglase karistuse paratamatus, mis tähendab, et õpilane, kes on valmistanud muret nii õpetajatele kui ka vanematele, kes rikub oma käitumisega kaasõpilaste heaolu ja turvatunnet, saab karistatud. Mil moel, seda otsustab õpetaja. Hea õpetaja arvestab karistuse määramisel peale oma sisetunde ka õpilase omapära. Üks ülikooli õppejõud olevat oma üliõpilastele öelnud, et kui hakkate pesumasinaga põllul kartuleid muldama ja see töö välja ei tule, ei tähenda see veel, et pesumasin on päris kasutu asi. Ei ole olemas universaalset karistust, mis sobib kõigile.

Füüsilise karistamise aeg on jäänud ajalukku, aga hästi läbimõeldud ja õiglasel karistusel on kasvatuses endiselt kindel koht.

Karistamiste klassikasse kuulub lugu sellest, kuidas õpetaja käskis poisil kirjutada neli lehekülge teksti "Mina lähen koju"; ja kui töö tehtud, kirjutas poiss lõpulause: "Rohkem ei viitsi, nüüd lähen koju." Üks kunagine õpilane meenutas, et tema kooliajal oli kõige rangem karistus klassist välja saatmine, aga ta lisas, et seda juhtus väga harva. Mul oli kolleeg, kes lasi poistel, kel polnud susse kaasas, laduda välisjalanõud ritta klassiukse taha; siseneda tohtis ainult sokkides.

Tean õpetajat, kes vahetevahel lasi õpilasel endale ise karistus määrata. "Seekord ma omale karistust ei määra, sest inimene ikka eksib," ütles poiss. "Sina, Jaanus, oled sellisel juhul üliinimene, sest sa muud ei teegi, kui eksid," vastas õpetaja. "Seekord lepi sellega, et karistuse määran mina."

Olen kuulnud kehalise kasvatuse õpetajast, kes pani need õpilased, kes ei viitsinud tunnis kaasa teha, võimla seina äärde, laskis neil tõsta käed üles ja panna võimla seina najale. Üks poiss tunnistas, et temale see mõjus, ta lihtsalt ei viitsinud seal seina najal "kuivada" nagu märg pesu nööril.

Vaadates meie elus toimuvat, on oluline, et kõik Vale-Dimitrid avastataks juba koolis ja saaksid oma karistuse. Olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et meie ühiskonnas ei vastuta otsustaja oma otsuste eest piltlikult öeldes kogu oma naha ja karvadega.

Meil on tekkinud palju projektipõhiseid ettevõtmisi ja mittetulundusühinguid, kes kõik tahavad õpetajat õpetada. Selles poleks midagi halba, kui neis ei töötaks peaasjalikult äsja ülikooli lõpetanud noored, kel puudub kogemus otse klassiruumist. Teoorias on kõik selge ja lihtne, reaalsus on aga midagi muud.

Helenile soovin, et temas jätkuks rõõmsat meelt, optimismi ja usku headusesse. Kui selliseid noori tuleb haridusse juurde ja nad sinna ka jäävad, siis on lootust, et Eesti kooli paremad päevad on veel ees.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Õpetajate Leht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: