Marju Lepajõe: sõnakunst ja müra ({{commentsTotal}})

Marju Lepajõe
Marju Lepajõe Autor/allikas: UTTV

Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine raamat võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus, ütles Marju Lepajõe Eesti Kultuurkapitali klassikatõlkeprogrammi "Hieronymus" esimeste köidete esitlusel Tallinnas Kirjanike Majas 27. mail 2019 peetud ettekandes. ERR avaldab 4. juulil lahkunud Lepajõe üheks viimaseks sõnavõtuks jäänud teksti Sirbi vahendusel.

Mul on au "Hieronymuse" programmi esimese komisjonikoosseisu nimel paluda teie heatahtlikku tähelepanu kümmekonnaks minutiks, et sõnastada, millistest ideedest komisjon lähtub ja kuhupoole on soov suunduda.

Esmalt peab tunnistama, et me ei ole jõudnud veel vestelda esteetika põhi­küsimuste üle, näiteks teemal, mis on ilu – ja ehk see ongi hea. Ometi oleme märkimisväärsel moel ühte meelt – nagu mulle tundub – kõige esimeses praktilises küsimuses ja nimelt selles, et klassikat on vaja välja anda rohkem ja süsteemsemalt ning haarata sellesse tegevusse parimad tõlkijad-toimetajad.

On vaja luua tingimused pikemaaegseks pühendumiseks, et saaks välja anda ka keerukamaid ja mahukamaid tõlkeid.

See võib äratada küsimusi. Hiljuti võis Sirbist lugeda, et eelmisel aastal ilmus üldse kokku 481 tõlkeilukirjandusteost, mida ei ole vähe: iga päev vähemalt üks köide. Kõike head, mida on tõlgitud, ei pruugi isegi üles leida.1 Artikli autor, austatud Krista Kaer, juhib aga väga tabavalt tähelepanu paradoksile, et eesti kirjanduspilt on ometi vaesunud.

Kuigi Kaer peab silmas eeskätt vähese teabe tagajärgi, on siin siiski koht, kus tõuseb esile maailmaklassika väljaandmise tähtsus.

Kui otsida värskust, uusi teemasid (sest teemade ring on tõesti kokku kuivanud, ikka lahutus ja reis või reis ja lahutus), uusi kujutusviise, uusi vaimseid naudinguid, uusi maitseid, uusi ideid, mille puuduses ühiskond vaevleb ja mistõttu üksteisele väsimatult etteheiteid tehakse, siis tuleks pilk pöörata maailmakirjanduse ajaloo poole. Sealt leiab alati midagi sünteesida.

Sõnakunst on kogu aeg see hapnik, mis elustab mõtteid ja tundeid. Ainult on vaja lugemist alustada. Sellist hapnikku võis leida "Varamu" sarjast, "Europeia" sarjast ja leiab kahtlemata ikka ja jälle Loomingu Raamatukogust. Ent oleks vaja sarja, kus varasemate aegade esteetika peegelduks järjekindlamalt. Seda värskust, mis tekib kokkupuutest varasemate aegadega, ei asenda kui tahes suur hulk tänapäeva kirjandust.

Esteetika ajalugu on vastandumiste ajalugu. Kui ajas liikumist ei ole, edasi-tagasi, üles ja alla, siis muutub kirjandus müraks, sest üks ja sama aegruum tekitab kordused. Seepärast usun, et maailmaklassikat vajab eesti kirjandus, eesti kirjandusteadus, kirjanduskriitika, tegelikult vajavad seda kõik humanitaarteadused, et õppida uurima ja kirjeldama inimest. Kusagilt mujalt sel moel inimest tundma õppida ei saagi.

Seetõttu vajab avarat lugemust ka näiteks teoloogia, rääkimata ühiskonnateadustest või majandusest. Mõni aasta tagasi kuulsin isegi ühe psühhoneuroloogiahaigla patsientidelt, et arstide maailmakirjanduslik lugemus võiks olla parem – siis oleks depressiooniravi tõhusam.

Hieronymus (347–420) oli vanarooma kristlik õpetlane, teoloog ja kirikuisa, kes tõlkis piibli ladina keelde. Tõlkijad ja raamatukoguhoidjad peavad teda oma kaitsepühakuks. Hieronymuse sümbol on lõvi: kord tõmmanud ta lonkava lõvi käpast okka ning tänulik loom jäänud temaga.

Teine küsimus on, kui palju peaks klassikat välja andma. Siin ei ole mõtet vähemaga piirduda kui Maksim Gorki programm. Gorki kavandas mäletatavasti 1918. aastal venekeelse "Maailmakirjanduse raamatukogu" 1500köitelisena, sellele lisandus 2500 köidet lihtsavormilisemaid rahvaväljaandeid.

Tema arvates oli see minimaalne valik, et õppida tundma nii kirjandusvoole kui ka nende allakäiku, luule- ja proosatehnika arengut, eri maade kirjanduse vastastikust mõju jne. Sellest realiseerus küll vist ainult 120 köidet kuue aasta jooksul, siis projekt vaibus, sest polnud küllalt vajaliku tasemega trükitöölisi ja tehnikat.

Meil trükikodade puudust ei ole, ainult vajalikke tõlkijaid-uurijaid on vähe. Isegi mahukama akadeemilise järelsõna kirjutajat ei pruugi alati leida – ja see on kahtlemata meie ülikoolide probleem.

Seepärast tuleks hulgast olulisemaks pidada stabiilsust ja head taset. Just stabiilsus aitaks äratada usku nooremates inimestes, et on võimalik pühenduda tõlkimisele ja maailmakirjanduse uurimisele – sest see usk kipub kaduma, eriti vanema kirjanduse puhul.

On vaja usku, et ongi võimalik pühendada näiteks Sebastian Branti "Narride laeva" tõlkimisele, värsistamisele, uurimisele. Selleks usuks on vaja teadmist, et siinsamas kõrval mõned paremad pead kogu aeg tõlgivad ja toimetavadki. See teadmine on sama oluline kui hingeõndsus.

Kolmas küsimus on, keda ja mida tõlkida. Kirjanduslool on kaanonid, mis peegelduvad õpikutes ja antoloogiates. Näiteks kirjastus Varrak on välja andnud vanakreeka, rooma ja keskaja ladina kirjanduse suurepärase antoloogia – need nimed ja teosed peaksid avanema. Ent kaanonid on muutlikud ja muudetavad.

Seepärast on teretulnud kõik ideed, mis on seotud mõjudega sõnakunstile: mitte ainult romaanid, vaid ka lühivormid, esseistika, traktaadid, kirjavahetus jne. Kui Euroopa koolides on sajandeid loetud Plinius noorema kirju või Plutarchose "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast stiilist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma eesti keelde. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise.

Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa dekadents, millest on välja kasvanud haruldane nähtus – eesti modernne kirjandus.

Kuid on ka neljas küsimus ja paraku üks olulisemaid: kuidas viiakõik see toredus Eesti inimeseni, sõltumata east, elukohast, haridusest jne? Et tõlkekirjanduse üle peaaegu üldse ei reflekteerita ei ajalehtedes, ajakirjades ega Rahvusringhäälingus, on armetu tõsiasi.2

Nähtus on korrelatsioonis ka humanitaarteadustega, kus retsensioonid perioodikas on pigem juhuslikud. See olukord mõjub halvavalt kogu ühiskonna vaimuelule, sest see tähendab ideevahetuse lakkamist. Ka teadus ei arene, kui uusi uurimusi ei paigutata senistesse mõttevõrkudesse.

Oleks vaja mingit vähemalt sama põhjalikku perioodilist väljaannet, kui oli kunagi Eesti Päevalehe lisaväljaanne Arkaadia, teisiti öeldes: Eesti Kirjastuste Liidu väljaanne Raamat võiks ilmuda iga nädal. Ideaalis tuleks iga tõlkeraamatut analüüsida nii maailmakirjanduse ja lähtekirjanduse seisukohalt kui ka eesti kirjasõna seisukohalt, artiklitena, esseedena, kolumnidena, repliikidena – igas vormis.

Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine raamat võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele müra ning mürale järgneb tühjus.

Loodan väga, et meie komisjon ja järgmised koosseisud suudavad korraldada inimestele asendamatult mõtterikkaid hetki, tunde, päevi, aastaid koos sõnakunstiga.

1 Krista Kaer, Üha hõredam pilt. – Sirp 3. V 2019.
2 Vt ka Pille-Riin Larm, Kellele on vaja tõlkekriitikat? – Sirp 22. III 2019. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: