Tsitaat tähendab lühikest või vähemasti hoomatava pikkusega väljavõtet kellegi jutust. Tervet raamatut ei tsiteerita. Tsiteerides eeldatakse, et inimese tekstis leidub lause või lõik, milles sisaldub terviklik mõte enam-vähem talutaval viisil sõnastatuna, andes edasi jutu või pikema jutuosa iva.

"Iva", muide, on see sõna, mille eestlased on ära kaotanud, kui nad räägivad "pointist". Kui mõtet ei külvata, siis ta ei idane, kasva ega küpse, et langeda uue ivana mulda ja sigitada uusi mõtteid. Siis võib jutul olla "point", võib-olla isegi puänt, aga mitte iva.

Kui lugeda Marju Lepajõe ükskõik millist kirjutist, viibides kellegagi ühes toas, tekib üsna paratamatult soov talle midagi ette lugeda.

Etteloetavat lõiku leida ei ole raske. Probleem on lõpetamisega: ettelugemist väärib ka järgmine lõik. Ja järgmine. Märkamatult ongi kas kogu tekst ette loetud või kaotab kaaslane kannatuse ja tuleb ise üle õla lugema. Sest iga lause, iga lõik on selge ja täpne, tervikliku mõtte ja vaheda sõnaga.

See ei ole normaalne. Enamik inimesi nii ei räägi. President Barack Obamale heideti tihtipeale ette, et ta kõneleb ebaloomulikult: täislausetega. Vana toimetajana võin kinnitada, et enamik inimesi isegi ei kirjuta nii.

Kui kirjanduses räägitakse teadvuse voolust, peetakse silmas katkendlikku, hüplikku voogu, kus ükski mõte ei jõua saada terviklikuks, enne kui laguneb ja sõrmede vahelt läbi voolab.

Osa kirjanikke ongi püüdnud seda peegeldada. Mõtteloos pole niisugune väljenduslaad siiski kanda kinnitanud, mõtte mõistetavaks muutmisel loodetakse terviklikkusele ja läbimõeldusele. Edasiantav, mõistetavas vormis sõnastus aga nõuab normaalsetelt inimestelt suurt pingutust ja aega.

See ongi muidugi üks Marju Lepajõe sõnavõttude läbivaid teemasid: kui me langetame otsuseid, kuidas ühiskonda korraldada, peaksime jätma inimestele ses ühiskonnas aega mõelda. Ühiskond peaks põhinema süvenemisel, mitte rahmeldamisel. Mõistagi ei ole see lihtne ning neis, kes pole enam harjunud süvitsi mõtlema, tekitab niisugune soovitus arusaamatust ja võõristust.

Mitmed mu tuttavad õppejõud kurdavad, et üliõpilased pole enam harjunud mõtlema ega isegi kaasa mõtlema, iga viieteist minuti takka tuleb anda nende ajudele puhkust. Pooleteise tunni pikkusest loengust jääb nii järele väga vähe.

Ent kui mõtlemisega on juba ülikoolis nõnda kehvad lood, kui läbimõeldud on siis endiste tudengite otsused töös või poliitikas? Lõppude lõpuks langetab igaüks meist poliitilisi otsuseid vähemalt kõige fundamentaalsemal tasemel: minna valima või mitte? Ja kui valija ei taha mõelda, siis võtab temast eeskuju ka poliitik, sealhulgas hariduspoliitik. Selle tagajärgedele mõelge ise.

Niisiis, kui Marju Lepajõe pea iga lause oli ideaalne tsitaat, täis rahulikus tempos läbimõeldud, selget ja sügavat, täpselt väljendatud mõtet, siis selles väljendus teatud tüüpi küps mõttelaad.

Eks ole teisigi mõtteviise või mõtlemise viise, mis pole alati olemuslikult halvemad, aga see on isemoodi. Selline mõtlemine tahab ise küpsemiseks aega, terviku ja meetodina. Ja kui me inimestele küpsemisaega ei anna, noh, siis sedalaadi mõtlejaid juurde ei tulegi.

Mõtet kiirendada ei saa, mõttekiirendit ei ehita isegi Šveitsi teadlased mitte. Võid ju kallata veinile suhkrut ja piiritust sekka, ent tulemus pole võrreldav selle tööga, mida veinis teeksid kümme või kakskümmend aastat.

Kiirustades muutuvad vaid üksnes aktsidentsid, mitte substants. Marju Lepajõe oli aga mõtlejana kahtlemata substantsiaalne. Tema on nüüd läinud. Kust me uue võtame?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.