Meelis Oidsalu: harrastusportlaste jäljerajad ({{commentsTotal}})

Foto: Kerli Halliste

Tallinna sügisjooksul osalen kindlasti ja kutsun ka kõiki teisi jooksma, aga see ilus tammelehtedega medal jätke palun tellimata. Ma ei ole hobune ega taha jätta jooksurajale raudset jalajälge, teatab Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Sain kutse osaleda kahekümnendat aastat järjest toimuval Tallinna Sügisjooksul. "Kõik lõpetajad saavad uhke juubelimedali," teatati kutse lõpus. Medalite kohta oli tehtud suisa eraldi kodulehekülg, sain sealt teada, miks nende kujunduses kasutatakse tammelehti. "Põhjust ei ole vaja otsida kaugelt," selgitati, "Need, kes suudavad oma valitud rajal lõpuni minna, on tugevad kui tammed."

Mulle mõjus ainuüksi see medalit tutvustav tekst kummaliselt ergastavalt, vaatasin siiski ka lisatud pilti tammelehtedega medalist ja pidin tõdema, et kunstnik on teinud tugevat tööd ja metallist medal on tõesti uhke.

Tegin kohe ka kiire arvutuse. Eelmise aasta sügisjooksul osales tublisti üle 20 000 jooksja. Kui oletada paarituhandelist kadu jooksurajal, siis lõpetabki umbes kakskümmend tuhat jooksjat, kes nüüd kõik saavad juubeli puhul kaela selle kauni medali. Kui arvestada ühe medali kaaluks 200 grammi, oleks Tallinna Sügisjooksul välja jagatud kauniduse kogukaal neli tonni.

Tahtmata kuidagi solvata õnnestunud kujundusega medali autorit, ennustan, et varem või hiljem jõuavad need neli tonni tühja tunnustust tükkhaaval prügimäele.

Enne seda aga tuleb tellida veoauto, lasta sel need Tallinna vabaduse väljakule toimetada. Medalid tuleb veel finišis laiali jagada, et osalejad need kodudesse viivad, kust prügivedaja need omakorda prügisorteerimisjaama või otse prügimäele viib. Logistilise tõhususe huvides oleks ehk mõistlikum see tarbetu tunnustamise etapp vahepeal ära jätta ja medalid kohe prügimäele kärutada.

Lõõp lõõbiks, keskkonnateadlikkus võiks olla nii harrastuspordiürituste kui ka üldse kehalise kasvatuse loomulik osa ja sättumus.

Mõned harrastuspordiüritused on võtnud südameasjaks joogitaara vähendamise teema (maastikujooksu üritustel peab võistleja joogipunkti ilmuma oma taaraga), aga kui keegi huviline näeks vaeva ja arvutaks välja ka harrastusportlaste ökoloogilise jalajälje suuruse, mis tuleneb igasugu rahvaspordiüritustele oma autoga kohale sõitmise jms kaasnevatest tegevustest, saaksime ilmselt üsna ehmatava pildi.

Tallinna sügisjooksul osalen kindlasti ja kutsun ka kõiki teisi jooksma, aga see ilus tammelehtedega medal jätke palun tellimata. Ma ei ole hobune ega taha jätta jooksurajale raudset jalajälge.

Seda enam, et mul endal on juba kaks medalit, need on pärit üheksakümnendatest, koolinoorte vabariiklikelt meistrivõistlustelt. Vähematel võistlustel mingeid medaleid ega karikaid tol ajal ei jagatud, anti diplom.

Hiljuti just kuulsin ühelt sugulaselt, kelle lapsed harrastussporti teevad, et nende lastetuba mattub igal nädalavahetusel jagatavate karikate ja kulinate alla, neid poetatakse ka kõige väiksema jõukatsumise tunnistuseks, nii et tuleb leiutada süsteem võidukarikate leidlikuks kuhjamiseks, nii nagu minu põlvkonna poisid kuhjasid kapi otsa välismaised õllepurke.

Õllepurkide jaoks on tänaseks loodud hästi toimiv taaskasutussüsteem, aga oleks ju veider hakata mõtlema lisaks ka tühja tunnustustaara - igasugu ülejala antud spordikarikate ja -kulinate - taaskasutuspunktide loomisele? Puhas liikumisrõõm tuleb ju ikka liikumisest endast.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: