Meelis Oidsalu: politseijuhi magistrikraadi tuleb otsida tema abaluu kõrvalt ({{commentsTotal}})

Foto: Kerli Halliste

Akadeemilise kultuuri mõte ei ole piinlikult täpne vorminõuete täitmine, vaid toores ja järeleandmatu katsetus- ja avastushimu ning Elmar Vaher on sellist valmisolekut tõestanud, leiab Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

1998. aasta volbriööl pidutsesin koos teiste Tallinna tudengitega Raekoja platsil. Volbriöö oli tol ajal ka Tallinnas väga kõva pidu, tudengid võtsid siis pealinna üle, tudengid ja teised erineva haridustaseme ja elukogemusega, aga suht solidaarselt joobes inimesed.

Mäletan, et olin laenanud ühest teatrist vahtkummist kosmonaudikostüümi ja pälvisin sellega kaaspiduliste seas suurt tähelepanu. Ootamatust menust tiivustatuna pidasin end peo kangelaseks. Iga mõne aja tagant valati mulle kosmonaudikiivri vahelt erinevat alkoholi kurku, just nagu oleksingi äsja Kuult naasnud.

Alles ligi kakskümmend aastat hiljem lugesin Õhtulehest, et tol samal õhtul pussitati sealsamas Raekoja platsil noort kriminaalpolitseinikku. Kaks korda. Selga. Mul ei olnud tol ajal aimugi, et rahvapeol viibis lisaks poroloonist kangelasele veel päris kangelane. See noor politseinik oli Elmar Vaher, kelle magistrikraadi tõsiseltvõetavust hetkel uuritakse.

Mina töötan kaitseministeeriumis ja ka minu ametikohal töötamise eelduseks on magistrikraadi või sellega võrdsustatud tasemega akadeemilise kraadi omamine. Teadusmagistrit mul pole, on magistriga võrdsustatud nii-öelda vana bakalaureus. Aga kui päris lõpuni aus olla, siis ei tohiks ma sedagi akadeemilist kraadi omada.

Õppisin Tallinna ülikoolis avalikku haldust ja minu institutsiooniteooriat puudutanud bakalaureusetöö oli selline üsna ladus noore eluvõõra inimese referaat, aga mitte midagi enamat. See püüdlikult vormistatud dokument tõendas mu akadeemilist suutlikkust sama palju kui poroloonist skafander mu astronaudiomadusi.

Sain siiski enam-vähem miinimumtulemusega töö kaitstud, hilisemas tööelus pole mul aga sellest kogemusest suurt midagi kasu olnud. Sirvin tööalasest vajadusest tulenevalt praegugi erinevaid bakalaureuse- ja magistritöid ja julgen öelda, et ka nüüd kirjutatakse noid sageli sisemise sunnita, formaalsetel põhjustel, et asi n-ö kaelast ära ja linnukene elulookirjeldusse saada.

Ma ei tea, kas ja milleks selline diplomitööstus vajalik või hea võib olla, aga on üsna selge, et akadeemilise kultuuri mõte ei ole piinlikult täpne vorminõuete täitmine, vaid toores ja järeleandmatu katsetus- ja avastushimu, mida tõestab valmisolek ka korduvalt läbi kukkununa uurimistööga jätkata.

Elmar Vaher on sellist valmisolekut tõestanud ja seda kõige julmemal võimalikul moel. Politseijuhi magistrikraadi tuleb otsida tema abaluu kõrvalt.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: