Valimine on mu jaoks alati raske. Hiljuti valisin restoranis magustoitu. Pendeldasin menüüd lugedes pikalt tiramisu ja crème brûlée vahel ja kui kelner lõpuks tuli ja küsis mu käest, et mida ma tahan, lõin otsustavalt menüükaaned kinni ja ütlesin: "Panna cotta". Pärast imestasin endamisi, et, oot, kust see cotta nüüd tuli?

Europarlamenti käisin valimas Tallinna Solarise keskuses. Tunnistan ausalt, et ma ka nüüd päris viimase hetkeni ei teadnud, keda valida.

Silmitsesin valimiskabiinis nimekirja ja ootasin, et mis tunne peale tuleb või õigemini: kelle tunne peale tuleb. Ma olen nimelt juba ammu tähele pannud, et ma ei vali kuigi strateegiliselt, ei hääleta mingi helde tulevikuväljavaate või lubaduse poolt. Valin inimest, kellega ma tunnen end enim samastuvat. Valimine on minu jaoks eneseväljendus, saadik on eelkõige minu elu- ja enesetundesaadik: nähtavam, võimukam, häälekam mina.

Lihtsustades võib kandidaatide nimesid valimiskabiini seinal või arvutiekraanil käsitada kui emotikone nutitelefonis. Aga erinevalt emotikonidest on poliitikuil siiski tahe ja eesmärgid, mis, nagu ma valikut tehes loodan, ei väljenda ainult mu hetkelist ja isiklikku enesetaju, vaid seovad mu identiteedi esindusperioodi käigus mõne rühmaga. Seltsis on segasem.

Et ma Solarise keskuses käin tavaliselt kinos, tuli mulle seekord valimiskabiinis üsna ootamatult peale hoopis sõjaveteran Jake Scully tunne kuulsast ulmefilmist "Avatar".

Tagantjärele leian, et James Cameroni 2009. aastal välja tulnud ja rekordeid purustanud "Avatar" aimas omal ajal üsna ilmekalt ette tellimust hoopis teistsuguse esindusdemokraatia mudeli järele, sellise mudeli, kus rahvaesindaja peamine ülesanne ongi olla oma valija jaoks avatar, kes raevukalt kaitseb "emapuud" globalistliku progressiivse inimrassi eest, nii nagu filmis tegi seda Pandora-nimelist planeeti asustanud Na'vi põlirahvas

"Avatari" filmi tegi mulle südamelähedaseks Na'vide pärismaalaslik looduslähedus ja metsalembus, aga ka teadmine, et selle fiktsionaalse rahva tarvis lõid filmitegijad teadlaste abil aastate jooksul nullist terve Na'vi keele. Pingutati kõvasti, et väljamõeldud maailm oleks võimalikult sügav ja autentne.

Suhtume Hollywoodi toodangusse üldiselt skepsisega kui millessegi mitteautentsesse, pinnapealsesse. Filmid lähevad üha suuremaks, vaatemängulisemaks, aga ka detailitäpsemaks.

Massikultuuris võib olla paljugi taunimisväärset, aga tegelikult diagnoosib peavoolukultuur Lääne poolkera ühiskondlikke neuroose või kasvõi mingeid teadvustamata poliitilisi allhoovusi märksa varem kui kõrgkultuur või poliitajakirjandus.

"Sõrmuste isanda" filmide või "Troonide mängu", Marveli ja DC Comicsi koomiksikangelaste filmide menu võib vaadata kui sügavate ühiseluliste neurootiliste hoovuste turvalisi pinnapeegeldusi.

Filmides on eriefektid muutunud üha realistlikumaks. Filmitööstuse lubadused tsivilisatsioonide sõjast ja apokalüpsisest ei ole pelgad lubadused.

Poliitikas on mu meelest hetkel vähe vastupidine tendents. Uut maailmakorda lubavad tegelased piirduvad tummfilmide tasemel efektidega, poliitilise viipekeele täiendamisega. Kuigi oleme harjunud poliitikuid kiruma selle eest, et nad muudkui lubavad, aga ei tee, pole asjade selline korraldus segastel aegadel sugugi halb. Kunagise "Tujurikkuja" Hiid-Ansipi sketši realiseerumist Tallinna tänavatel ei tahaks meist ju keegi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.