22. juunil. Uue valitsuse esimene koosolek. Koostatakse deklaratsioon. Erakapitalile lubavad eluõigust [Juhan] Narma, [Tõnis] Rotberg ja ka H.[ans] Kruus; teised ei taha sellest hoolida! [Johannes] Vares on mõtted üles tähendanud ja ruttab Vene saatkonda näitama, kas passib. Kruusi juhatusel räägitakse edasi deklaratsiooni kohta, kus eriti käredad on N. Ruus ja [Boris] Sepp.

Otsustatakse surma saanud Raua kooli majale kallaletungijate matusekulud võtta riigi kanda. Vaidlen mõne ettepaneku vormi vastu, mis siis parandatakse vastavalt kontrolli nõudmistele. Koosoleku lõpul soovin H. Kruusile "õnne". Ta ütleb, on õnnetu, et ta eila Valgemetsast siiski üles leiti, sest ta oleks meelsasti tahtnud asjast kõrvale jääda.

Näen ära, et uus valitsus ei tegutse iseseisvalt, vaid "nänjke" [lapsehoidja] – Vene saatkonna – käskude kohaselt ja sellepärast sõidan maale, minule juba varem presidendi poolt lubatud puhkusele.

Ajaloolane Küllo Arjakas: 22. juuni hommikul koostati uue valitsuse deklaratsiooni projekt. Hommikul lepiti kokku, et kui Varesel saab valitsuse deklaratsiooni eelnõu valmis, siis tuleb ta seda kooskõlastama NSV Liidu saatkonda.

See projekt osutus aga 1940. aasta juunisündmuste peamise režissööri ehk Andrei Ždanovi jaoks täiesti vastuvõtmatuks. Saadik Nikitini hinnangul oli tegemist tavalise kodanliku valitsuse vähesisuka deklaratsiooniga. Ždanov dikteeris sealsamas juurde hulga täiendusi ja lisandusi, mis teksti käigult lisati. Siis kutsuti kokku uus valitsuse istung, kus NSV Liidu saatkonna näpunäidetel koostatud deklaratsioon heaks kiideti.

Nii lubas uus valitsus selle dokumendiga rahvale demokraatlikud vabadused, rahva elujärje parandamise jms. Deklaratsioonis ei olnud ühtegi sõna Eesti iseseisvuse likvideerimisest ega ühiskonna sovetiseerimisest.

Nõukogude saatkonnas lõpetati Eesti uue valitsuse kokkupanek 20. juuni õhtul, kusjuures asjaosalised, sh ka Hans Kruus ei teadnudki enda määramisest uude kabinetti. Kruusi, kes sel ajal tegeles Tartumaal Valgemetsas teadustööga, hakati juba 21. juuni varahommikust otsima, et teha talle ettepanek tulla uude valitsusse.

21. juuni hommikul helistas tema abikaasa Johannes Varese palvel Valgemetsa kauplusse, kust Kruus üles otsiti. Kruus palus mõtlemisaega ja alustas ettevalmistusi, et sõita pealinna, ja nii ta kuulis 21. juuni õhtul Tallinna jõudes raadiost, et tema on määratud peaministri asetäitjaks.

Lisagem juurde eelmainitud Eesti juunivalitsuse tegelaste hilisem saatus: silmapaistev ajaloolane, õppejõud ja Tartu Ülikooli prorektor Hans Kruus evakueerus 1941. aastal Nõukogude tagalasse. Ta oli aastatel 1944–1950 Eesti NSV välisminister ja Teaduste Akadeemia president. Hans Kruus arreteeriti 1950. aastal ning kuni 1954. aastani vaevles ta eeluurimisvangistuses süüdistatuna kodanlikus natsionalismis. Hiljem töötas ta ajaloolasena ning juhtis ENSV Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni. Hans Kruus suri 1976. aastal Tallinnas, olles üks väheseid Varese valitsuse liikmetest, kes suri vanadussurma.

Juunivalitsuse peaminister Johannes Vares viibis sõja ajal Nõukogude tagalas. 1945. aastal sai temast Eesti NSV teeneline kirjanik. 29. novembril 1946 leiti Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Vares Kadrioru lossis oma ametikorteri vannitoast surnuna, tema kõrval lebas püstol, millest oli tulistatud otse vastu keha. 1990. aasta algul avalikustati tema lahkumiskiri, mis kinnitas, et ta tegi enesetapu raske haiguse tõttu.

Juhan Narma (Nihtig) oli Varese valitsuses majandusminister. Temagi soovitas valitsusse NSV Liidu saatkonna nõunik Vladimir Botškarjov. 1941. aasta juunis Juhan Narma küüditati ja mõnedel andmetel võttis NKVD Kirde-Eestis ta rongilt maha, et täiendavalt veel üle kuulata. Arreteeritud Narma kinnitas 1942. aastal NKVDs ülekuulamisel, et teda värvati 1940. aasta märtsis NKVD välismaiseks agendiks, tegevusalaks majandusspionaaž ning ülesandeid andis talle Botškarjov.

Sotsiaalminister Neeme Ruus osales varem töölisliikumises ja haridustegevuses, jäi sõja ajal Eestisse EK(b)P põrandaaluse keskuse liikmena ja sakslased lasid ta 1942. aastal maha.

Tõnis Rotberg langes sakslaste kätte sõjavangi, kust vabastati 1942. aasta suvel. Tema elu lõppes 1953. aastal Irkutski oblastis Nõukogude vangilaagris. Varese valitsuse kohtuminister Boris Sepp kaotas oma ministriportfelli esimesena, juba 1940. aasta juuli algul. Sepp arreteeriti 1940. aasta novembris süüdistusega Eesti Vabariigis revolutsioonilise tegevuse lämmatamises. 1941. aasta kevadel mõisteti talle viis aastat parandusliku töö laagrit ja ta suri Venemaal vangilaagris 1942. aastal.

Eespool mainitud uue valitsuse esimene istung jäi ka ainsaks, millel Soonpää osales. Juba juuni algupoolel oli president Päts allkirjastanud käskkirja, mis lubas riigikontrolör Karl Soonpää puhkusele alates 25. juunist 1940.

Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):