I maailmasõda lõppes teatavasti 1918. aasta sügisel. 11. novembril tegi Suurbritannia peaminister David Lloyd George teatavaks, et liitlasriikide ja Saksamaa vahel on sõlmitud vaherahu, lisades lõpetuseks: "Seega võime siis nüüd loodetavasti öelda, et tänane saatuslik hommik on igaveseks lõpetanud kõik sõjad."[1] 1918. aasta sügisel ei teadnud aga keegi, et tegelikult lahutas Euroopat järgmisest ning veelgi kohutavamast sõjast ainult kaks aastakümmet.

Nii mõnedki autorid on otsinud II maailmasõja põhjuseid nendest rahulepingutest (eeskätt Versailles' rahust), mis lõpetasid I maailmasõja. Sõja kaotanud Saksamaa pidi võitjatele maksma 132 miljardit kuldmarka reparatsioone (praeguses väärtuses umbes 350 miljardit dollarit).

Sellist summat oleks tulnud maksta terve ülejäänud sajandi. Prantsusmaale tuli loovutada Elsass-Lotringi piirkond, samuti kaotati alasid Sileesias, Pommeris ja Lääne-Preisimaal. Miljonid sakslased jäid oma kodumaast ilma – nad osutusid elama uutes, I maailmasõja tulemusena tekkinud riikides, eeskätt Austrias ja Tšehhoslovakkias, vähemal määral ka Poolas, Leedus jm. Saksamaa jäi ilma kõikidest kolooniatest ja pidi relvajõud desarmeerima, lubatud oli vaid 100 000-meheline vabatahtlikest koosnev armee ning väike sõjalaevastik.

Sõjas suuri inimkaotusi kandnud Itaalia kuulus küll võitnud liitlasriikide hulka, ent "saagi jagamisel" tõrjuti ta kõrvale. Itaalia kaotas sõjas umbes 600 000 meest, kuid rahulepingute järgi sai endale vaid 14 400 km² uusi territooriume. See põhjustas riigis suurt rahulolematust, mida tõttas ära kasutama uus tõusev rahvaliikumine (fašism) eesotsas Benito Mussoliniga. 1920. aastate algul tulidki fašistid võimule, jõuliselt hakati kujundama uut tüüpi autoritaarset riiki. Mussolini seadis üheks eesmärgiks Itaalia mõjukuse suurendamise, kaugemaks eeskujuks oli koguni Vana-Rooma impeerium.

Lüüasaamine I maailmasõjas viis Austria-Ungari keisririigi lagunemiseni. Selle territooriumile tekkisid uued riigid (Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia), osa endise impeeriumi aladest said Poola, Rumeenia ja Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriik. Sellest tulenevalt oli I maailmasõja järel deklareeritud rahvaste enesemääramise põhimõtet Austria-Ungari keisririigist tekkinud riikide puhul keeruline ellu viia: Tšehhoslovakkia haaras endasse miljon ungarlast ja 500 000 poolakat, Poolas elas palju sakslasi, juute, ukrainlasi ja valgevenelasi.

Rumeenia territooriumile jäi mitu miljonit ungarlast. I maailmasõja järel Ida-Euroopas tekkinud uus suurriik Poola vallutas relvajõuga alasid Nõukogude Venemaalt ja hõivas Leedult nende ajaloolise pealinna Vilniuse koos ümbruskonnaga. Nii tekkisid juba 1920. aastate alguses uute riikide vahel mitmed tülid.

Sõja järel loodud Rahvasteliidu (praeguse ÜRO eelkäija) mõjukus jäi oodatust nõrgemaks. Sellest jäid eemale Ameerika Ühendriigid ning Nõukogude Venemaa, samuti sõja kaotanud riigid. Nõukogude Venemaa õhutas revolutsioonilist liikumist Saksamaal, Ungaris jt riikides. 1920. aastal lõid poolakad Punaarmee puruks, takistades sellega maailmarevolutsiooni ideede eksporti Kesk-Euroopasse. Nõukogude Venemaa sõlmis küll diplomaatilised sidemed nn rajariikidega (Eesti, Läti, Leedu, Soome jt), ent jäi endiselt diplomaatilisse isolatsiooni, kuna mitmed suurriigid keeldusid teda tunnustamast.

1920. aastate algul püsis rahvusvahelistes suhetes ärevus. Saksamaa ei suutnud tasuda suuri reparatsioone ja kuulutas välja maksejõuetuse, riiki haaras seninägematu finantskrahh. Prantsusmaa üritas mitmeid vastuaktsioone ning piiras Saksamaad, sõlmides liidulepingud Poola ja Tšehhoslovakkiaga. Suurbritannia keeldus endale võtmast mandri-Euroopas uusi kohustusi. Olukorra arutamiseks kutsuti Genovas kokku konverents (1922), kuhu esimest korda kutsuti ka diplomaatia paariad Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Konverentsi käigus need kaks riiki lähenesid: otsustati sõlmida diplomaatilised suhted ning loobuda vastastikustest nõuetest. Peagi järgnesid Saksamaa ja NSV Liidu vahelised salalepped majandusliku ja sõjalise koostöö kohta. Rahvasteliidus arutati ohtrasõnaliselt üleüldist desarmeerimist, aga ei suudetud kokku leppida selle kontrollimehhanismides.

Rahvusvaheline elu stabiliseerus mõnevõrra 1920. aastate keskel ja teisel poolel. Riigid väljusid sõjajärgsetest majandusraskustest, noored riigid kohanesid uute majandustingimuste ja turgudega. Lääne suurriigid tunnustasid Nõukogude Liitu, kes loobus maailmarevolutsiooni ideest, asetas rõhu sotsialismi ehitamisele omal maal ning "rahulikule kooseksisteerimisele vaenulike maadega". Saksa diplomaatia mängis osavalt võitnud riikide vastuoludel, mis aina kasvasid – esmajoones Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. Saksamaa sai Ameerika Ühendriikidest suurt laenu oma majanduse turgutamiseks ja reparatsioonide maksmiseks. 1925. aastal sõlmitud Locarno lepetega tunnustas Saksamaa sõjajärgseid piire Prantsusmaa ja Belgiaga. See tähendas Prantsusmaa ja Saksamaa vahel teatud suhete paranemist, Suurbritannia, Prantsuse ning Saksa välisminister pälvisid Locarno eest isegi Nobeli rahupreemia. 1926. aastal võeti Saksamaa vastu Rahvasteliitu.

Rahvusvahelise diplomaatia keskmesse nihkusid desarmeerimise ning kollektiivse kaitse küsimused. Rahvasteliit suutis lahendada hulga väiksemaid probleeme: Rootsi ja Soome tüli Ahvenamaa saare pärast, 1925. aastal hoiti ära Kreeka-Bulgaaria sõda Balkanil. Siiski püsisid mitmed pinged, näiteks vastasseis Poola ja Leedu vahel Vilniuse piirkonna pärast, samuti Poola ja Saksamaa vastuolud, sest Saksamaa ei olnud nõus tunnustama Poola piire. Otsene sõjategevus puhkes Kaug-Idas: 1927. aastal alustas Jaapan sõjalist interventsiooni Hiinas, vallutas 1931. aastal Mandžuuria ning kujundas seal Jaapanist sõltuva Mandžukuo marionettriigi. Rahvasteliit kritiseeris Jaapanit, ent ei nõustunud rakendama sanktsioone, kuni nendega ei liitu Ameerika Ühendriigid. 1933. aastal jätkas Jaapan vallutussõda Hiinas ja astus Rahvasteliidust välja.

1929. aasta oktoobris aset leidnud New Yorgi börsikrahh pani aluse seninägematule ülemaailmsele majanduskriisile (nn suur depressioon). Kriis levis Ameerika Ühendriikidest kiiresti Euroopasse ja mujale. Algas pankade kokkuvarisemine ja riikide rahvusvaluutade devalveerimine, miljonite inimeste elatustase langes järsult. Tööstusmaades jäi kuni veerand tööjõulisest elanikkonnast tööta, ettevõtted pankrotistusid, vähenes tööstus- ja põllumajandustoodang. Paljudes riikides puhkesid ulatuslikud rahutused, streigid, rüüstamised, n-ö näljamässud jms. Ainult NSV Liit, mis asetses maailmamajandusest eraldi, jäi suurest majanduskriisist puutumata. Seal jätkus suurejooneline industrialiseerimine ja kollektiviseerimine (ühismajandite ehk kolhooside loomine maal). 1933. aastal astus NSV Liit Rahvasteliidu liikmeks.

Pikaleveninud majanduskriis lõhkus ka senise poliitilise süsteemi ja demokraatliku valitsusviisi: valitsused ei suutnud aina raskenevat olukorda leevendada, valijad kaotasid usalduse seniste erakondade vastu, esile tõusid vasak- ja parempoolsed äärmusjõud. Isegi sellistes pikaajalistes demokraatia kantsides nagu Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa avaldasid fašistlikud liikumised tugevat survet.

Eriti teravalt mõjus majanduskriis Saksamaal, kus miljonid inimesed vaesusid ning jäid tööst ilma. 1932. aastal olid viiest sakslasest kaks töötud, paljud said olla ametis vaid osalise koormusega. Kriisi ajal kogusid uut jõudu kommunistid ja juba 1920. aastate algul tegutsema hakanud Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (juht Adolf Hitler). Valitsus ei suutnud majanduskriisiga toime tulla, linnatänavatel puhkes poliitilisel pinnal kaklusi jms.

Majandusliku ja poliitilise kriisi tagajärjel tulid paljudes riikides võimule autoritaarsed valitsused: juba 1920. aastate keskel Itaalias, Poolas ja Leedus,1930. aastal Rumeenias, 1932. aastal Portugalis, 1933. aastal Saksamaal ja Austrias, 1934. aastal Eestis ja Lätis. Ameerika Ühendriigid hakkasid majanduskriisist väljuma alates 1933. aastast, mil uueks presidendiks valitud Franklin Roosevelt algatas nn uue kursi, millega riigivõim sekkus majandusellu. Ühel või teisel viisil suurenes pea kõikides riikides riiklik majandusregulatsioon: algul korraldati töötutele riiklikke hädaabitöid, hiljem alustati ambitsioonikaid avalikke projekte (autoteede ehitamine, kuivendus- ja maaparandustööd jm).

1930. aastate alguse pöördelistest sündmustest mõjutas Euroopa ja kogu maailma ajalugu 20. sajandil kõige enam natsipartei liidri Adolf Hitleri esiletõus, kes 1933. aasta jaanuaris sai Saksamaa riigikantsleriks. "Hitleri võimuletulek on üks suuremaid õnnetusi inimkonna ajaloos," on sedastanud Ameerika Ühendriikide nimekas riigimees ja diplomaat Henry Kissinger.[2] Kohe pärast kantsleriks saamist alustas Hitler oma võimu tugevdamist. Rahvaesinduse (Riigipäeva) mõju vähendamiseks surus Hitler Riigipäevas läbi nn volituste seaduse, mis andis kantslerile ja tema valitsusele diktaatorlikud õigused.

Sõjaväe juhtkonna toetuse võitis ta armee taasrelvastamise lubadusega, suurtöösturitele lubas ta maha suruda vasakpoolsed ametiühingud ja asendada need riigivõimule kuulekate organisatsioonidega. Juba 1933. aastal algas koosolekute keelamine ja ajalehtede sulgemine, poliitiliste vastaste ja juutide tagakiusamine ning vägivald nende kallal. Kohe keelustati kommunistlik partei ning seejärel kõik teised erakonnad peale natsionaalsotsialistliku. 1933. aasta sügisel lahkus Saksamaa rahvusvaheliselt desarmeerimiskonverentsilt ning astus välja Rahvasteliidust. 1934. aasta suvel tapeti Saksamaal enamik Hitleri poliitilisi võistlejaid natsiparteis (nn pikkade nugade öö). President Paul Hindenburgi surma järel (1934) ühendas Hitler presidendi ja kantsleri ametikohad, sai piiramatu võimu ja võttis endale Führer'i (juhi) tiitli.

Hitleri võimuletulekus oli suur osa lubadustel revideerida ja murda Versailles' lepingu kütked. 1934. aasta algul kuulutati välja Saksamaa taasrelvastumine. Sellega esitas Saksamaa esimese tõsise väljakutse I maailmasõja võitnud riikidele (esmajoones Suurbritanniale ja Prantsusmaale), ent need ei osanud kuidagi reageerida. Osava taktikuna parandas Hitler kõigepealt suhteid Poolaga, et saada vabamad käed tegutsemiseks lääneriikide vastu – 1934. aastal sõlmiti Saksa-Poola mittekallaletungileping. 1935. aastal kehtestati Saksamaal uuesti üldine kohustuslik sõjaväeteenistus. Jätkus hoogne relvajõudude ülesehitamine ja alustati õhuväe rajamist, mis jällegi rikkus Versailles' lepet. 1935. aastal sõlmiti Saksa-Briti mereväelepe, mis võimaldas Saksamaal suurendada oma sõjalaevastikku neli korda ja saavutada valitsev positsioon Läänemerel.

1930. aastate keskel tekkisid uued sõjakolded: 1935. aastal tungis Itaalia kallale Abessiiniale (Etioopiale), 1936. aasta suvel puhkes Hispaanias aastatepikkune kodusõda vabariiklaste ja fašistlikult meelestatud frankolaste vahel. 1936. aastal alistas Itaalia Etioopia ja muutis selle oma asumaaks. Itaalia diktaator duce (juht) Mussolini unistas Vahemere muutmisest Itaalia sisemereks. Hispaania kodusõja venides sekkusid sellesse Saksamaa ja Itaalia, kes sõjaliselt toetasid kindral Francot.

Vabariiklasi (esmajoones Hispaania kommuniste) toetas NSV Liit. 1937. aastal ründas Jaapan taas Hiinat, vallutades seal tähtsad mereäärsed Lõuna-Hiina piirkonnad ja suure osa Põhja-Hiinast. 1938. aastal puhkes Jaapani ja NSV Liidu vahel Hassani järve ääres sõjaline konflikt, mis lõppes Jaapani vägede lüüasaamisega. Üha selgemaks sai Rahvasteliidu nõrkus: reageering Itaalia agressioonile jäi leigeks (ei suudetud kokku leppida majandussanktsioonides), ei suudetud takistada teisi riike sekkumast Hispaania kodusõtta ega pidurdada jaapanlaste ekspansiooni.

1930. aastate keskel sai selgeks, et rahu ja julgeoleku hoidmiseks mõeldud kollektiivkaitselepingud enam ei toimi. 1936. aasta märtsis hõivas Saksamaa I maailmasõja järel demilitariseeritud tsooni Reinimaal, rikkudes järjekordselt nii Versailles' kui ka Locarno lepinguid. Sõjaliselt veel nõrga Saksamaa juhtkond oli valmis kohe taganema, kui Prantsusmaa oma vägesid vähegi edasi nihutab, ent pideva poliitilise ebastabiilsuse tõttu ei julgenud Prantsusmaa valitsus astuda otsustavaid samme. Rahvasteliit oli sel ajal ummikus Itaalia-vastaste sanktsioonidega ega tahtnud algatada uut vastasseisu järgmise riigiga.

Hitlerile tähendas Reinimaa julge hõivamine tee avanemist Kesk-Euroopasse nii sõjaliselt kui ka psühholoogiliselt. Ta andis hulga korraldusi, et Saksamaa majandus ja relvajõud oleksid valmis nelja aasta pärast algavaks suureks sõjaks. Algas Itaalia lähenemine Saksamaale – 1936. aastal sõlmisid Saksamaa ja Itaalia sõjalis-poliitilise liidu (nn Berliini–Rooma telg). 1937. aastal lahkus Itaalia Rahvasteliidust.

Saksamaa majanduslik ja sõjaline tugevnemine, Hitleri jutlustatud Lebensraum'i (uue eluruumi) idee ning lääneriikide passiivsus tegi üha murelikumaks esmajoones Kesk- ja Ida-Euroopa väikeriike. Algas Prantsusmaa lähenemine Tšehhoslovakkiale ja NSV Liidule, kelle vahekord Saksamaaga oli halvenenud järsult pärast natside võimuletulekut. Hitler asetas põhirõhu teistes maades elavate etniliste sakslaste õigustele ja kasutas neid riikidevaheliste suhete destabiliseerimisel viienda kolonnina. Kollektiivkaitsest loobunud suurriikide diplomaadid asetasid lootused kahepoolsetele lepingutele ning jätkasid Saksamaa suhtes ettevaatlikku lepituspoliitikat.

1938. aasta 12. märtsil marssisid Saksamaa väed pärast kuu aega kestnud ähvardusi ja Austria-poolseid järeleandmisi Viini, ennetades sellega Austrias väljakuulutatud rahvahääletust edasise riikluse küsimuses. Ähvardamiseks korraldati Austria piiri lähedal eelnevalt sõjalisi pettemanöövreid. "Suurtükid räägivad alati arusaadavas keeles," kinnitas Hitler neil päevil oma lähikondlastele.[3] Seega viidi Austria hõivamine ja sellele järgnenud anšluss ehk liidendamine, mis oli I maailmasõja järgsete rahulepingutega keelatud, läbi täiesti rahumeelselt. Valdav osa austerlasi võttis sissemarssinud sakslasi soojalt vastu.

Aprillis hääletas juba okupeeritud Austrias Saksamaaga ühinemise poolt 99,75%, Saksamaal aga 99,08% hääle andnud kodanikest. Uue riigi nimeks sai Suur-Saksamaa (Grossdeutschland). Olukorras, kus Euroopa poliitiliselt kaardilt kadus ilma ühegi püssilasuta Rahvasteliitu kuulunud riik, avaldasid demokraatlikud riigid vaid protesti. See tähendas ka Rahvasteliidu autoriteedi järsku langust. 1938. aastal lepiti Rahvasteliidus Itaalia vallutusega Etioopias ja tunnustati seda kui Itaalia uut asumaad.

1938. aasta sügisel puhkes terav kriis Tšehhoslovakkia küsimuses. Tšehhoslovakkia oli majanduslikult ja sõjaliselt arenenud riik, kes oli lisaks sõlminud sõjalised liidulepingud Prantsusmaa ja NSV Liiduga. Prantslased kartsid aga tšehhide kaitseks sõtta astuda. NSV Liit, kus 1930. aastate keskel toimus Punaarmee kõrgemas juhtkonnas suurpuhastus, oleks saanud Tšehhoslovakkiat sõjaliselt aidata vaid siis, kui tema vägedel oleks lubatud liikuda läbi Poola või Rumeenia, mis oli aga välistatud.

Juba 1938. aasta kevadsuvel hakkas Saksamaa üles õhutama naaberriigis elavaid nn sudeedisakslasi, kes nõudsid endale autonoomiat. Mai lõpus korraldati Tšehhoslovakkias osaline mobilisatsioon. Prantsusmaa lubas kriisi süvenedes tšehhe kaitsta, NSV Liidu abi sõltus prantslaste tegevusest (arutati plaane NSV Liidu suurtest õhudessantidest), Suurbritannia aga kaldus üha enam lepituspoliitika poole. Saksamaa õhutas pinget kogu 1938. aasta suve jooksul, rääkides kohe-kohe puhkevast sõjast. Kohati võttis tšehhidevastane propaganda lausa hüsteerilise ulatuse.

Septembris lendas Briti peaminister Neville Chamberlain Saksamaale, et kohtuda Hitleriga – see oli muuseas 69-aastase peaministri esimene lennusõit. Chamberlain nõustus Hitleriga peetud neljasilmavestlusel (lisaks veel tõlk) Tšehhoslovakkia tükeldamisega nii, et alad, kus üle 50% rahvastikust on sakslased, tuleb tagastada Suur-Saksamaale. Briti peaminister arvas: "Vaatamata kalkusele ja hoolimatusele, mida ma ta näost välja lugesin, jäi mulle mulje, et siin on tegemist mehega, kelle antud sõnale võib loota."[4] Järgnevate kõneluste käigus aga nõudis Hitler üha uusi järeleandmisi (viivitamatu evakuatsioon, kohene rahvahääletus, sõjaliste rajatiste puutumatult üleandmine), ähvardades vastasel korral kohese sõjategevusega. Mõne päeva jooksul näis sõda vältimatu: Suurbritannias algas varjendite kaevamine, Prantsusmaal alustati reservväelaste kutsumist tegevteenistusse ja lubati taas tšehhe sõjaliselt toetada. Saksamaa jätkas ülisõjakate ähvardustega. Hitler teatas Berliinis Chamberlaini lähimale nõunikule: "Kui Prantsusmaa ja Inglismaa tahavad meid rünnata, siis lasku käia."[5]

Kujunenud olukorras pakkus Tšehhi kriisi otseselt mittesegatud Itaalia vahendust. 29. septembril toimus Münchenis Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrite tippkohtumine. München kõneluste kohana oli sümboolse tähendusega, sest just sellest linnast algas omal ajal natsipartei võidukäik. Tšehhoslovakkia delegatsiooni suurriikide läbirääkimistele ei lastudki, nad ootasid teises hotellis sündmuste arengut. 13 tunniga jõudsid suurriikide juhid kokkuleppele Tšehhoslovakkia tükeldamises (nn Müncheni sobing) ning kõikides tehnilistes üksikasjades. Tšehhidele tegi kokkuleppe tingimused teatavaks üks Prantsusmaa delegatsiooni liige, kes enne teeleasumist ütles: "Ma olen teel surija juurde, et talle viimset võidmist pakkuda, aga mul pole kaasas isegi õli, mida ta haavadele kallata."[6]

Sudeedimaa pealesunnitud loovutamisega kaotas Tšehhoslovakkia üle 28 000 km² territooriumist (seal elas üle 3,5 miljoni inimese, sh 728 000 tšehhi), 33% tööstusest (sh moodsad Škoda sõjatehased) ja 35% raudteedest. Oma osa nõudsid veel Saksamaale lähenenud Poola ja Ungari, kes 1938. aasta hilissügisel said mõningaid uusi territooriume tšehhide arvel.

1938. aasta sügisel arvati, et Müncheni leppega on suure sõja oht lõplikult välditud. Münchenist koju jõudnud Suurbritannia peaministrit võtsid lennuväljal vastu tuhanded inimesed. Chamberlain pidas Londonis kõne, kus ütles tuntuks saanud lause: "Ma usun, et see on kestev rahu meie ajaks."[7] Aga juba 23. novembril teatas Hitler, esinedes Wehrmachti kindralitele, et ta ei saa rahulduda ainult sudeedisaksa aladega, vaid on otsustanud poliitiliselt sobival hetkel jäänuk-Tšehhimaa ära kaotada. Nii lõppes 1938. aasta, mis jäi pikaks ajaks viimaseks rahuaastaks Euroopas.

Kuidas talitasid neil aastakümnetel Eesti Vabariigi riigijuhid ja diplomaadid? 1920. aastate algul taotleti suure sõjalis-poliitilise Balti liidu loomist, kuhu kuuluksid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. See aga ei õnnestunud: Soome orienteerus eeskätt Põhjamaadele, Leedu ja Poola lepitamatu tüli Vilniuse pärast takistas omavahelise liidu teket. 1923. aasta sügisel sõlmisid Eesti ja Läti sõjalis-poliitilise liidu. Eesti võeti 1921. aasta sügisel vastu Rahvasteliitu ja jõudumööda osaleti selle tegevuses.

Rahvusvaheliselt on tuntuim episood Rahvasteliidu mandaatmaa Iraagi ja Türgi põhjapiiri kindlaksmääramine 1925. aastal. Konfliktipiirkonda saadetud Rahvasteliidu uurimiskomisjoni juhtis kindral Johan Laidoner. Delegatsioon tegi oma ettepanekud piiriküsimuse lahendamiseks: vaidlusalune Mosuli piirkond jäeti Iraagile, mis pidi jääma Suurbritannia mandaadi alla. Kindral Laidoneri pakuti üheks kandidaadiks ka Saarimaa ülemkomissari ametikohale ja 1933. aastal pakkus Poola teda Rahvasteliidu Danzigi vabalinna ülemkomissari ametisse (kindrali kandidatuur lükati tagasi Saksamaa vastuseisu tõttu). 1929. aastal ühines Eesti Vabariik 1928. aastal Pariisis sõlmitud rahvusvahelise paktiga, et keelustada sõda kui riikliku poliitika vahend.

1920. aastate lõpus toimus Rootsiga hulk vastastikuseid kõrgetasemelisi visiite: 1928. aastal külastas riigivanem Jaan Tõnisson Stockholmi, 1929. aastal käis Rootsi kuningas Gustav V vastuvisiidil Eestis. Rootsi säilitas oma neutraliteeti ja jäi võimaliku lähenemise küsimuses äärmiselt tagasihoidlikuks. 1932. aastal kirjutati Moskvas alla NSV Liidu ja Eesti vaheline mittekallaletungileping ning seejärel veel lepituskonventsioon, mis määras kindlaks vaidlusaluste küsimuste lahendamiseks lepituskomisjoni loomise protseduuri. 1934. aasta aprillis kirjutati alla kokkuleppele, millega pikendati 1932. aasta mittekallaletungilepingut kuni 1945. aasta lõpuni.

Saksa–Briti 1935. aasta mereväelepe sundis Eesti valitsust tõsiselt kaaluma oma edasisi välispoliitilisi suundumusi. Sai selgeks, et ohu korral pole enam vähimatki lootust Suurbritanniale ja Prantsusmaale, sest abi tulek läbi kitsaste Taani väinade sõltub eeskätt Saksamaast. Hispaania kodusõja ajal võeti Eestis vastu seadus, millega keelati Eesti kodanikel sõjast osa võtta, samuti ei võinud siit värvata Hispaaniasse vabatahtlikke. Küll aga müüdi nii vabariiklastele kui ka frankistidele suur hulk lootusetult vananenud sõjatehnikat ning iganenud varustust. Müügist laekunud raha eest osteti ja plaaniti osta uut sõjatehnikat, et parandada Eesti kaitsevõimet. 1930. aastate keskel said ka Eesti diplomaadid aru, et Rahvasteliidule enam loota ei saa.

1938. aasta algul toimus kaks konflikti Peipsi järvel: tulevahetuses hukkus kaks riigipiiri ületanud NSV Liidu piirivalvurit, veebruaris vangistasid NSV Liidu piirivalvurid kaks Eesti piirivalvurit ja nende küüdimehe, kes Peipsil tapeti. Kuna toona toimus enam-vähem analoogilisi piiriintsidente ka teistes NSV Liidu naaberriikides, siis on võimalik, et NSV Liit – koostamata veel täpset tegutsemiskava – katsetas selliste konfliktsituatsioonidega naabermaade valitsuste ja diplomaatide käitumist, rahvusvahelist reageeringut jms.

Müncheni lepingu järel mõistsid Eesti diplomaadid, et lääneriikide senistel lubadustel ja garantiidel väikeriikidele ei ole enam sisulist tähendust. Põhirõhk asetati neutraliteedile ja mittesekkumisele teiste riikide konfliktidesse. 1938. aasta novembris võeti vastu nn erapooletuse korraldamise seadus ehk neutraliteediseadus.

1939. aasta veebruaris alustas Saksamaa uut massiivset propagandakampaaniat Tšehhoslovakkia vastu, väites, et Praha koondab piirile vägesid, on sõlminud salakokkuleppe NSV Liiduga, rõhub jätkuvalt riiki jäänud sudeedisakslasi jne. Samuti õhutati tegutsema Slovakkia separatiste ja sealses regionaalses parlamendis tugevnesid lahkulöömismeeleolud.

9. märtsil saatis Tšehhoslovakkia president Slovaki valitsuse laiali ja kogu riigis kuulutati välja sõjaseisukord. Slovakkide liider Jozef Tiso sõitis Berliini, kus teda kutsuti üles kiiresti välja kuulutama Slovakkia iseseisvus. 14. märtsil sõitis Tšehhoslovakkia president Emil Hácha Berliini ning kirjutas seal Saksa vägede kohese sissemarsi, õhurünnakute ja suure verevalamise ähvardusel alla kapitulatsioonile. 15. märtsil marssisid Wehrmachti üksused üle piiri ja hõivasid ilma vastupanuta tšehhide alad, muutes need Böömi-Määri protektoraadiks.

Sakslased said saagiks ka tšehhide tohutud relva- ja laskemoonavarud. Samal ajal kuulutati Bratislavas välja Slovakkia sõltumatu riik, mis orienteerus täielikult Suur-Saksamaale. Kui 1939. aasta märtsini võis Saksamaa poliitikat hea tahtmise korral õigustada Versailles' rahulepingu revideerimisega, siis Praha okupeerimisega oli see illusioon lõppenud. Tšehhoslovakkia hõivamisega astus Hitler üle uue rajajoone – esmakordselt vallutati võõras maa, kus ei elanud suuri saksa rahvusrühmi. Nii kadus 1939. aasta varakevadel ilma püssilasuta Euroopast veel üks iseseisev riik.

20. märtsil esitas Saksamaa valitsus Leedule ultimaatumi anda sõja ähvardusel üle valdavalt sakslastega asustatud Memel (Klaipėda) koos ümbruskonnaga. 22. märtsil kirjutati Berliinis sellekohasele lepingule alla ning juba samal päeval ilmusid Memelisse Saksa politsei- ja sõjaväeüksused. Klaipėda loovutamisega kaotas Leedu oma ainsa suurema sadama ja põhilise väljapääsu Läänemerele.

1939. aasta 28. märtsil esitas NSV Liidu valitsus nii Eestile kui ka Lätile noodi, milles deklareeriti, et NSV Liidu valitsus tunnistab lubamatuks vabatahtlikud või surve all tehtud kokkulepped, mis kärbiksid Eesti sõltumatust või annaksid kolmandale riigile erakorralisi õigusi Eesti territooriumi ja sadamate suhtes. Eesti valitsus teatas oma vastunoodis, et Eesti kaitseb ise oma iseseisvust. Eesti juhtkonnale sai selgeks, et NSV Liit on reserveerimas endale õigust sekkuda Balti riikide poliitikasse ka vastu nende riikide tahet.

Tšehhi kriisi järgses propagandasõjas tegi Saksamaa valitsus 28. aprillil mitmele riigile ettepaneku sõlmida kahepoolsed mittekallaletungilepingud. Eesti ja Läti nõustusid ning 1939. aasta juuni algul kirjutati vastavad lepped Berliinis alla. Eesti valitsus kinnitas, et formaalselt on tehtud kõik oma neutraliteedi tagamiseks, sest mõlema suurvõimuga – NSV Liidu ja Saksamaaga – on sõlmitud mittekallaletungilepingud. 1939. aasta suve ülimalt ärevas poliitilises õhustikus pidasid lääneriigid seda lepingut Eesti-poolseks sammuks Saksamaa suunas.

1939. aasta algul alustas Hitler ühte oma programmilist kõnet uue rõhuasetusega: "Danzig on saksa linn, jääb alati saksa linnaks ja pöördub varem või hiljem Saksamaa juurde tagasi."[8] Nii algas suhete teravdamine Poolaga. Teatud ajal oli Hitler isegi kaalunud Poola ja Saksamaa ühiseid aktsioone NSV Liidu vastu, pidades koostöö eelduseks Danzigi loovutamist. Tegemist oli 1919. aastal välja kuulutatud Rahvasteliidu vabalinnaga, kus elasid enamuses sakslased, kuid poolakad said kasutada teatud majanduslikke eesõigusi. Danzigist läänes kuulus Poolale Läänemereni ulatuv maariba (nn Poola koridor), mis tagas ligipääsu merele ning eraldas Danzigi ja Ida-Preisimaa Saksamaast.

1939. aasta alguseks sai selgeks, et poolakad ei ole nõus oma territooriume Saksamaale loovutama, ning see viis Saksa-Poola suhete järsu teravnemiseni. Aprilli lõpus tühistas Hitler 1934. aastal sõlmitud mittekallaletungilepingu ning otsustas Poola purustada sõjalise jõuga. Poola juhtkond aga uskus, et suurriigina on nad Saksamaale sõjaliselt võrdseks vastaseks.

Samal ajal mõistsid Suurbritannia ja Prantsusmaa juhid, et Hitleri rahustamise poliitika ei anna enam mingeid tulemusi. Mõlemad lääneriigid teatasid vastastikusest toetusest Saksamaa kallaletungi puhul, alustasid oma sõjatööstuse moderniseerimist, lubasid tagada Poola territoriaalse puutumatuse ja sõlmisid Poolaga sõjalise liidu. Kui Itaalia hõivas aprillis Albaania, laiendasid Suurbritannia ja Prantsusmaa teatavaid garantiisid veel Rumeeniale ja Kreekale.

1939. aasta suvi möödus keerukates diplomaatilistes kõnelustes. Moskvas toimusid aprillist kuni augustini pikaleveninud kõnelused Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSV Liidu vahel, et sõlmida kolmepoolne lepe Saksamaa vastu. Lääneriigid lootsid säilitada rahu ja väljakujunenud olukorda Ida-Euroopas, NSV Liidu juhtkond oli valmis ka muudatusteks, pidades silmas võimalusi uuest kriisist kasu lõigata. Lääneriikidele anti mõista, et kolmepoolse lepingu eest nõutakse Ida-Euroopa andmist Moskva mõjusfääri.

Üheks vaidlusküsimuseks kujuneski Balti riikide garanteerimine otsese ja kaudse agressiooni eest, samuti Punaarmee väeosade liikumine vajaduse korral läbi Poola ja Rumeenia, kuid seda ei saanud lääneriigid nende riikide eest lubada. Poola diplomaadid protesteerisid palumata abiandmise kavatsuste vastu, kartes, et abistava NSV Liidu väed ei lahkugi pärast seda maalt. Kõnelustel valitses närvilisus ja vastastikune umbusk: Moskva kartis, et lääneriigid soovivad jätta NSV Liitu üksi Saksamaa vastu või üritavad nende kõneluste varjus moodustada koguni suuremat ühisrinnet NSV Liidu vastu. London ja Pariis umbusaldasid Moskvat poliitilistel põhjustel, samuti arvati, et massiliste puhastuste järel ei ole Punaarmee võimeline alustama suurt pealetungisõda. NSV Liidu sõjalised eksperdid omakorda imestasid, kui väikeseid relvajõude pakkusid lääneriigid kriisiolukorra puhuks.

Moskva kõnelusi jälgiti Berliinis väga kiivalt. Siin kardeti kõige enam sõjalis-poliitilise kolmikleppe sündi, mille järel oleks Saksamaa jäänud taas kahe vaenuliku poole vahele. Kõige enam kardeti sõda kahel rindel, mis oli olnud I maailmasõjas Saksamaa kaotuse üks peamisi põhjusi ning milleks Saksamaa polnud valmis ei sõjaliselt ega psühholoogiliselt.

Hitler lootis, et kolmikläbirääkimised ei anna tulemusi ning ainuüksi Poola pärast ei ole ükski riik nõus Saksamaa vastu sõda alustama. 1939. aasta kevadel ja suvel uurisid Saksa ja NSV Liidu diplomaadid sügava saladuskatte all võimalusi kahe riigi suhete parandamiseks – esialgseks kõnelusobjektiks olid kaubandussuhted. Kuna Hitler kavandas Poola ründamist enne sügisvihmade algust, andis ta juuli lõpus korralduse tõstatada ka poliitiliste suhete küsimus. Sakslased kinnitasid, et "meie kahe riigi vahel pole ühtki probleemi Läänemerest Musta mereni või Kaug-Idas, mida poleks võimalik lahendada".[9]

Nii muutus Ida-Euroopa kauplemisobjektiks Saksamaa ja NSV Liidu vahel. Kahe diktatuuririigi juhtkonnad leidsid üsna kiiresti omavahel täieliku mõistmise, samal ajal jooksid kolmepoolsed läbirääkimised Moskvas ummikusse. 1939. aasta 23. augusti öösel kirjutasid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja tema Saksamaa kolleeg välisminister Joachim von Ribbentrop Kremlis alla kahe riigi mittekallaletungilepingule (Molotovi-Ribbentropi pakt). Nii toimus 1939. aasta sügisel diplomaatias lausa uskumatu pööre: aastaid vaenutsenud natsionaalsotsialistlik Saksamaa ja kommunistlik Nõukogude Liit leppisid omavahel kokku. Nii Hitler kui ka Stalin arvasid, et nad saavutasid selle lepinguga olulise võidu.

Molotovi-Ribbentropi pakti juurde kuulus ülisalajane lisaprotokoll, millega määrati mõlema suurriigi huvipiirkonnad Ida-Euroopas. Eesti koos Soome ja Lätiga ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia määrati NSV Liidu huvipiirkonda. Leedu jäi algul Saksamaa huvisfääri, aga anti 1939. aasta septembri lõpus, pärast Saksamaa ja NSV Liidu vahelise sõpruse- ja piirilepingu allakirjutamist, NSV Liidule, kusjuures NSV Liit kohustus Saksamaale maksma selle eest rahalist kompensatsiooni. Poola otsustati omavahel jagada. Pakt võimaldas Saksamaal nädal hiljem alustada rünnakut Poola vastu, kartmata üheaegset sõda kahel rindel. Hitler lootis siiski jätkuvalt, et sõda Poola vastu ei kujune tõeliseks maailmasõjaks.

1. septembril 1939 ründasid Saksa väed Poolat. Sõja ajendiks sai tuntud provokatsioon piirilähedases Gleiwitzi raadiojaamas, mida poolakateks maskeerunud sakslased ise 31. augusti õhtul ründasid. Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid 3. septembril Saksamaale sõja. Läänes kulges sõjategevus väga passiivselt. Prantsusmaa väed ja mandrile toodud Briti üksused paiknesid hästi kindlustatud Maginot' liini taga ega arendanud mingit tegevust. Lääneriikide kehtestatud blokaad andis vähe tulemusi, sest Saksamaa sai teravilja, kütteaineid jms NSV Liidust. Samal ajal lõi Wehrmacht paari-kolmenädalase välksõjaga (Blitzkrieg) Poola sõjaväe täiesti puruks ja piiras Varssavi ümber. 17. septembril ületasid ka NSV Liidu väed Poola piiri ning hõivasid NSV Liidule Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli alusel jäetud lepingulised alad, eeskätt valgevenelaste ja ukrainlastega asustatud Ida-Poola.

Eesti kuulutas end kohe sõja algul erapooletuks. Juba 1. septembril kuulutas president Konstantin Päts Eesti Vabariigi "valjult erapooletuks sõjas, mis puhkenud välisriikide vahel". Kui Läti ja Leedu valitsus otsustasid oma neutraliteedi kaitseks korraldada osalise mobilisatsiooni, siis Eesti loobus sellest. Ainsa sõjalise sammuna otsustas Sõjavägede Staap augusti lõpul võtta riigi idapiir hoolika vaatluse alla.

Poola kiire purustamine oli Eesti juhtkonnale täielik šokk. Poolat peeti suurriigiks, kelle relvajõud ületasid tuntavalt Eesti, Läti ja Leedu relvajõude kokku. Lääneriikide loid tegevus, nn istumissõda (Sitzkrieg) kinnitas, et ka neile ei saa asetada enam mingeid lootusi. Olukorras, kus vaid mõne aastaga varises kokku I maailmasõja järel välja kujunenud Euroopa ning terved riigid kadusid poliitiliselt kaardilt, olid Eesti riigimehed kahtlemata tõsise pinge all. Tuli otsida võimalusi, kuidas Eesti saaks sõjast eemale jääda, ning kardeti üha uusi sõjalis-poliitilisi ja diplomaatilisi üllatusi. Selline oli 1930. aastate lõpu taust ning konkreetne olustik ja õhustik 1939. aasta septembri keskel, kui riigikontrolör Karl Soonpää asus pidama oma päevaraamatut.

Kahepoolse rünnaku alla jäänud Poola armee hävitati septembri keskel väga kiiresti. Vaid mõned sõjalaevad ja -lennukid põgenesid välisriikidesse. 4. septembril 1939 põgenes Eestisse kolm Poola reisilennukit Lockheed 14, neist üks tuli otse Varssavist tühjana ja kaks lennukit tulid Riiast koos reisijatega. Kõik need kolm lennukit maandusid Ülemiste eralennuväljal.

Juba 14. septembri õhtul jõudis Tallinna reidile Poolast põgenenud moodne allveelaev ning mõni päev hiljem maandusid Tartumaal veel kaks Poola lennukit, neist üks sanitaar- ja teine reisilennuk. Viimased jäid küll Eesti avalikkuse jaoks allveelaevaga seonduvate sündmuste varju. Lennukid interneeriti, lähtudes rahvusvahelistest õigusaktidest ja Eesti seadustest, ning anti Eesti lennujõudude käsutusse. Poola allveelaevaga läks aga teisiti. Allveelaeva põgenemine ajendas tõsise poliitilise kriisi, mis kiirendas Eesti ja NSV Liidu vastastikuse abistamise pakti sõlmimist ning NSV Liidu baasivägede tulekut Eestisse. Soonpää esimesed üleskirjutused puudutavad just Poola allveelaevaga seonduvaid sündmusi ning baasidekõnelusi.

1939. aasta sügisel sõlmis NSV Liit baaside lepingud kolme Balti riigiga. Vastavasisulised kõnelused Soomega venisid ja viisid kahe riigi suhete katkemiseni ning Talvesõjani (1939. aasta 30. novembrist kuni 1940. aasta märtsini). Eesti teatas oma erapooletusest, aga see jäi tühjaks deklaratsiooniks, sest Nõukogude lennuvägi käis Eesti baasidest Soomet pommitamas, rikkudes nii vastastikuse abistamise pakti (see lubas sõjaväebaaside kasutamist üksnes suurriigiga puhkeva konflikti korral). Rahvasteliit tunnistas NSV Liidu konfliktis Soomega agressoriks. Detsembris heideti NSV Liit Rahvasteliidust välja, kusjuures Eesti jäi hääletusel erapooletuks. Talvesõda lõppes 13. märtsil Soome kaotusega, kuid põhjanaabrite iseseisvus säilis.

Nõukogude agressioon Soome vastu keskendas lääneliitlaste ja teljeriikide tähelepanu Skandinaaviale, esmajoones Norrale. Sakslased tahtsid Norrast saada platsdarmi, et haarata tiivalt Põhjameres võimutsevat Briti sõjalaevastikku. Norras maabumist kavandasid ka britid ja prantslased, kuid 9. aprillil jõudsid sakslased neist ette. Saksa väed vallutasid ootamatu löögiga Taani ning tungisid samal varahommikul ka Norrasse. Taani alistus otsekohe, norralased aga osutasid sissetungijatele mitu nädalat visa vastupanu ning Põhja-Norras jõudsid kaitsjatele appi Prantsuse ja Briti väeüksused. Siiski suutsid sakslased 1940. aasta juunis lüüa liitlasväed taganema ning sundisid nad Norrast evakueeruma. Norra armee sõlmis 9. juunil vaherahu ja riigi uueks liidriks sai natsimeelne Vidkun Quisling (tema nimest tuli hiljem natsimeelsete võrdkuju – kvisling).

Maailma avalikkuse tähelepanu oli sel ajal aga Lääne-Euroopal. 10. mail algas Saksa armee suurrünnak Hollandi, Belgia, Luksemburgi ja Prantsusmaa vastu. Hollandi ning Belgia sõjavägi löödi puruks mõne päevaga, appi tulnud Prantsuse väed paisati tagasi. Sakslased möödusid tiivalt Maginot' liinist ning arendasid mai teisel poolel edukalt pealetungi Prantsusmaa ja Suurbritannia vägede vastu. Liitlasväed said raskelt lüüa ja Prantsusmaa varises kiiresti kokku.

Soome sõja järel olid NSV Liidu juhtkonnal vabad käed hakata uuesti tegelema Balti riikidega. Mais suruti Eesti valitsusele peale uued nõudmised: 15. mail Moskvas alla kirjutatud lepinguga loovutas Eesti idanaabri sõjaväele Paldiski koos selle ümbrusega ja mitu saart. President Konstantin Päts, kes arvas, et hiljemalt 1940. aasta sügisel puhkeb sõda Saksamaa ja NSV Liidu vahel, lootis niikaua aega võita ja NSV Liidu uute nõudmiste vahel manööverdada.

Saksa vägede üllatuslikult kiire ja ulatuslik edu läänes sundis NSV Liidu valitsust ning sõjaväe juhtkonda oma plaane forsseerima. 9. juunil anti direktiiv olla valmis Eesti blokeerimiseks ja sõjaliseks okupeerimiseks. Juuni algul sai selgeks, et Pariisi langemine on vaid nädalate küsimus. See oli Moskva jaoks parim hetk, et alustada otsest agressiooni Leedu, Läti ja Eesti vastu. Karl Soonpää päevikumärkmed lõpevadki 22. juuniga, kui Eesti oli juba sõjaliselt okupeeritud ning Tallinnas valitsus vahetunud.

Ilmunud 2009. aastal Eesti Vabariigi Riigikontrolli ja kirjastuse SE&JS koostöös välja antud raamatus "Faatum. Eesti tee hävingule 1939–1940. Riigikontrolör Karl Soonpää päevik aastatest 1939–1940. Molotovi-Ribbentropi pakti tagamaad: dokumente ja materjale" (koostaja Küllo Arjakas, kujundus Andres Tali). Teos sisaldab riigikontrolör Karl Soonpää päevikukandeid (aastad 1939–1940) ning poliitilisi, diplomaatilisi ja sõjandusalaseid dokumente, artikleid, kirju, allikmaterjale ja fotosid 1930. aastate lõpust ja 1940. aastate algusest.