Karl Soonpää päevik 4. novembril 1939. aastal
Riigikontrolör Karl Soonpää kirjutas 80 aastat tagasi, 4. novembril 1939 oma päevikusse:
4. nov. Õhtu kl. 19.30 olin kutsutud Zimmermannide poole haneõhtule. Oli palju rahvast ja rikkalik laud. Pärast cerkeli [cercle'i] ajal kaldus jutt küsimusele, kas peab kodanline oppositsioon, niipalju kui teda parlamendis on, minema valitsusse.
Üldine arvamine oli, et rasked ajad otse kohustavad selleks. Mõned, nagu Gross, Zimmermann ja osalt ka Köster, Sikkar ja Kask, kaldusid selle poole, et peaks eeltingimuseks olema luba parteide organiseerimiseks.
Mina olin kindlasti selle vastu. Parteide kiire ellukutsumine lõhestaks kodanluse. Kui parteisid aga nõutakse demokraatia nimel, siis peab need lubama ka kommunistidele.
Kuhu aga välja jõutaks siis, on raske ette näha. Igatahes nende elementide seas on juba praegu elevust märgata. Kui aga neile mitte lubada, siis poleks see ei demokraatia ega ka aus mäng, vaid lõhestatud kodanluse diktatuur. Seepärast ei tuleks parteidega rutata. Mis aga tarvilik, see on olukord, kus riigitruud elemendid saaksid minna rahva juurde ja seal ageerida riikluse alalhoiu kasuks.
Esiplaanil on välispoliitilised küsimused ja nendes peaks kodanlusel olema ühtuvad vaated. On soodsaim aeg leppimiseks ja vaenukirve mahamatmiseks. Muidugi peab olema vastastikune usaldus ja aus tahe. Kui kõvasti niiviisi kokkulauldud, peaks olema ka võimalik, kui olud soodsad, siis ka vastavad põhikirjad kinnitada. Seda juttu näivad pooldavat ka Soosaar, Perandi, Sõstar ja osalt ka Penno .
Mõni (Gross) arvab, et peaks tegema uued parlamendi ja omavalitsuste valimised. Seda aga ei pooldada, sest viimased lõppesid äsja ja parlamendi valimisi ei saa ometi ette võtta, kui ümberringi käib sõda ja meil ka võerad väed sees.
Omavahelisel jutuajamisel minuga Köster seletab, et kapt.-leitn. Strobeli ja kol. Maasingu lahkumine on halb: esimene neist olnud meie poolt allveelaevade kommisjonis, seega saanud pilku heita Inglise mereväetehastesse ja saladustesse, ja teine oli ju staabiülema I abi ja kaua aega ka II osak. juhataja. Sellele võidakse anda halb seletus. Üldisest jutust paistab, et usaldatakse enam-vähem praegust valitsust ja selle head tahet.
Ajaloolane Küllo Arjakas: Johannes Friedrich Zimmermann, Oskar Köster, Johannes Sikkar ja Oskar Kask kuulusid valitsusele lähematesse ringkondadesse, kes ei pooldanud erakondade tegevuse taastamist. Seevastu Adolf Perandi, osalt ka Rudolf Penno jt pidasid seda võimalikuks. Omavalitsuste valimised toimusid 15.–16. oktoobril 1939 ja osavõtt neist kujunes loiuks (näiteks Tallinnas osales 33% ja Tartus 44% valimisõiguslikest kodanikest).
Kaptenleitnant Friedrich Rudolf Paul Strobel oli 1936. aastal Suurbritannias (Šotimaal) laevaehitustehases Eesti allveelaevade ehitamise järelevalvekomisjoni esimees, kaks allveelaeva lasti vette 1936. aasta juulis.
Alates 1938. aasta sügisest teenis Strobel Merejõudude Baasi ülemana. Ta lahkus omal soovil 11. oktoobril tegevteenistusest ja novembri algul loobus ka Eesti Vabariigi kodakondsusest, minnes koos abikaasa ning tütrega Saksamaale. Friedrich Strobel suri Saksamaal 1963. aastal.
Kolonel Richard Maasing oli alates 1934. aastast Sõjavägede Staabi II osakonna (sõjaväeluure) juhataja, 1939. aastal edutati staabiülema esimeseks abiks. 1939. aasta oktoobrikuu esimestel päevadel osales Maasing Eesti delegatsiooni koosseisus läbirääkimistel Nõukogude sõjaväelastega, kellega ta kõnelustel pea igas küsimuses kõvasti n-ö ragistas.
Kolonel Maasing lahkus koos perega 1939. aasta oktoobris salaja Eestist, sõites Saksamaale ning jättes endast maha kirja, kus palus end arvata reservi. Maasingu lahkumine, mis sisuliselt oli deserteerimine, jättis Eesti juhtkonnale halvaendelise mulje. Kolonel Maasingu põgenemise järel korjati Välisministeeriumi korraldusel kõikidelt Eesti ohvitseridelt välispassid ära ja see tegi neil võimatuks põgeneda 1940. aasta juunis.
Maasing, kel oli häid sidemeid Saksamaa kõrgemas sõjaväejuhtkonnas ja luureasutustes, ilmselt aimas või koguni teadis MRP tagamaid. Saksamaal töötas ta Saksa sõjaväeluures (Abwehr'is) ning sõja järel asus elama Rootsi, kus suri 1976. aastal.
Toimetaja: Kaupo Meiel