See kirjutis on ajendatud äsjailmunud kogumikust "Eesti iseseisvus võideti Moskvas II" (Argo, 2025). Raamat valgustab sündmusi, mis viisid MRP ja selle salaprotokollide tühistamiseni Moskvas 24. detsembril 1989, kasutades selleks Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressi moodustatud komisjoni koosolekute protokolle, mida pole varem avaldatud. Need on avameelsed ja värvikad, loetavad kui põnev näidend või filmistsenaarium.

See Kremli võimukoridorides saavutatud võit avas Baltimaadele tee iseseisvuse taastamisele ka juhul, kui Nõukogude Liit oleks alles jäänud. Läks teisiti, palju paremini, impeerium ise lakkas kaks aastat hiljem olemast, ja seetõttu kipub see suurvõit teenimatult ununema.

Asi oli selles, et igakülgses kriisis vaevleva impeeriumi põhjalikku ümberkorraldamist planeerides kasutati kattevarju ja õigustusena stalinismiaja kuritegude paljastamist ja hukkamõistu. Kõik oli valesti, nüüd parandame ära! Sellele nupule saigi pressida.

Salaprotokollide omaksvõtu ja hukkamõistmisega kadus Nõukogude ülemvõimul Baltimaades aga igasugune õiguslik alus. Juttu, et pakt paktiks, aga 1939. ja 1940. aasta sündmused polnud ikka omavahel seotud, võis rääkida vaid päris tohlakatele ja sedagi ainult aja venitamiseks.

Peatselt pärast seda otsust algasidki läbirääkimised Baltimaade Nõukogude Liidust lahkumiseks (Eesti poolelt juhtis neid Indrek Toome) ning Leedu kuulutas kohe välja oma iseseisvuse taastamise ja Eesti-Läti üleminekuperioodi. See, et baltlaste motiivid seoses MRP hukkamõistu ja tühistamisega olid vastaspoolele algusest peale selged, ilmneb korduvalt ka komisjoni protokollidest.

Praeguse Venemaa avalikult fašistlik ja suurvenelikult šovinistlik juhtkond vaid sülitaks taolistele argumentidele, kuid toona olid lood veidi teised. Siis tuli Kremli võimuritel ka oma halva, ebaõiglase, lausa röövelliku mängu juures hea nägu ette teha, apelleerida oma üldinimlikule missioonile, sellest ja marksistlik-leninliku õpetuse ainuõigsusest tulenevale moraalsele üleolekule, internatsionaalsele kohusele, inimkonna õnnele, kõikide rõhutute ja vaevatute kaitsjaks, mitte ise rõhujaks olemisele, jne. Nüüd aga...

Ühesõnaga, otsus tegi Nõukogude juhtkonna Balti küsimuses õiguslikult ja moraalselt relvituks, kuningas oli kogu ilma ees alasti. Edasi saanuks Baltimaid enda küljes hoida vaid hirmutamisega (pärast Balti ketti ähvardaski poliitbüroo eestlasi-lätlasi-leedulasi avalikult ja õige jõhkralt) ja kui see ei mõju, nagu aina selgem oli, siis toore jõuga, nagu senini. Toore jõu kasutamine oli aga parasjagu vastunäidustatud, sest vajati häid suhteid läänega, pidevat materiaalset abi sealtpoolt. Nõukogude Liidu majandusolukord oli nii katastroofiline, et iseseisvalt ei suudetud oma rahvast enam isegi mitte ära toita.

Neid protokolle ei taha ma asuda ümber jutustama ega jagada oletusi põhjuste üle, miks Gorbatšov oma lähikonnaga ööl vastu 24. detsembrit 1989 ootamatult otsustas eelmisel päeval kongressi "agressiivselt kuuleka" enamuse poolt juba tagasi lükatud MRP-komisjoni otsuseprojekti juurde tagasi pöörduda, selle protseduurireegleid rikkudes uuele hääletusele pani ja vastu lasi võtta.

Hoopis kahest juhtfiguurist selle komisjoni vastaspoolelt tahan juttu teha: selle esimehest, "perestroika arhitektist" Aleksandr Jakovlevist ja meil siin lausa kurikuulsast Valentin Falinist. Ehkki ma arusaadavalt oma hinnanguid argumenteerin, poleks järgnev jutt raamatusse sobinud liigse spekulatiivsuse tõttu.

Alustan Jakovlevist. Tsiteerin Marju Lauristini, kes on meil valdava suhtumise sellesse huvitavasse isiksusse vast kõige ilmekamalt paberile pannud:

"Komisjoni istungid toimusid Aleksandr Jakovlevi eesistumisel, kes osutus mitte ainult komisjoni esimehena, vaid üleüldse olevat üks Balti riikide suuremaid toetajaid Nõukogude tippjuhtkonnas. Ja mingil määral ka see persoon, kes üldse Gorbatšovi läänesuunalisele arenguteele lükkas või mingitmoodi talutas. Jakovlev sai väga targa inimesena suurepäraselt aru, kus on tõde ja millega on tegemist. Ta oli sisuliselt meie poolel, aga samas pidi ta ametlikult juhatama just seda teist väge.
Meil oli Jakovleviga mitmeid öiseid kõnelusi, Edgar ja mina ja võib-olla veel keegi. Öösel Kremlis, muidugi ikka keskööl, ringi kõndides – see oli üks tolle aja reegel, et selliseid jutte räägiti kusagil väljas ringi liikudes – ja seal Kremli õues, teate ju isegi kui suur see on, seal ringi jalutades jutustas Jakovlev meile oma raskustest. Et Gorbatšov nii ja need naa ja nood kolmat moodi, et saage aru, ei saa tormata. Ta soovis olla meiega nii-öelda pidevas positiivses kontaktis, kuid pidi samal ajal avalikult etendama teist näitemängu ja järgima kindlat rituaali." (Eesti iseseisvus võideti Moskvas. Tln: Argo, 2016, lk 157)

Samas vaimus on Jakovlevi kohta väljendunud ka pea kõik teised temaga sellal kokku puutunud eestlased: ülejäänud kolmest Eestist valitud komisjoniliikmest vähemalt Edgar Savisaar ja kuni viimase ajani Igor Gräzin, eriti selgelt ja korduvalt näiteks kadunud Jüri Kraft ja Juhan Aare. Loetelu võiks aga kõvasti pikendada, ka eelviidatud mälestuskogumikus on kõik temast juttu teinud sarnasel seisukohal.

Minupoolsele skepsisele – ka siis, kui olen osutanud samadele allikatele, nagu nüüd allpool – on enamasti vastatud kategoorilise mittenõustumisega: ole nüüd, meie teame paremini, meie olime seal kohapeal.

Niisiis, Aleksandr Jakovlev, eluaastad 1923–2005, kõneksoleval ajal 66-aastane, mis kolm-neli aastakümmet tagasi oli oluliselt kõrgem vanus kui nüüd.

Nõukogude–Saksa sõjas oli ta merejalaväeohvitser, kohe sõja lõppedes aga saadeti kõrgemasse parteikooli ja juba alates 1946. aastast oli parteitööl. Esmalt Jaroslavi oblastikomitees: instruktor, osakonnajuhataja, edasi juba instruktor kompartei keskkomitees Moskvas, seejärel aspirant KK juures töötanud ühiskonnateaduste akadeemias, rahvusvahelise kommunistliku ja töölisliikumise kateedris, (kandidaaditöö teema: "Ameerika kodanliku kirjanduse kriitika USA aastate 1953–1957 välispoliitika küsimuses").

Aspirantuuri viimasel, 1959. aastal stažeeris ta USA-s, Columbia ülikoolis. 1960. aastast taas KK aparaadis: korraks jälle instruktor, edasi sektorijuhataja, alates 1965. aastast propagandaosakonna juhataja 1. asetäitja ja 1969 juhataja kt. Ta töötas siis ideoloogiasekretärist "halli kardinali" Mihhail Suslovi otsese alluva ja lähedase abilisena.

1967 ajaloodoktor, ikka sealsamas akadeemias (teema: "USA poliitikateadus ja Ameerika imperialismi peamised välispoliitilised doktriinid (sõjajärgse poliitilise kirjanduse kriitiline analüüs sõja, rahu ja aastate 1945–1968 rahvusvaheliste suhete probleemides)"). 1968 jälgis Prahas kohapeal Tšehhoslovakkia okupeerimist ja koordineeris sellega seotud informatsioonipoliitikat ja sai küll alles aastaid hiljem, aga just selle eest puhtsõjalise autasu, Punalipu ordeni. Et mitte paljasõnaliseks jääda: 1988, Gorbatšovi ajal – ja võttis vastu.

Kuid tee partei- ja riigiaparaadi kõrgeimasse tippu näis tema ees siis suletud olevat. Ka propagandaosakonnas jäi ta pelgalt juhataja kohusetäitjaks. Keskkomitee sellases sisemises võimuvõitluses kuulus ta nimelt Aleksandr Šelepini kildkonda, st kaotajate-stalinistide poolele, olevat ka ise olnud stalinist, isegi antisemiitliku kallakuga. Šelepinlaste allajäämine 1967 polnud täielik, ka Šelepin ise jäi 1975. aastani edasi poliitbüroosse, umbusk nende vastu püsis.

Jakovlev astus samme enda puhtakspesemiseks, mis aga päriselt ei õnnestunud, isegi vist vastupidi. Stalinism oli praktikas konkreetselt suurvene natsionaalkommunismi väljendusvorm ja sellest asjaolust eemalduda hiljem ei suudetud, ehkki teoorias pidanuks kommunism olema ju rahvusteülene või -järgne. Ka Nõukogude Liit pürgis pealegi ikkagi ülemaailmse domineerimise poole, mida venelikkuse liigne rõhutamine pärssis.

Varasemast suurvene natsionaalkommunistist kõrge propagandapealik valis ühel hetkel tegelikkuse asemel teooria, võttis sõna otseselt Vene ja venelike elementide vastu impeeriumi poliitika- ja kultuurielus... Tegelikkus maksis muidugi kätte.

1973 saadeti Jakovlev suursaadikuks Kanadasse, mis tähendas KK osakonnajuhataja tasemelt selget tagasilangust, haruteele suunamist, pagendust. Kanadasse jäi ta kümneks aastaks. Tema suursaadikuks olemise ajal paljastati seal spioonidena ja saadeti välja 17 Nõukogude diplomaati. KGB esimees Juri Andropov soovis nende läbikukkumiste pärast ka Jakovlevi tagasikutsumist, ent Suslov kaitses oma endist alluvat.

1983. aastal Suslovi surma ja Andropovi võimuletuleku järel, kutsuti ta lõpuks siiski ära ja pandi Maailmamajanduse ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi etteotsa – uus samm karjääriredelil allapoole. Vahepeal olnud siiski kaalumisel ka tema määramine hoopis teleraadiokomitee etteotsa.

Ent ühtlasi sattus ta juhtima NLKP uue programmi koostamise töögruppi, mis viis jälle igapäevaselt kokku partei tipptegelastega, Andropov aga suri peatselt ning Gorbatšovi võimuletulekuga 1985 sai Jakovlevist taas KK propagandaosakonna juhataja, 1986 juba KK sekretär ja poliitbüroo liige.

Ta oli lõpuks sihil, impeeriumi võimutipus. Ja nii nagu Gorbatšovi puhul, ei tohi ka tema puhul ära unustada, millise süsteemi produkt ta oli ning mida võimu käsul ja selle nimel juba teinud võis olla ja edaspidigi tegi. Või vähemalt olnud valmis tegema. Päris juhuslikud inimesed impeeriumi tippjuhtkonda ikka ei pääsenud.

Ühesõnaga, tegemist polnud mitte teadlase ja diplomaadiga, nagu tavatsetakse toonitada, vaid targa, ülikogenud ja karastunud aparatšikuga, kel lihtsalt tohutud laveerimisvõimed, oskus jätta igale seltskonnale just selline mulje nagu parasjagu vaja. Hea mulje seejuures. Kuid tänu Gorbatšovile võimutippu jõudnuna sõltus ta viimasest, oli tema lähimaid abilisi ja usaldusaluseid ega astunud ühtegi olulisemat sammu ilma enne temalt selleks heakskiitu saamata.

Alles 1991. aastal proovis ta võimu kiiresti oma kätest laskvale Gorbatšovile korraks selga pöörata, kuid talle omaselt suhteid päriselt ei katkestanud, vaid jäi kuni NSV Liidu lõpuni ikka selle esimese ja viimase presidendi lähikonda, seejärel aga kuni oma surmani Gorbatšovi fondi asepresidendiks (president oli Gorbatšov ise).

Mis sellisest mehest hiljem sai? Eestis näikse arvatavat, et tal tuli imperiaalset poliitikat ja endist rahvusvahelist positsiooni peatselt taastama asunud Jeltsini-Venemaal n-ö õige asja eest kannatada.

Märter? Ei midagi säärast. Aastatel 1993–1998, oma 75-aastaseks saamiseni oli Jakovlev föderaalse teleraadioteenistuse (kesktelevisioon, Ostankino) ja selle järglasorganisatsioonide (RTR jmt) eesotsas, seejärel nende auesimees. Nii et üllatus-üllatus, aga Jakovlev juhtis Jeltsini ajal Venemaa riigiringhäälingut. Jätkas oma propagandatööd, lihtsalt teistes tugitoolides ja meediumites.

Kuidas tema töö viljad meile sellal meeldisid? Siinmail jäid tema uued ametikohad kuidagi kahe silma vahele, igatahes ei rikkunud need sugugi tema ülipositiivset kuvandit. 2003. aastal sai Jakovlev president Arnold Rüütlilt Maarjamaa Risti II klassi teenetemärgi. Aga noh, eks ta sai kõrged ordenid ka näiteks Lätilt, Leedult ja Poolalt.

Selline oli siis komisjoni good cop (hea politseinik), kelle rinnal baltlased nutmas ja temaga omi edasisi plaane jagamas käisid. Ent juba puhttaktikalistel kaalutlustel pidi olema ka bad cop (halb politseinik), keda üheskoos vihata – Valentin Falin, eluaastad 1926–2018, kõneksoleval ajal 63-aastane. Tsiteerin taas Marju Lauristini:

"Komisjoni istungitel istusime nagu kahes leeris. Meie siis olime ühel pool – meie, ma mõtlen neid, kes MRP läbi kannatasid –, ja vastasleeris need, kes olid Nõukogude Liidu poolt. Meie eestkõnelejaks oli Endel Lippmaa ja teise poole omaks NLKP Keskkomitee välisosakonna juhataja Valentin Falin. Lippmaa ja Falini väitlus oli maailmatasemel Oscarit väärt etendus. See oli tõeline etendus, nii kumbki mees kui mõlemad komisjonipooled nautisid seda. Falin, ka tema nautis hasartselt ja võidujanuselt seda etendust ja oma rolli, ehkki teadis tegelikult tõde suurepäraselt. Ja teiselt poolt siis Lippmaa, kellel oligi niisugune suur portfell, mille sees kõik need Ameerikast saadud arhiividokumendid. Ta vaatas oponendile südamerahuga silma, tal polnud tegelikult neid dokumente vajagi, ta sirvis neid vaid performance'i mõttes.
Tegelikult oli tal kõik see peas, ta tsiteeris peast, lehekülg lehekülje haaval ja rea täpsusega. Nii et kui Falin, kel oli kah kõik peas, ütles, et mingi asi oli nii, siis Lippmaa – see oli nauditav! – vastas, et see asi polnud siiski nii; et selles-ja-selles arhiivis, selle-ja-selle nimistu selles-ja-selles kaustas, selles-ja-selles dokumendis, sellisel leheküljel, nii-ja-nii-mitmendal real alt või ülevalt, on see hoopis naa. Ja tsiteeris seda näiteks inglise keeles. Nii see asi muudkui käis, tund või paar ühtejutti. /.../
Aga ikkagi oli komisjoni töö eelkõige Lippmaa ja Falini duell, mis kestis mitu kuud. See oli antiiktragöödia moodi etendus, mis muutus tragikomöödiaks ja päris lõpus komöödiaks. Juunis alustasime, siis oli too kohver esimest korda laual, ja lõpetasime jõuluks. Kusjuures tegelikult me lõpetasime hulga varem. Sest Lippmaa lükkas lihtsalt ühekaupa ümber kõik vastaspoole argumendid. Ja lõpuks ei jäänudki komisjonil muud üle, kui tõdeda, et see asi on selgeks räägitud ja tuleb lõpule viia.
Just Jakovlev ütles välja, et nagu näha, läheneme lõpule. Et tundub, et me saame selle asjaga lahenduseni jõuda. Ja siis asi takerdus. Jakovlev tunnistas meile, et Gorbatšov lihtsalt ei taha ja kõik. Järgnes pikem paus, mille ajal ta tegeles oma muude tegemiste kõrval ka sellega, et Gorbatšovi veenda: ei ole midagi teha, tuleb ära otsustada. Ent Gorbatšov venitas nii kaua kui sai teema Kongressi istungitesaali toomisega." (Eesti iseseisvus..., lk 158–159)

"Mitu kuud" see siiski ei kestnud ja tegelikult pole sellest "duellist" üldse kuigi palju protokollidest leida, igatahes kaugeltki mitte eeltsiteeritud kirjelduse tekitatud ootuse mahus. Ainus seletus võiks olla, et see mõõduvõtmine leidis aset mitte niivõrd komisjoni koosolekuil, vaid eelkõige 11. juulil toimunud ekspertide ja osa komisjoniliikmete arutelul NLKP keskkomitee hoones, mida ei lindistatud ega kirjutatud seetõttu helilindilt maha ka stenogrammi.

Ülejäänu eest on hoolitsenud mälu, mis on meil kõigil täiesti loomulikult väga ekslik, valiv, asetleidnut ümberkujundav, soovitut tegelikkuse pähe esitav jne. Mulje on hakanud elama oma elu ja on kasvama läinud. Endel Lippmaa roll oli kaalukas ja vaieldamatu, kuid selle kvantiteedi osas tuleb teha korrektiive.

Räägime veidi ka Falini varasemast karjäärist. Sõja ajal oli ta lukksepp, sõja lõppedes ju ka alles 19-aastanene, seejärel aga võeti kohe õppima Moskva rahvusvaheliste suhete instituuti ja selle lõpetamise järel läkitati tööle Nõukogude kontrollkomisjoni Ida-Saksamaal. 1952 viidi üle välisministeeriumi juures töötavasse informatsioonibüroosse ja selle likvideerimisel mõneks ajaks partei KK uude, sama asjaga tegelevasse informatsiooniosakonda. Ametinimetused olid erinevad, kuid töö kogu aeg üks: analüütik. Pealegi tippanalüütik: juba siis koostas ta abimaterjale alul Stalinile ja Beriale, oli siis peaaegu Nikita Hruštšovi kukutamiseni tema kõnede kirjutajaid ja juhtis seejärel välisminister Andrei Gromõko nõunike gruppi.

1959 naasiski ta välisministeeriumisse ja tegi kiiret karjääri: nõunik, osakonnajuhataja asetäitja, alates 1961 kümne aasta vältel juba erinevate osakondade – 3. Euroopa (Saksamaa), 2. Euroopa (Briti) ja uuesti 3. – juhataja.

1971–1978 oli ta suursaadik Saksamaa LV-s, mis tema puhul ei tähendanud sammu tagasi või kõrvale. Sealtki toodi ta ära n-ö ülendusega partei KK välisosakonna juhataja 1. asetäitjaks. Kuid sellel ametikohal tekkis tal konflikt julgeolekujuhi Andropoviga, isegi mitmes küsimuses (sealhulgas Katõni massimõrv, mille edasist salgamist ta vastustas, kuid mitte ainult see polnud tema tagandamise ajendiks), ja viimase võimuletuleku järel taandati Falin kolmeks aastaks poliitiliseks vaatlejaks ajalehe Izvestija juures.

Sellesse aega jääb samas ajaloodoktori kraadi kaitsmine ja tema teema on oluliselt ajaloolisem kui Jakovlevil ("Huvide konfliktid Hitleri-vastases koalitsioonis"). Ka otseselt ajaloolasena tegutses ta nii varem kui hiljem, küllaltki väljapaistvalt pealegi: kaitstes küll alati deržaava huve, kuid püüdes seejuures jääda võimalikult ausaks. 1986–1988 oli ta pressiagentuuri Novosti (APN) eesotsas, sealt edutati juhtima KK välisosakonda.

Mida me siis nägime? Kui teadlaseks ja diplomaadiks peetud Jakovlev oli tegelikult parteiaparatšik, siis aparatšikuks peetud Falin oli ilma parteilise hariduseta kaadridiplomaat ja teadlane. Suurriiklike huvide eest seisja, jah, muidugi. Kuid meie teema seisukohast huvitavam on veel ees.

Falin on oma 1999 Moskvas ilmunud raamatus "Konfliktid Kremlis. Jumalate loojak vene moodi" ja paaris lühemas kirjutises jätnud meile omapoolse kirjelduse komisjoni tööst. Kontrollitavas osas peab see ka paika.

Esimeseks üllatuseks võiks olla, et MRP salaprotokollide teema kerkis Kremli tippjuhtkonnas üles juba paar aastat varem koos muude Stalini-aegsete kuritööde ja väärnähtudega, mille tseremoniaalse hukkamõistmisega ametis oldi. Poliitbüroos arutati seda küsimust millalgi kevadel 1987, st ajal, mil perestroika alles hakkas jõudma Eestisse ning MRP-AEG Hirvepargi miitinguni oli veel mitu kuud aega.

Poliitbüroo istungeid ei protokollitud juba puhtpõhimõttelistel kaalutlustel, sestap tuleb hetkel leppida tema kinnitusega, et kõik sel teemal oma arvamust avaldanud olid ettevaatlikult salaprotokollide omaksvõtmise ja hukkamõistmise poolt. Isegi Gromõko. Kuid lõpliku otsuse pidi langetama peasekretär Mihhail Gorbatšov ja tema kuulutas: kuni neid salaprotokolle mulle lauale ei panda, pole ma nõus neid tunnistama!

Iroonia seisneb antud juhul selles, et (Falini väitel) vaid kolm päeva varem oli KK üldosakonna juhataja Valeri Boldin just seda teinud, ta pani salaprotokollid Gorbatšovi lauale. Ka Boldin ise kirjutas sellest hiljem, ehkki veidi teisiti.

Kõigepealt, ta esitab dokumendi, millest ilmneb, et Gorbatšovile raporteeriti nende olemasolust juba 1. detsembril 1986, enne Boldini ametisseastumist. 1987. aastal sai ka Boldin nende dokumentide olemasolust teadlikuks (need olnud põhimõtteliselt "kõigile" soovi korral kättesaadavad) ja kandis sellest ülemusele ette. Too ei üllatunud sugugi, lasi need endale ette näidata, kommenteeris neid Boldinile veidi ärritatult ja käskis ära peita. Järgnevalt tegidki järelepärimisi protokollide säilimise kohta nii Falin kui ka välisministeerium.

Boldin kandis sellest ette Gorbatšovile, kes põrutas: "Mitte kellelegi pole mitte midagi vaja näidata. Kellele vaja, ütlen ise." Aeg läks, kokku tuli rahvasaadikute kongress ja Boldin kuulas hämmastusega, kuidas Gorbatšov selle tribüünilt kuulutas, et salaprotokollide originaale pole õnnestunud leida. Edasi:

"Mõni aeg pärast oma esinemist Rahvasaadikute Kongressil küsis Mihhail Sergejevitš Gorbatšov mult justkui möödaminnes, kas ma olen protokollid hävitanud. Vastasin, et ilma Poliitbüroo spetsiaalse otsuseta ma seda teha ei saa.

"Kas sa saad aru, mida need dokumendid nüüd endast kujutavad?"

Kuid mina sain aru, et dokumendid olid registreeritud paljudes [registreerimis]raamatutes teiste salajaste dokumentide kõrval ja neid hävitada ma ei võinud."

Pole võimalik tõestada seda, mis pole tegelikult aset leidnud. Ent võiksime vaagida, mis juhtunuks, kui Nõukogude juhtkond olekski 1987. aasta kevadel MRP küsimuses ise initsiatiivi haaranud.

Nõukogude Liit polnud siis veel sugugi tingimata peatsele hukule määratud, nagu 1991. Kui 1990 võis see tõenäoliselt püsima jääda veel vaid Baltimaade eraldumise hinnaga, siis 1987 oli võimalikke variante mitmeid. Näiteks majanduslikult (mitte küll kõikjal) liberaalne, ent ideoloogiliselt endiselt (ja kõikjal) jäik Hiina mudel, mida sageli eeskujuks pakutigi ja mille tollaste erimajandustsoonide näitel rajanes meie IME-projekt.

Võttes juba siis – meil siin veel enam kui aastapäevad alles Karl Vaino ajal – salaprotokollid omaks, süüdistades neis raevukalt Stalinit ning sõjaeelsete ja raskete sõja-aastate eriolukorda, võimaldades baltlastele mõned kohesed tuntavad järeleandmised ja kaadripoliitilised muudatused, lastes end nende eest ülevoolavalt tänada ja kiita (mis olnuks osalt pealegi siiras, sest keegi ei teadnud ju ette tulevikku), saanuks Kreml suurema veenvusega rõhuda vahepealse kooselu poolsajandile, mustmiljonile probleemile lahkumineku korral, omavahelistele võlgnevustele jne.

Et näete, juhtus nii jah, ja keegi pole selle üle rohkem nördinud kui meie, meie selle lõppude lõpuks ju päevavalgele tirisimegi, aga ebaõigluse likvideerimisega ei tohi tekitada uut ebaõiglust, ja üleüldse on Stalini peamine ohver suur vene rahvas, ning nüüd ehitame pealegi ju üheskoos tõelist, inimnäolist sotsialismi, püüdleme nii meie rahvaste vennaliku pere kui ülemaailmse õnne ja harmoonia poole – nii et ikka üheskoos edasi helgesse tulevikku! Boldin muide pakkuski, et just salaprotokollide avalikustamisega venitamine viis Baltimaade lahkulöömiseni.

Kuid tagasi Falini juurde. Juba KK välisosakonna juhatajana, peab arvama, et aastal 1988, tuli ta mõttele lasta kriminaallaboril teha MRP (pakti ennast ju ei eitatud, leping oli kättesaadav nii fotokoopiate kui ka originaalina) ja selle salaprotokollide Saksa poole eksemplaride läänes avaldatud fotokoopiate tüpograafilise analüüsi – et kas need on trükitud ühel ja samal kirjutusmasinal. Kremlis seejuures.

Vastuseks oli, et praktiliselt sajaprotsendilise kindlusega on. (Kui 24. detsembril 1989 oli vaja kongressil põhjendada, miks naastakse eelmisel päeval juba tagasi lükatud otsuseprojekti juurde, käis põhjendustes läbi ka see motiiv.)

Falin viis ekspertiisi võidukalt Gorbatšovile, too aga nähvas: "Arvate, et teatate mulle midagi uut!" Kui peasekretär väljus, ütles samuti ruumis viibinud Jakovlev: "Originaalid on alles ja Gorbatšov on neid näinud." Kordan üle: nii Gorbatšov, Jakovlev kui Falin olid salaprotokollide originaalide olemasolust teadlikud juba enne MRP komisjoni moodustamist. Jakovlevi hilisemad kaamerate ees valatud krokodillipisarad – ei teadnud, ei suuda kuidagi uskuda! – oli pelk teesklus.

Nüüd oli komisjon moodustatud ja töötas, Falin selle aseesimees ja tegeliku töö korraldaja. Esialgne ootus oli, et otsuseni jõutakse aegsasti enne MRP 50. aastapäeva. Otsuseprojekt tõesti ka koostati ja signeeriti kõigi komisjoniliikmete poolt, isegi tavaliselt nõnda kompromissitu Vytautas Landsbergise poolt – kõigi peale Ukraina NSV välisministri Vladimir (Volodimir) Kravetsi (tema eriarvamus oli "rahvuslikult" motiveeritud: MRP hukkamõistmine seadis tema arust kahtluse alla ukraina rahva "taasühinemise" – Lääne-Ukraina annekteerimise). Kuid midagi ei juhtunud.

Jakovlev selgitas Falinile: sest Gorbatšov ei taha ja kõik siin. Falin pidas siiski vajalikuks mingisugunegi avalik informatsioon liikvele lasta – kuni on veel aega, baltlaste ennetamiseks – ja valmistas selleks ette vastused Jakovlevi pikas intervjuus, mis pidi ilmuma Pravdas. Ilmus ära, kuid ilma just nende küsimuste-vastusteta. Sest Gorbatšov ju... eks ole.

Nüüd astus Falin pretsedenditu sammu, ta kasutas ära oma varasemaid ametikohti ja sidemeid ning avaldas ise Izvestijas omaenda intervjuu, milles tunnistas esimese kõrgema Nõukogude ametiisikuna salaprotokollide olemasolu.

Ootab, mis edasi saab. Telefon heliseb, teisel pool peasekretär ise. Otsest peapesu siiski ei järgnenud, kuid vestluse mõjul saatis Falin järgmisel päeval, 1. augustil 1989 Gorbatšovile kirja, mille ta hiljem avaldas oma eelpool osutatud mälestusteraamatus, mis on seejärel ilmunud mujalgi ja on säilinud ka füüsiliselt. Tsiteerin vaid ühte lõiku:

"Lääs ja baltlased lahkusid juba ammu sellelt tandrilt, millel meie edasi tammume – et kas olid protokollid või ei, ja kas koopiad on originaalidega identsed või milleski manipuleeritud. Jaatava vastuse andsid nad endile ilma meieta ja meie kiuste ja töötlevad nüüd segamatult uut pinnast, tõestades, et (a) Nõukogude Liit osales Teise maailmasõja vallapäästmises, (b) et Hitleriga lepingut sõlmides mõtles Moskva mitte oma julgeolekule, vaid ekspansioonile, (c) et 23. augustil seisnes asi Euroopa ja maailma jagamises kahe totalitaarse režiimi poolt, (d) et rahvaste, kelle kallal sõja alguses vägivalda tarvitati, õigused ja õiglus on endiselt taastamata." (Фалин, В. Конфликты в Кремле. Сумерки богов по-русский. Moskva, 1999, lk 110)

Kirjuta või ise alla! Kogu kiri on samalaadne. Väljas oli Falin muidugi Nõukogude Liidu huvide eest, lihtsalt aru saades, et targem on Baltimaadel minna lasta kui neid viimase võimaluseni jõuga kinni hoida ja lõpuks ikkagi sunnitud olla järele andma.

Falin kutsus üles päästma veel, mida päästa annab, mitte tekitama "teist Karabahhi", olema ise edasiste sündmuste suunaja. Millenigi see kiri ei viinud, poliitilised ja rahvuspsühholoogilised protsessid Baltimaades edenesid omasoodu, komisjon tiksus rohkem tühikäigul detsembrini ja alles 23.–24.12. jõuti otsuseprojekti läbihääletamisteni kongressil.

Aga mis Falinist endast edasi sai? Temagi jõudis tõusta veel KK sekretäriks ja poliitbüroo liikmeks, kuid 1990–1991, mil see ei omanud enam senist tähendust. Nõukogude Liidu lagunemise järel oli ta 1992–2000, oma 75. eluaastani uurijaprofessoriks Hamburgi ülikooli rahu-uuringute ja julgeolekupoliitika instituudis (Institut für Friedensforschung und Sicherheitspolitik). Ühtegi teenetemärki ta Eestilt-Lätilt-Leedult muidugi ei saanud. Kuidas sa säärasele annadki! Ja kui mingi ime läbi oleks tahetudki anda, siis vaevalt oleks vastu võtnud.