Marju Himma: hea ajakirjandus heastas pisut halba ajakirjandust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Eelmisel nädalal ilmus tükike väga head ajakirjandust, mis vaatamata valitsuses toimuva ohtrale kajastusele sellegi poolest inimeste tähelepanu köitis. Ja vahest tegi heaks seda, mida ajakirjandus mõne kuu eest Aivar Rehe elust lahkumist kajastades halvasti tegi, arutleb Marju Himma Vikerraadio meediakommentaaris.

Räägin mõistagi Eesti Ekspressis avaldatud Eero Epneri loost "Tippjuht ohtlikust põlvkonnast: Aivar Rehe tõus ja langus". Tunnistan, et enne artikli lugemist olin skeptiline, sest just Aivar Rehega seotud lugude osas olin mõne kuu eest kolleegide-ajakirjanike suhtes väga kriitiline. Mis mõttes võetakse nii pikalt ja detailselt käsitleda traagiline elust lahkumine?!

Kodutänaval naabreid küsitlemas käinud ajakirjanikelt küsisin, kas neil hetkekski tuli meelde ajakirjanduseetika koodeks või inimlik kaastunne. Mõnel tuli, aga ülemus survestas, mõnel ei pilkunud silm ka.

Sellepärast suhtusin ka Epneri kirjutisse eelhoiakuga – milleks torkida seda, kus libastumine nii kerge tulema. Aga mida ma siis lugesin?

Enam kui tosinal Eesti Ekspressi küljel rullub rida-realt lahti lugu mehest ja tööst. Tema  kujunemisloost ja elust, mis oli suuresti töö. Räägivad tema kaasteelised, kes enamasti olid ühtlasi töökaaslased. Räägivad ka ajakirjanikud, kelle töö oli kajastada tema tööd.

Ja ühel päeval võeti selle mehe pildist välja töö ning asemele jäi suur auk. Ja see auk viis inimese auku, kust ta enam välja ei tulnudki. Umbes nii võiks võtta kokku selle ülipika loo sisu.

Loen Eero Epneri artiklit nüüdseks juba teab mitmendat korda ja mõtlen, miks see artikkel ei võinud varem ilmuda või kas oleks saanud ka nii, et seda polekski ilmunud. Enne poleks saanud ilmuda, sest poleks olnud lugu, millest tõukuda ning keegi poleks mõistnud, kui tõsine see teema tegelikult on. Kas oleks saanud jääda ilmumata? Ka vist mitte.

Epner paneb oma sotsiaalselt tundliku närviga kirja tänapäeva ühiskonna probleemi. Kui sa oled töökas ja saavutaja, siis oled sa üksi. Noh, alguses ei ole, üksi jääd siis, kui saavutused sind maha jätavad.

Aivar Rehe oli oma töökuse ja meelekindlusega eeskuju ning inimlikkusega teistele toeks. Aga kuhu jäid kõik need tuge vajanud inimesed ja imetlejad siis, kui temal oli tuge ja meelekindlust vaja?

Kümnetest artiklis kõnelevatest allikatest nii mõnigi nendib, et jäi kuidagi kaugeks, et viimase aasta jooksul jäid telefonikõned napiks ja sõnumid harvaks.

See lugu ütleb midagi tervikuna Eesti ühiskonna kohta. Ehkki edu-keskne ühiskond läks moest ära juba paari kümnendi eest, oleme jätkuvalt tohutud edu imetlejad. Me märkame teiste edu ja vahest tunneme kadedustki. Aga oleme pimedad inimese suhtes, kui edu teda alt veab.

Eero Epner kirjutab selle ühiskonna ebakoha valusalt lahti. Ajakirjanduslikus mõttes professionaalselt. Enam kui 30 allikat, enam kui kümme stilistilist viisi, kuidas lugu jutustada. On see persoonilugu? Nekroloog? Reportaaž? Uuriv analüüs? Vabandus? Või vastulause? Mis iganes see jõgiromaanilik artikkel ajakirjandusžanriliselt ka poleks, on ta pagana hea.

See on hea ajakirjandus ja teeb vahest pisutki heaks seda halba ajakirjandust, mida ajakirjanikud Aivar Rehe teemat kajastades mõne kuu eest tegid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Marju Himma

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: