"Huvitaja": Deepfake näitab inimesi tegemas asju, mida nad tegelikult teinud pole
Võltsvideote ja -heli tehnoloogia Deepfake võimaldab vahetada filmitud videos ära mõne inimese nägu ja hääl, pannes inimesed tegema ja ütlema asju, mida nad tegelikult teinud ega öelnud pole, seda kõike vahel ka inimeste endi loata.
Praeguse aja digitaalselt loodud võltsvideod on visuaalselt üsnagi usutavad, kuid nõuavad valmimiseks tohutult ressursse. Inimeste digitaalse identifitseerimisega tegeleva idufirma Veriff automatiseerimise juht Taivo Pungas selgitas Vikerraadio saates "Huvitaja", et videos ühe inimese näo asendamine kellegi teise omaga nõuab inimesest sadu erinevaid fotosid ning suurt programmeerimisoskust, lisaks sadu tunde tööd. Seega pole võltsvideote tootmine seni just väga levinud, samas kellegi identiteedi varastamist internetis siiski vältida ei saa.
Vandeadvokaat ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna IT-õiguse programmi külalislektor Tõnu Mets rääkis, et identiteedi vargus eeldab sageli kellegi isikuandmete kasutamist. "Kui me räägime inimese pildist, kus inimene on konkreetselt kujutatud, seal juba võib öelda, et inimene on nende tunnuste järgi tuvastatav," rääkis Mets. Samas peaksid avaliku elu tegelased, keda sageli võltsvideotesse on paigutatud, arvestama, et nad satuvad internetis leviva huumori sihtmärgiks.
Mets tõdes, et praegu Eesti kohtupraktikas võltsvideote kogemus veel puudub.
"Tundub, et seda on veel suhteliselt vähe. Need identiteedipettused, mis praegu läbi viiakse, laias laastus jagunevad kaheks. Üks on see, kus on rahalise kasu saamise eesmärk, võetakse kellegi nimel laenu ja jäetakse see laen selle teise isiku kanda. Teine levinud juhtum on õnnetu armastuse juhtum, kus suhe läheb lörri ja üks osapool on rohkem solvunud, pildimaterjali ka on, siis tehakse kusagil portaalis erinevaid kontosid ja pakutakse seal teenuseid, mida tavaline inimene väga ei müü ja kleebitakse igasuguseid pilte kokku erinevast materjalist," selgitas Mets.
Samas mõjutab võltsvideote teke kindlasti kohtute tööd. Mets rääkis, et seni on kohtud pidanud videopilti usaldusväärseks tõendusmaterjaliks, nüüd on olukord aga muutumas. Sama kehtib helisalvestuste kohta, mida küll ka praegu vähem vettpidavaks loetakse, kuid siiski mingil määral usaldada on saanud. Siinkohal seab Mets olulisele kohale inimeste teadlikkuse teemast. Kui on teada videote võltsimise võimalus, on võimalik sellega ka arvestada. Tehniliselt on võimalik praegu läbi viia näiteks helisalvestiste ekspertiise, mis nende autentsust tõendada aitavad.
Taivo Pungas Veriffist leidis, et võltsvideote ja Deepfake tehnoloogia maailmas hakkab ilmselt toimuma võidurelvastumine tõepäraste videote loomise ning võltsingut avastavate tehnoloogiate vahel. Samas on ka selgunud, et võltsingut avastavaid lahendusi pole praegu väga vaja, kuna võltsvideote usutavus jätab ka inimsilmaga vaadates veel veidi soovida.
Pungas võrdles võltsvideoid ja nende usutavust fotodega, mida praegu on võimalik töödelda ning nendele lisada elemente, mis pildistamise ajal kaadris kindlasti ei olnud. Veel muretsemiseks põhjust ei ole – võltsvideod on leidnud peamiselt kasutust meelelahutusvallas ning reaalset kasutegurit on hetkel keeruline leida.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi