Leino Rei: labasuse tiražeerimise anatoomia
Kui astutakse inimese sotsiaalsele närvile, siis käivitab see teatava sisemise rahutuse, mis sunnib reageerima. Reageerida saab kas tuginedes faktidele või tõukudes emotsioonidest. Selge, et faktid on õigemad, aga nende tõestamine on aeganõudvam, emotsioonid seevastu mõjuvamad ja levivad palju kiiremini ja laiemalt, kirjutab Leino Rei.
Et faktidesse süvenemine võtab rohkem aega ja vaeva ning pahatihti pole selleks mahti või ei viitsi neid otsida (et argumenteerida ilmselge vale vastu), siis on kindla peale minek tugineda mõne guru arvamusele ning kopeerida seda kui kinnitust enda omale. Ei määra, et kogu arvamusvälja kujundab viieaastase pahandust teinud lapse tase - tema alustas, tema tegi ju ka jne.
See on meelsuse väljenduse otsetee, laisa inimese võimalus kaasa rääkida, pildil püsida ja suunda mudida. Iseenda sotsiaalse närvi saab täitsa veenvalt ära petta, kui regulaarselt kellegi teise arvamuse koopiamasinana töötada.
Üsna kiirelt tekivad omad lemmikud, kelle arvamusele toetuda ja kellega vastanduda ning siis on ainult viitsimise küsimus, kui sageli sama sisu erinevates vormides taaskopeerida (järjest vähem süvenedes algallikatesse, aina rohkem tuginedes skaalale meeldib-ei meeldi).
Meedial ei ole ka praegu kerge ja näib, et ajakirjandus on oma võttest selili. Põhimõtteliselt võiksid artiklid koosneda ainult pealkirjadest. Kuna eesmärk on intrigeerida lugema, siis sisuga on need pealkirjad pahatihti vastuolus.
Aga et funktsionaalse lugemisoskuse allakäik on drastiline, siis on alust arvata, et pealkirjast kaugemale loeb artiklit tühine hulk inimesi. Mis ei takista pealkirjale, kui lõplikule tõele reageerimast, seda üldistamast ja sõnumit omalt poolt paljundamast.
Siin ongi peidus labasuse tiražeerimise võti. Me oleme märkamatult asunud ahela "provotseeri-eskaleeri-improviseeri" teenistusse, mille eesmärgiks on toota kasulike idiootide hulka, kes aitavad levitada labasusele üles ehitatud poliitilist agendat. Ei pea olema kuigi nutikas, et seda süsteemi läbi närida, aga kas on võimalus sellest mööda vaadata? Ei vist. Kas on võimalik seda muuta? Kaheldav.
Tavakodanikuna võin mööda vaadata, kuid pean arvestama, et masinavärk töötab täie rauaga edasi ja lõpuks olukord eskaleerub selliseks, et ükski improvisaator sellega toime ei tule.
Lihtne on mõelda, et peaksime lähtuma ühtsest eetilisest kokkuleppest, mille vastu eksijal, sõltumata erakonnast, ei ole kohta poliitikas. Ja kuigi üks erakond on selle varjamatult oma tööriistaks teinud, on igas erakonnas neid, kes väljenduvad samal tasandil. See on piinlik, aga täiskasvanud inimest on raske ümber kasvatada.
Eetilise lävendi olemasolu, mis välistaks kasvatamatuse ja kultuurituse jõudmist poliitikasse ning ühiskonda laiemalt, on ilmselgelt utoopia. Aga mida siis teha? See ei ole ju lihtsalt poliitiline kukepoks, mille tagajärjed on üleilmses mainekahjus. Pikas perspektiivis ei jäta selline muster mõjutamata järgmisi põlvkondi, kes teadupoolest õpivad paljus just imiteerides.
Selge, et mul on kaitsme läbi löönud, et sel teemal kirjutada võtan. Ja on mul siis pakkuda mingi universaalne lahendus? Ainult iseendale.
Mulle jääb inimlik õigus - mitte reageerida labasustele, kuulata neid, kes suudavad keskenduda sisulistele küsimustele ja soovitada seda ka kaaskondsetele.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel