Hirmutamisega saab inimesi kergesti vastandada, arvas Indrek Neivelt Vikerraadio päevakommentaaris. Igati põhjendatud arvamus. Küsitavaks muutub aga Neivelti järeldus: "Just vastuolude võimendamine tekitab tunde, et ühiskond on lõhestunud. Tegelikkuses ei pruugi vastuolud olla suuremad kui minevikus."

Kõik Neivelti näited hirmutamisest ringlevad raha ümber: kardetav majanduskriis, riigieelarve puudujääk, palgaralli, pensionireform. Tõepoolest, mida iganes erinevad eksperdid ka ei arvaks näiteks pensioni teise samba mõistlikkuse kohta, ühiskonda see temaatika ei lõhesta. Isegi ärevile ei aja.

Ole suuremeelne

Ühiskond käriseb mujalt. Aines, mis vastandab inimesi teravamalt kui varem, puudutab väärtusi, mida ei saa mõõta. Poolused, mille vahel tõmbuvad inimesed kõlakodadesse ja kaevikutesse, moodustuvad selliste telgede otsas nagu moraal-moraalitus, empaatia-sallimatus, avatus-suletus, haritus-harimatus, viisakus-jõhkrus.

Ka tunded on osa tegelikkusest, meediaajastul tõenäoliselt olulisim osa. Eelkõige tunded, mitte objektiivsed eeldused, on viinud traagiliste kokkupõrgeteni, teab ka ajalugu.

Indrek Neiveltil on osaliselt õigus, kui ta väidab, et tunnete ja seeläbi vastuolude võimendumist soosib meediafirmade muutunud ärimudel. "Osaliselt" õigus seetõttu, et sotsiaalmeedia puhul ei saa rääkida ärimudeli muutumisest, vaid selle algusest peale toimimisest lihtsa algoritmi järgi: mida rohkem negatiivsust, seda suurem tähelepanu (negatiivne levib kordades kiiremini ja püsib meeltes kordades kauem); mida suurem tähelepanu, seda rohkem tulu.

Boris Johnson teatas pärast suurvõitu Suurbritannia parlamendi valimisel, et nüüd on aeg rahvuslikuks lepituseks ja koostööks. Muidugi on sellised väljahõiked osava võimuretoorika komponent, aga isegi ebasiiras hea tahte avaldus on parem kui siiras paha tahte kuulutamine.

"Heal" võimul on vähemalt üks üle sajandite püsinud omadus: jäta oma võim kasutamata ja välja näitamata mõnikord ka siis, kui võiksid seda kasutada ja näidata. Teisisõnu, ole suuremeelne.

Koostöö võti

Koostöö võti ei ole kunagi lüüasaanu taskus. Kaotaja kibedus on paratamatu ja mõistetav, võitja kõrkus mitte. Kas poleks olnud ilus, kui Helmede perekond oleks pärast võimule tõusmist opositsiooni suhtes kordki väärikamalt väljendunud?

Naiivne soov. Mõned opakad on sinna veel jäänud, avaldas perekonnapea surmakuulutuse Reformierakonnale, keda toetas ja toetab nelikümmend protsenti eestlastest...

Kas Jüri Ratasest poleks olnud kena, kui ta oleks naistepäeval, mil andis teada EKRE meeste eelistamisest, Kaja Kallase ees vabandanud? Otsesõnu vabandamine olnuks vast veider ja võlts, aga kindlasti oleks härrasmees leidnud viisi, kuidas pingeid vähendada.

Kalgil käitumisel võis siiski olla inimlik põhjus: Ratas ei tundnud ennast võitjana (tegelikult ta ju oligi valimiste suurimaid kaotajaid), kuidas siis oodata temalt võitja suuremeelsust? Kas ka see seninägematult robustne teerull, mida koalitsioon kasutab eelnõude arutelul ja seaduste vastuvõtmisel, on hoopis märk võimu nõrkusest?

2019. aasta jaanuaris kirjutasin ajakirjas Eesti Naine: "Kuni halastuse, suuremeelsuse ja kaastunde asemel troonib toores jõud, väiklus ja viha, pole rahu näha. Ainult naised, kui nad jäävad naisteks nii võimu valides kui ka võimul olles, kui nad julgevad malbelt naeratada ja valitsuskabinetis trotslikult kleiti kanda, ainult nemad suudavad tasakaalu tagasi tuua."

Läkski nii ... Soomes. Eestis jätkub patriarhaalne peristaltika ka 2020. aastal.

PS Olin juba sellele loole punkti pannud, kui lugesin, et Mart Helme on alustanud porist talvesõda Soome naispeaministri vastu. Pärast seda ... häbi on olla vanem Eesti mees.