Heas riigis peavad igaühe õigused teistega võrdsetel alustel olema tagatud ja riigi üks tähtsamaid ülesandeid on pakkuda nõu ja tuge neile, kes võivad ühel või teisel põhjusel seda enam vajada. Lasteaiad, koolid, töökeskkonnad peavadolema kohad, kus igaühele on tagatud ligipääs – ka füüsiline – kvaliteetsele haridusele ning võimalus õppida ja töötada kiusamisvabas keskkonnas, kus individuaalseid omadusi ja eripärasid osatakse mõista ja väärtustada.On oluline, et iga pere saaks tunda end Eestis turvaliselt ja hoituna ning kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele ja usule, pidades samas silmas lapse tervist ja heaolu ning teiste inimeste ja lapsevanemate samasuguseid õigusi. Usun, et just koos oleme tugevad ning ühiskonnana on meil erinevate inimeste paremast kaasamisest ja rakendamisest üksnes võita.

Õiguste ja vabadustega on nii, et nad on kas kõigil või neid ei ole kellelgi. Lubades üht vähemust kiusata ja ebavõrdselt kohelda, oleme loobunud võrdse kohtlemise põhimõttest ning mitte miski ei hoia tagasi seda, et järgmisena unustatakse kellegi teise õigused ja vabadused. Nii on ajalooliste võimumängude käigus unustatutud ka meie, eestlaste, vabadused ja õigused suurema enamuse tahte soovil ja sunnil.

Suurem osa meist kuulub ühel või teisel moel mõnda vähemusse, kuid inimõigustest lähtuvad põhimõtted võiksid olla olulised igaühe jaoks ka siis, kui ise vähemusse ei kuulu.Võrdsed õigused, võimalused ja vabadused peavad olema tagatud kõigile inimestele võrdselt, olenemata sellest, mis on nende rahvus, nahavärv, seksuaalne sättumus, usk või muu omadus. Me tagame neid ühiselt koos läbi hea seadusandluse, aga ka igaühe panuse kaudu olla lahkem, hoolivam ja lugupidavam, ka nende inimestega, kes on meist erinevad.

Kas meil polegi juba hästi?

Võite küsida, kas tõesti on ikka veel vaja inimõigustest rääkida ning võrdse kohtlemise edendamise nimel tegutseda? Kui peaksite nii küsima, olen teiega osaliselt nõus. Meil Eestis ei ole asjad halvasti ja nii mõnedki asjad on läinud paremini. Nii näiteks toetab täna Eesti inimene rohkem seksuaalvähemuste õigusi kui kümme aastat tagasi, sooline võrdsus pareneb Eestis Euroopa keskmisest kiiremini ning sooline palgalõhe on aasta-aastalt vähenenud, olles täna endiselt küll Euroopa liidu suurim, kui samas üle pika aja alla 20 protsendi. Palju arenguid on toimunud erinevates teenustes ja toetustes puudega inimestele ning paranenud on ligipääsetavus, kuigi palju on veel teha. Olen kindel, et ühe rohkem inimesi peab oluliseks, sageli ka iseenesest mõistetavaks, igaühe võrdseid õigusi ja vabadusi, võimalusi enesetoestuseks.

Need muutused ei ole toimunud aga iseenesest, vaid paljude heade, visade ja pühendunud inimeste töö tulemusel, kes töötavad nii avalikus- kui erasektoris ja väga paljudes erinevates kodanikuühendustes. Kardan, et sageli me unustame selle töö ja panuse, mis on meid tänasesse päeva toonud ja võime seda pidada üksnes "loomulikuks arenguks".

Nii oleme tõenäoliselt unustanud, et keegi ei andud naistele valimisõigust ja naised ei saanud valimisõigust, vaid nõudsid endale õiguse valida. Keegi ei andnud ka Eestile iseseisvust ega eestlastele oma riiki, me taastasime oma iseseisvuse ise, kuid ilma teiste abita poleks olnud see võimalik.Täpselt samamoodi on oma õiguste kaitseks seisnud teise nahavärviga inimesed, seksuaal- ja soovähemused, puudega inimesed ja paljud teised. Ja seisavad ka täna ja homme, sest ka edasised muutused ei toimu iseenesest, vaid siis, kui seame võrdsema ja lahkema ühiskonna eesmärgiks ning astume sel suunal kindlaid samme.

Tasapisi suurema mitmekesisuse poole

Olgugi, et  palju on muutunud ning inimestel on nii mõndagi võimalik oma õiguste kaitseks teha riigi abiga, ei ole igaüks Eesti eduloost osa saanud ning ka seaduste tasandil on veel puudujääke ja auke. Paljud meie seast kogevad endiselt süstemaatilist kiusamist ning diskrimineerimist. Kui Euroopas keskmiselt on diskrimineerimine vähenenud võrreldes 2015 aastaga, 17 protsenti inimesest ütleb, et neid on viimase 12 kuu jooksul diskrimineeritud, siis vähemuste vastane diskrimineerimine on palju laiemalt levinud. 52 protsenti puudega inimesest, 49 protsenti romadest, 40 protsenti rahvusvähemusest, 38 protsenti usuvähemusest ning 58 protsenti LGBT inimesest on öelnud, et on kogenud diskrimineerimist viimase 12 kuu jooksul. Kõige sagedamini kogetakse diskrimineerimist avalikus kohas, tööl või tööotsingutel. 16 protsenti vastajatest ütles, et on avalikult kellegi kaitseks välja astunud, ning enamik leiab, et koolides peaks rääkima laste ja noortega mitmekesisusest.

Eestlased on muutunud oluliselt toetavamaks rahvusvähemuste osas, 69 protsenti vastajatest tunneb end hästi, kui kõrgel poliitilisel kohal on teisest rahvusest inimene. 64 protsenti vastajatest ütles, et tunneb end mugavalt moslemist kolleegiga, see on üks Euroopa madalamaid näitajaid, kuid siiski oluliselt kõrgem 2015. aasta tulemusest. Ateistide ja kristlaste osas ollakse üldiselt väga sallivad. Puude alusel diskrimineerimist tajutakse 2015. aastaga võrreldes vähemlevinuna, kuidolulisel määral on kasvanud toetus puudega inimese valimisele kõrgele poliitilisele kohale. Võib üldistada, et suuremat mitmekesisust nii poliitikas kui töökeskkonnas peetakse üha olulisemaks.

Lisaks diskrimineerimisele puutuvad vähemused rohkem kokku kiusamisega. LGBT (koondab mõisted lesbi, gei, bi, trans ja muu seksuaal- ja sooidentiteediga inimesed) õpilastest üle 80 protsendi on kogenud koolikiusamist. 2018. aastal Eestis LGBT õpilaste seas tehtud uuringu tulemused näitasid, et seksuaalse orientatsiooni tõttu tunneb ennast koolis ebaturvaliselt 39 protsenti ja soolise eneseväljenduse pärast 28 protsenti vastanutest ning LGBT õpilased väldivad seetõttu teatud kooliruume ja ainetunde. See tähendab, et kiusamise tõttu ei saa paljud LGBT lapsed ja noored normaalset koolikogemust. Kas me vaatame nende laste ja noorte kiusamist pealt või aktsepteerime ja toetame neid?

Igaüks saab panuse anda

Ühiskondades, kus esiplaanil on eneseväljendusele suunatud väärtused, on inimestel üldiselt ka parem tervis, inimesed on poliitiliselt aktiivsemad, sallivamad erinevuste osas, kriitilisemad vähemuste diskrimineerimise suhtes ning teadlikumad loodushoiu küsimustes. Ühiskondi, kus domineerivad toimetulekuväärtused, iseloomustavad pigem ellujäämisega seotud väärtused nagu majanduslik ja füüsiline turvatunne, materiaalsete väärtuste soosimine, usaldamatus ning sallimatus teistsuguste inimeste osas. Eestis paigutub endiselt pigem nende viimaste hulka, kuid toimunud on ka palju olulisi ja märkimisväärseid arenguid.

1990-ndatest on Eestis suurenenud inimeste üldine usaldus, heaolu ja sallivus. Oluliselt on suurenenud eestlaste õnnetunne, ligikaudu 83 protsenti vastajatest pidas end õnnelikuks. Eestlasi iseloomustab ka ratsionaalne usk teadusesse ja tehnoloogia progressi ning igaühe õigus oma elu üle otsustada (nt eutanaasia, enesetapu, lahutuse ja abordi küsimustes). Siiski on muutustest hoolimata vahe Arenguseire Keskuse uuringus vaadeldud riikidega säilinud ning sallivuse puhul isegi suurenenud. See tähendab, et olgugi, et eestlased on erinevate vähemuste suhtes muutunud sallivamaks, on näiteks Skandinaavias, Saksamaal ja Sloveenias suund sallivuse poole olnud veel kiirem.

Kas nii peabki olema või saan midagi teha selleks, et oleks paremini? Muutused hoiakutes toimuvad küll aeglaselt, vahel alles põlvkondade vahetusega, kuid igaühel on võimalik aidata kaasa sellele, et meil oleks suurem usaldus, heaolu ja sallivus, riik, kus igaüks saab tunda end turvaliselt ja hoituna. Olgu selleks hea sõna, lahke pilk, abikäsi või midagi muud, Sinu panus on oluline, Sinu sõnad ja teod loevad ning tänu neile liigume ka täna ja homme lahkuse ja võrdsuse kursil.