Eesti Arstide Liidu eetikakomitee juht ning intensiivraviarst Katrin Elmet ütles ERR-ile, et enne eutanaasia seadustamist peaks Eestis muutuma palliatiivravi kättesaadavaks kõigile, kes seda vajavad. Hetkel on palliatiivravi süsteemselt pakkuv keskus vaid Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Elmet lisas, et Eestis on palliatiivraviga veel halvem seis, kui paljudes teistes Ida-Euroopa riikides.

"Eutanaasia on tegelikult see surma põhjustamine eesmärgiga leevendada vaevusi. Aga ma ei saa leevendamatutes vaevades inimesi surmata siis, kui meil pole pakkuda palliatiivset ravi. Palliatiivravi meditsiiniharu ongi vaevuste leevendamisele pühendatud," selgitas Elmet.

Tema sõnul ei ole Eesti ühiskonnana nii arenenud nagu on lääneriigid ja seetõttu ei saa ka eutanaasia küsimuses sarnaselt nendega käituda. "Me tahame küll olla lääneriik, aga me ei ole, me oleme ikkagi Ida-Euroopa. Patsiendi võlaõigusseadus võeti vastu alles 2002. aastal, siis kui arenenud riikides oli ammu [sätestatud] patsiendi informeeritud nõusolek raviteenuseks. Igaüks saab aru, et me ei saa teha kõike nende riikide järgi, kus on juba pikad ja vanad traditsioonid - demokraatia traditsioon, patsiendi autonoomia traditsioon," rääkis Elmet.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Urmas Viilma sõnu on kirikud püüdnud arutelu faasis rõhutada seda, et esmalt on inimestel õigus väärikalt elada.

"Millised on selle inimese viimased eluaastad, kuud või päevad ja kas põhjus küsida eutanaasiat ei seisne mitte selles, et inimese päevad seoses haigusega seotud kannatustega muutuvad lihtsalt nii väljakannatamatuks. Kui me keskenduksime rohkem inimese elulõpu väärikusele, sellele samale palliatiivravile. See on see, millega seoses me peame esmalt küsima, kas me oleme siin kõik teinud," rääkis Viilma.

Hetkel pakub palliatiivravi lõppfaasi ravi Tallinna Diakooniahaigla.

"[Tegeleme] krooniliste raskete haigetega, kes on jõudnud juba elu lõppfaasi. Elulõpuravi tähendab viimast poolt aastat, sellised haiged meile satuvad. Leevendame sümptomeid, meil on hingehoidja, meil on sotsiaaltöötaja, kes nende eest hoolitseb, meil on tegevusterapeut, füsioterapeut, õed, hooldajad ja arstid," selgitas Tallinna Diakooniahaigla juhataja Jelena Leibur.

Viilma ja Elmet tõid mõlemad välja probleemi, et Eestis kulutatakse suur ressurss kasutule ravile. Peamiselt nõuavad elushoidmist haigete lähedased.

"Ei pea ka kirikud õigeks elu põhjendamatut pikendamist. Ehk siis see puudutab inimese füüsilise keha lõpmatuseni masinate abil tehislikult elushoidmist," ütles Viilma.

Elmet lisas, et paljude arstide jaoks on elu säilitava ravi lõpetamine väga ebamugav teema: "Meil on seadusandlus arstide suhtes ebaturvaline. Võib juhtuda, et kui arst lõpetab kasutu elu pikendava ravi, siis mõnele sugulasele tundub, et vanaemal on lastud ülekohtuselt surra ja ta kaebab [arsti ] kohtusse. Kuni meil on selline oht, siis paljud arstid tunnevad end ebakindlalt, kui nad lasevad inimesel surra."

Eelmisel aastal sotsiaalministeeriumi tellimusel läbiviidud uuringus toetas valdav enamus 1030 küsitletud inimesest eutanaasiat. Eutanaasiat pooldanutest 58-64 protsenti arvasid, et see on õigustatud vaid raske ravimatu haiguse korral. Sotsiaalministeeriumi uuringus osalenutest 57-63 protsenti ei soovinud, et neid hoitaks elus kunstliku toitmise, kunstliku hingamise või kunstliku vereringega erinevates olukordades, kus nende elukvaliteet on püsivalt või pöördumatult halvenenud.