Lõimumine on sisemiste hoiakute küsimus, mis sõltub meie kasvamise keskkonnast, elukogemusest, haridusest, reisidel saadud teadmistest ning isikliku elu rõõmudest ja muredest.

Lõimumine on alati seotud väga isiklike tunnetega – oma emakeele ja -kultuuri, kodumaa ja inimestega, kes igapäevaselt meie elus osalevad. Lõimumine tähendab, et säilitame oma eripärase identiteedi ning samal ajal väärtustame teist keele-, kultuuri- ja komberuumi ja kohaneme selles.

Või siis - teiselt poolt vaadates - säilitame oma keele-, kultuuri- ja komberuumi, kuid mõistame, et kui seda teiste nüanssidega rikastada, selle väärtus ei kao, vaid vastupidi tõuseb.

Inimesed suhtuvad teistesse inimestesse valdavalt hästi, kui nad ei taju ohtu – see kehtib mitte ainult rahvussuhete, vaid ka kõige muu osas. Miks me kardame pimedal tänaval kedagi, kes meile varjuna vastu tuleb? Sest me ei tunne teda, ei tea tema kavatsusi ja oleme kuulnud, et sellistes olukordades võidakse sind rünnata.

Sama on ka rahvussuhete osas. Kuni me ei tunne ega tea inimesi, kuid oleme kuulnud, et kusagil korraldasid ühe või teise rahvuse esindajad rünnaku, kusagil on nad vähemusrahvusi jalge alla tallanud, kusagil suhtuvad selle rahvuse esindajad üleolevalt kõigisse ümbruskondseisse – on hirm, müüdid ja stereotüübid kerged tekkima.

Me oleme aastatega muutunud kindlamaks Eesti kultuuriruumi tugevuse osas: olgu selle tõestuseks "Tõe ja õiguse" filmi vaadatavus ja arutelud, Fred Jüssist kõneleva filmi looduse ja meile omase elufilosoofia tunnetamine, Arvo Pärdi või Ott Tänaku kaudu rahvusliku uhkuse tõusmine. See kindlustunne võimaldab meil olla avatud ka teistele kultuuridele.

Suurenenud on ka teisest kultuuriruumist inimeste huvi Eesti hingemaailma vastu. Eriti just neil, kes on tulnud siia viimase kümne aasta jooksul – nad teavad, kuhu nad tulid, mis riik see Eesti on ja mis keelt siin räägitakse. Suurenenud on motivatsioon õppida keelt selleks, et meie ühiskonnas võrdväärse partnerina toimida, mitte lihtsalt pragmaatiline soov saada kodakondsus või parem töö.

Eestis elavate rahvusvähemuste suurim murekoht on eraldatus. Väga suur osa teisest rahvusest inimestest elab eraldi piirkondades ja sellest tulenevalt liiguvad nad omaette kultuuriruumis, vaatavad teistsugust meediat ning on eemal Eesti ühiskonna tegelikest väljakutsetest. Eesti riigina hoiame ka ise üleval segregeeritud haridussüsteemi, mille kaudu jätkame erisuse ja marginaliseerituse taastootmist.

Kui kõik meie lapsed õpiksid koos ning oleksid lapsest peale ühises rikkalt mitmekesises komberuumis, viiks see koheselt kokku ka nende laste vanemad ja vanavanemad. Loomulikult, toob see koolidele ja lasteaedadele kaasa väljakutseid, millega peab nii riiklikult kui ka kohalikul tasandil tegelema, aga pikemas vaates oleks see ühiskonna sidususe alustala.

Võti eraldatuse leevendamisel peitub nii haridussüsteemi muutmises kui ka laiemalt inimestevaheliste suhete, tutvuste ja koostegemise võimaluste loomises. Ühistegevus, kohtumised ja üksteise tundmaõppimine on aluseks müütide purunemisele ja inimese kui ka indiviidi mõistmisele. Positiivsete kontaktide hulk suurendab lugupidamist ja teise inimese väärtustamist tema omapäras.