Peeter Espak: inimeseks olemisest ja võrdsusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Espak
Peeter Espak Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Sotsiaalministeeriumi kampaania "Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed" ei ürita panna erinevate ellusuhtumistega inimesi üksteist paremini mõistma, vaid hoopis loob negatiivseid stereotüüpe, kirjutab Peeter Espak.

David Vseviovi minu artiklile "Kõik inimesed ei ole võrdsed" vastulausena koostatud tekst "Kuidas defineerida võrdsust" on kahtlemata nauditav lugemine ja pakub rohkelt mõttekohti, mille üle kaalutleda.

Vseviov üritas eelkõige oma aruteluga näidata, et sotsiaalministeeriumi äsjane võrdsuskampaania oli igati õigustatud ja õige.

Kuid ühtlasi esitas ka rida väiteid inimese ja tema võrdsuse olemuse kohta läbi ajaloo, millega ei saa kõiges nõustuda. Esmalt juba selles, et kui üks väidetav sidusust või harmooniat taotlev kampaania ajab inimesed omavahel rohkem tülli, kui nad enne olid, on kampaanias miskit valesti läinud.

Kampaania mitte ei ürita panna erinevate ellusuhtumistega inimesi üksteist paremini mõistma, vaid hoopis loob negatiivseid stereotüüpe nii eri religioonide esindajatest kui isegi puuetega inimestest.

"Kristjani lugu"

"Kristlane" Kristjan, kes võtab oma koolikotist kohmetult kuid samas demonstratiivselt ja ilma ühegi põhjuseta välja Piibli, ei kuulu kindlasti peavoolu kristlikusse kirikusse. Ta suhtub märgatava ebamugavustunde ja lausa ärevusega sõprade kutsesse õhtul peole tulla, mille takistusena toob tegevuse koguduses.

Ükski peavoolu kristlik kirik ei piira (eriti täiskasvanud) liikmete sotsiaalset suhtlust oma sõpradega ega ka (loomulikult viisakalt) näiteks alkohoolsete jookide tarbimist. See on alati inimese isiklik otsus, mida ta sööb ja kellega suhtleb.

Kristlane Kristjan on vast eelkõige sektant ja tema tausta vastu peakski klassikaaslased - ja võimalik, et ka psühholoog - huvi tundma. Selgitamaks välja, et ega kaasinimene ei ole sattunud mõne ususekti manipulatsioonide ohvriks.

Meile esitatakse "kristlasena" kohmetut ning närvilist veidrikku, kes ei saa samal määral oma teiste kaaslastega ühiskondlikus elus osaleda. Ta on heidik, keda peaks justkui järele aitama või vähemalt teiste poolt mõistma – võtma samavõrra inimesena kui teisi normaalseid inimesi tema ümber.

Pea kõik aktiivselt koguduseelus osalevad kristlased, keda mina olen läbi oma elu tundnud, on üldiselt rõõmsameelsed inimesed, keda kohtab tihti just seltskondlikel üritustel. Mis seal salata, sageli ka klaasi veini või kangemagagi.

Nagu üks saksa teaoloogiaõppejõud ja kirikuõpetaja kunagi seletas, illustreerimaks, miks näiteks kirikuõpetajad tihti hoopiski rohkem alkoholi tarbivad ja mõni konstantselt auru all on – nimelt kui keskmisel tavainimesel on üldjuhtumil probleemid töö, elukaaslase või lastega, siis kirikuõpetajal lisaks ka Jumala ja kõikide tavainimestest koguduseliikmete murede probleemidega.

Ja isegi meie keskmisest üpriski rangemat kristlust propageeriv ja igati seltskondlik Varro Vooglaid pidada vahel õlut trimpama lausa hommikuti, kui uskuda meie uurivat ajakirjandust.

Leidub muidugi alati ka kõrgemates ideaalides elavaid kristlasi, kes soovivadki kogu elu jooksul omada ainult ühte partnerit ja hoida ennast ainult ühele, aga selline soov on praeguses isikutevaheliste suhete labasuserägastikus pigem tõlgendatav isegi "ägedana", ideaalina, mida vast ei võtakski keegi seltskonnas kuidagi ebanormaalsusena.

Leidub ka karsklasi (samuti meie naudingutealtis maailmas ju positiivne ideaal) ja loomulikult inimesi, kes ongi loomu poolest vähemsuhtlusaltid ega soovigi seltskondlikus elus osaleda. Seda aga mitte seetõttu, et eraklikkust või absoluutset kasinust nõuaks kristlus.

Kristlane Kristjan seevastu ärritub klassiõe küsimuse peale, mis puudutavad Jumala uskumist, abielueelseid suhteid, Aadamat ja Eevat.

Iga inimene, kes on päriselt kristlane, vastaks koheselt, et loomulikult usub Jumalat. Aga ka seda, et Aadam ja Eeva on mütoloogilised tegelased, kelle abil muistsed pühad tekstid üritasid lahti seletada inimkonna teket. Nagu pole ka miskit halba selles, et öelda oma klassikaaslasele, et tõepoolest – ma ei soovigi enne abielu omada teisi suhteid.

Kristlane, kes ongi päriselt kristlane, ei häbene oma uskumusi, vaid kinnitab neid ka teistele. Ta ei hakka klassikaaslaste ehk oma kaasinimeste peale kärkima ja nõudma enda oma kummalisele käitumisele erilist mõistmist.

Kui kristlane Kristjan ei kuulu mingisse kahtlasse usulahku, siis vähemalt on ta väga ebaviisakas ja halvasti käituv kristlane. Kristlus peaks olema rõõmusõnum, mitte maine elustiil, millega nii endale kui ka kaasinimestele ebameeldivusi ja tuska valmistada.

"Raheemi lugu"

Sama absurdne olukord on ju aga videoklipiga, milles kajastub pearätti kandev ilmselgelt islami usku järgiv daam lapsega lasteaias.

Samal ajal kui miljonid islamiusku naised Iraanis, Saudi-Araabias ja mujal võitlevad oma koha eest päikese all, mis kasvõi Iraanis väljendub avalikult peamiselt just protestina pearäti kandmise vastu, mis on eelkõige iganenud ja ahistav patriarhaalne sunnitava, mitte usukomme, propageeritakse meil vist võrdsuse sildi all naiste allasurumist?

Selliste juhtumite puhul ei peaks ühiskond aga mitte propageerima "mõistmist" ja "aktsepteerimist" kõikide inimeste võrdsuse sildi all, vaid hoopis proovima võimaluse korral hättasattunul aidata olla vaba.

Võimalik, et paljud katavadki oma pead ja piiravad suhtlust täiesti omal soovil. Siis nii ongi hea ja õige, aga paljudel juhtudel üle maailma see pole nii. Ning hättasattunule tulebki anda vähemalt mõista, et meie ühiskonnas ei pea täitma muistseid patriarhaalseid hõimukombeid ja kui keegi selle eest kodus peksab (olgu abikaasa, isa või vend), siis meie riik tuleb appi.

"Viktori lugu"

Videoklipp, milles aga Soome tööle sõitev eestlane istub taksosse, mille juht hakkab temaga rääkima ukraina keeles, on juba täiesti mõistetamatu. Miks peaks taksojuht, kes nagu videost koheselt selgub, räägib muuhulgas pea vabalt ka eesti keelt, alustama korduvalt vestlust eestlasega võõrkeeles? See on ju selge solvang ja kliendi mõnitamine.

Sama oleks, kui eestlasest taksojuht hakkaks näiteks Brüsselis taksosse astunud inimesega rääkima esmalt eesti keeles ja siis pärast pikka segadust läheks üle prantsuse või inglise keelele.

On täiesti ilmselge, et selles riigis, kus sa töötad, peabki oskama vähemalt elementaarsel tasemel kohalikega suhelda. Ja veelgi ilmselgem on see, et kui hakata mõnes võõras riigis kohalikuga rääkima oma enda emakeeles, siis tõenäoliselt on iga klient üpriski kuri.

Isiklikust kogemusest tuleb meelde pikalt tuju ära rikkunud ja vihale ajanud juhtum taksoga Tartus, kus juht ei suhelnud üldse mitte üheski arusaadavas keeles (välja arvatud mingi kummaline pobin) ning sõitis minu soovitud kohast tükk maad eemale, kuigi üritasin talle korduvalt seletada, et palun pidage kinni, soovin maha minna!

Nimelt ei saanud (heledanahaline) juht mitte ühestki keelest ega ka oma GPS-süsteemist mitte miskit aru. Miks peaksin sellist olukorda, mis on tegelikult seaduserikkumine, oma kodumaal aktsepteerima?

Illegaalid, kes kahtlemata samuti on inimesed, tuleb kinni pidada ja riigist välja saata. Siin seaduslikult viibivad inimesed, kes aga ei oska riigikeelt, peavad selle enne tööle asumist vajalikul tasemel selgeks õppima.

"Marta lugu"

Kummaline on ju ka olukord videos pimedast inimest kinos. Mitte kellelgi pole pimedate vastu ühtegi kurja stereotüüpi ning 99 protsenti inimestest on suure tõenäosusega alati nõus ulatama abikäe ükskõik millise tervisehäirega inimese aitamiseks.

Tekib aga küsimus, et miks peaks pime inimene minema kinno ja seal kõva häälega rääkima? Näiteks ratastoolis jalust halvatud inimene ilmselgelt ei pane ju omale alla uiske ja ei lähe rajale maas lamades teisi segama. Sest see oleks absurdne.

Igal teatava tervisehäirega inimesel on tõenäoliselt sadu teisi võimalusi, kuhu minna või mida teha. Olgu pimedal klassikalise muusika kontsert või jalust halvatul näiteks ratastoolikorvpall. Ka selle klipi näol on ju tegu eelkõige pimeda või üleüldiselt puuetega inimestest negatiivse kuvandi loomisega.

"Jaagupi lugu"

Viie videoklipi kokkuvõttes on ehk täiesti asjakohane ainult üks, milles koolis lööb üks poiss oletatavast klassikaaslasest homoseksuaalset poissi ning klassiõde vägivallatseja korrale kutsub.

Igasugune vägivalla ja loomulikult teadliku mõnitamise ning alandamise hukkamõistmine peakski olema selliste kampaaniate sisu. Sest oma "inimväärikuselt" peabki inimesi tõlgendama võrdselt.

Sellele suundumusele ei aita aga kaasa stereotüüpide juurdeloomine ja päris elus kas halvasti käituvate või üldse mitteeksisteerivate näidisisikute kunstlik konstrueerimine.

Rääkimata üleskutsest halba käitumist või siis tõeliselt imelikku käitumist omaks võtta või heaks kiita. Ja kõige lõpuks, käsitleda kristlast, moslemit, pimedat, teadlikult kliendiga halvasti käituvat taksojuhti ja homoseksuaali võrdsetel alustel abivajajatena, sest nad on kõik võrdselt inimesed, on lihtsalt absurdne.

Vähemusgruppide süsteem

See on kaasaegne sotsiaalse õigluse sõdalusest tulenev identiteedipoliitika, mis ei näe inimeses mitte inimest, vaid eelkõige vähemusgrupi kollektiivi üht osa.

Inimene koos oma inimlikkuse ja individuaalsusega - nagu ka kogu ühiskond - on taandatud vähemusgruppide süsteemiks, mis on asetatud pidevasse võitlusse eeldatava kurja ja mõistmatu "normaalsuse" vastu, mida esindavad need privilegeeritud inimesed, kes ei kuulu mitte vähemusgruppi, vaid kurja rõhuvasse eliiti.

Selleks rõhuvaks eliidiks on meil esitletud tihti valge (eestlasest) heteroseksuaalne mees – nähtus, kelle vastu sotsiaalse õigluse sõdalane peab kõiki rõhutuid ja allasurutuid kaitsma ning proovima seda kurja inimklassi ümber kasvatada.

Sellises mõttemaailmas ei ole inimene enam inimene ega võrdne oma inimlikkuses ja väärikuses teiste inimestega, vaid instrument kõikidest kõige ülima ning võrdseimast võrdse inimese ehk sotsiaalse õigluse sõdalase maailmas, kes manipuleerib meie kõigiga – nii kristlaste, moslemite, puuetega inimeste, taksojuhtide, seksuaalvähemuste kui ka valgete eesti heteroseksuaalsete meestega.

Ta ajab kõik kõigiga tülli samal ajal ise kõiki vihates ja oma metsikut raevu ja viha kogu ühiskonna peale välja valades.

Loomulikult on kõik kampaanias kujutatud inimesed inimesed ja ka selles poleks mitte keegi kahelnud isegi 5000 aastat tagasi Lähis-Idas tsivilisatsioonide hällis. David Vseviovi väide arusaamast inimolendi olemuse kohta: "teadmine, nagu kuuluks kahel jalal vastu tulev olevus a priori inimeste hulka, on vaid paar sajandit vana" ei vasta tõele.

Juba vanas Sumeris rohkem kui 4000 aastat tagasi oli olemas abstraktne kollektiivtermin "inimkond" (namlulu) ning sellesse liiki või kollektiivi kuulusid kõik inimesed – nii head "omad" kui pahad "teised" ning muuhulgas ka orjad.

Vahe tuli sisse loomulikult staatuse ja positsiooni osas, mis võis elu jooksul vastavalt õnnele või enda tegevusele muutuda. Inimene oligi a priori inimene, sest erinevalt madalamatest loomadest oli inimkonnal "tsivilisatsioon", kuid samas endast kõrgemal olevatest jumalustest jällegi puudus igavene elu ja jumalikud võimed.

Surma ees olid võrdsed nii kehvikust ori kui ka ülivõimas kuningas. Nende mõlema inimkonda kuulumise fakt määras ära ka paratamatuse, et inimene ei saa kunagi igavest elu. Üheks sellise inimkonda kuulumise paratamatuse üle peetud esimeseks aruteluks võib pidada ca 21. saj eKr kirja pandud sumeri lugu kaasaegse pealkirjaga "Gilgameši surm".

Kuningas Gilgameši kirjeldatakse surivoodil lamamas ning jumalused annavad talle teada, et tema soov omandada maa peal igavest elu ei ole võimalik, sest see ei kuulu inimkonna saatusse (minu vabas tõlkes):

See on see, mis inimkonda kuulumise kurjus  kaasa toob; kas ei öeldud seda sulle?
See on see, mis sinu nabanööri läbilõikamine kaasa toob; kas ei öeldud seda sulle?
Päev, mis on tumedaim inimkonnale, on saabunud sulle!
Koht, mis on kõige üksildasem inimkonnale, on saabunud sulle!
Veeuputus, millele ei ole vastusaamist, on saabunud sulle!
Lahing, kust ei ole põgenemist, on saabunud sulle!
Taplused, mis ei ole võrdsed, on saabunud sulle!
Võitlused, kust pole taganemist, on saabunud sulle!
Aga siiski sa ei peaks minema allilma solvunud südamega!

Kuid ühtviisi inimene oli muide terve mees, naine ja muuseas näiteks ka puudega inimesed. Ligikaudu 3800 aastat tagasi kirja pandud sumeri-akkadi müüdis "Enki ja Ninmah" pakutakse hoopiski seletus, miks on maailmas pimedaid, halvatuid ja muude puuetega inimesi. Tõenäoliselt arvati, et puudega inimesed tekkisid seeläbi, et jumalad olid osa inimestest loonud purjus peaga.

Eelpool toodud näited inimeseksolemise mõistmise komplekssusest pärinesid kõigest ühest muistsest arusaamast, mida siinne kirjutaja kõige paremini tunneb. Vanade ja ka uute kultuuride inimese (ja ka tema võrdsuse) olemuse arusaam on ülipika ajalooga, millele iga uus ajastu ja esilekerkinud kultuur on lisanud oma nüansse.

Vana-Egiptuse inimesemõistmine ei olnud see, mis näiteks vanas Sumeris. Ning judaismist erinev "varakristlike" kogukondade arusaam erines väga tugevalt näiteks hilisematest keskaegsetest arusaamadest.

Analüüsimaks üldse, kuidas mingi kultuuri inimene oma terviklikkust (kui sellist üldse olemas oli), vaimsust või kehalisust tunnetas, on vaja kümnete ja sadade kultuuride võrdlevat (sh hingefenomenoloogilist) analüüsi.

On olnud eri ajastutel ka tõeliselt suuri anomaaliaid ning väga ebaõiglasi käsitlusi, milliseks võib mitmes aspektis muuhulgas lugeda ka Euroopa feodalismi, Prantsuse revolutsiooni ja kommunismi inimesekäsitlusi nagu eriti mitmeid äärmuslikke islami vorme.

Kuid inimesed on üldjuhtumil ikkagi mõistnud oma liigikaaslasi ikkagi inimesena, sõltumata ükskõik millest muust.

Aspektiks, millele peab osalt Vseviovi arutelu juures samuti vastu väitma on tema arusaam, et "...võrdsuse idee kuulub sellisena, nagu me seda mõistame, kristlikusse maailmaruumi". Väitsin oma arutelus eelkõige, et ühiskond, kus "kõik on võrdsed" või õigemini "võrdsustatud" ei oleks enam ei "vaba" ega ka "vennalik".

Selline ühiskond oleks võimalik ainult kõikehõlmavas diktatuuris, kus "võrdsustajad" on paratamatult "võrdsemad", kui ekspluateeritav inimkari, kelle väidetavat võrdsust nad garanteerivad.

Kristluses (sh selle algses hüpoteetilises variandis) on aga olulisem ükskõik millisest maisest võrdsusest eelkõige "hinge vabadus" ja "kogukondlik vennalikkus" (sõltumata soost ja rahvusest) – kasutades loomulikult ka selle kirjelduse puhul moodsaid keelekujundeid. Mitte kunagi aga materiaalne või ka staatuslik võrdsus (sh seaduse ees). Või üldse "heaolu", millest ei sõltu mitte iialgi inimese hinge olukord teispoolsuses.

Ei rikas ega vaene saa õndsaks seetõttu, et ta on rikas või vaene. Valguse leidmine seisneb personaalses sidemes kõrgema jõuga, mille tekkeks on ehk just madalaimast madalam olemine – enese vabatahtlik allutamine teiste teenistusse sealjuures mõnitusi ja raskusi taludes – üks kaljukindlamaid viise maailma kurjusest taevariiki pääsemiseks. Mitte aga katse ehitada maa peale taevariiki ehk viia läbi revolutsiooni.

Vseviovi poolt vist väidetud "võrdsustamine" või "võrdsus" ei pärine mitte kristlusest, vaid eelkõige revolutsioonilisest mõttelaadist, kus inimest ei käsitletud mitte "vaba hingena" vaid "instrumendina" mingi filosoofilise õpetuse teenistuses.

Kust tuleb viimasel ajal komme aga kristlust eeskujuks tuua "revolutsioonilise võrdsuse" õigustamisel, on keeruline öelda.

Eestist tuleb esimesena meelde Tiit Toomsalu, kes aastaid tagasi riigikogu vabas mikrofonis enne jõule peetud kõnes mainis, et Jeesus olla olnud esimene kommunist. Selline arusaam tuleneb tõenäoliselt läänelikest hipikogukondadest ja ka Ladina-Ameerika sisult marksistlikust ja antikristlikust vabastusteoloogiast, kus olid aus nii profaanne Jeesus kui ka Marx korraga. USA-s aga väidab presidendikandidaat Bernie Sanders, et tema õpetus sotsialismist ongi oma olemuselt kristlik.

Meie avalikus arutelus on aga üks osa "kristlusest" muutunud ka progressiivide jaoks parketikõlbulikuks eelkõige pärast seda, kui Annika Laatsi väljaütlemiste taustal märgati, et üht kirikus esinevat ja kindlasti oma soovides samuti head tahtvat voolu saab samuti poliitilises võitluses ära kasutada.

Ja nii kutsutaksegi vahel ka mõni kristlane või kirikuõpetaja nagu imeloom zoopargist "õigesse" ja "võrdsesse" seltskonda, antakse talle karikas, aukiri või medal. Just sellise imeloomana kujutatakse aga sotsiaalministeeriumi kampaanias ka kristlast Kristjanit, keda tuleb hoolimata tema jaburast uskumustesüsteemist võtta siiski võrdselt "inimesena".

Tundub, et eelkõige on tegu patroniseeriva mõnitamisega kristlaste suunal. Kirik, kes aga meil kultiveeritava progressiivse maailmavaate omaks võtab, ei ole enam kristlik kirik, vaid Suure Sotsiaaltädi Kultus, kelle poolt jutustatud muinaslugu õrnalt tundlevast ja kangesti oma armastust jagavast Jeesusest võiks vabalt asendada psühholoogid ja sotsiaalhoolekande ametnikud.

Keegi ei tunneks sellisest kristlusest puudust, sest ta ei pakuks inimese hingele mitte midagi. Kui siis ehk mähkmeid või nende paigaldamise teenust. Ja selleks ülesandeks ongi meil sotsiaalministeerium, millele pole paralleelselt vaja lisaks kristlikku kirikut.

Vaba ja vennalik ühiskond

"Võrdsustatud" ühiskond ei saa mitte ühelgi juhul olla ei "vaba" ega ka "vennalik". Küll võib aga vaba ja vennalik ühiskond oma kulu käigus liikuda ühtlasi ka üha suurema võrdsuse suunas maises elus  Selle heaks näiteks on kasvõi juba näljahäda ja loodetavasti peatselt ka absoluutse vaesuse likvideerimise võimalus kogu planeedilt.

Maailmas pole olnud mitte kunagi nii vähe kannatusi ja nii palju eneseteostuse võimalusi meestele ja naistele (ja üldse kõikidele teistele vähemustele) võrdselt kui on seda praegu. Ja mitte kuskil pole kunagi olnud nii palju kannatusi, kui lähiajaloo sundvõrdsustanud ühiskondades Stalini Venemaalt tänase Venezuela või Põhja-Koreani välja.

Just neis riikides ongi kõik inimesed võrdsed – sest ühtegi seadust, mille ees nad peaks olema võrdsed, lihtsalt ei täideta kõrgema eetilise eesmärgi ehk absoluutse "võrdsustamise" täideminemise nimel.

Ka sotsiaalministeeriumi riigikeeles mitte suhelda sooviva taksojuhi klipp kutsub ju tegelikult üles rikkuma meie seadusi väidetava kõrgema eetilise printsiibi nimel, milleks olevat kõikide inimeste võrdsus.

Samasuguseid üleskutseid - tõlgendada kõiki illegaalseid immigrante võrdselt kodanikega, lasta oma riiki sisse üldse kõik, kes siia elama soovivad, sest nad on inimesed ning lubada lõpuks ükskõik mida, sest "võrdne inimene ju tahab nii" - kohtab ka meie ühiskonnas üha enam.

Kõik ebameeldivad seadused alustades põhiseadusest olevat kõrgeimate võrdsuse printsiipide ees vananenud – absoluutne inimeste võrdsus eetilise kategooriana kaaluvat üles kõikmõeldavad seadused üldse.

Väidetele võrdsusest kui kristlik-maisest kontseptsioonist vastakski aga lõppkokkuvõttena hoopis lõiguga Matteuse evangeeliumist, kus variserid kiusavad Jeesust küsimusega maksurahast (22, 15-22):

"Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus ta sõnadest lõksu püüda. Ja nad läkitasid tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: "Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?" Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: "Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!" Nemad tõidki ta kätte teenari. Ja ta küsis neilt: "Kelle pilt ja kiri sellel on?" Nad ütlesid temale: "Keisri." Siis ta ütles neile: "Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!" Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes ta sinnapaika."

Jeesus viitab siinkohal vist sellele, et taevariik ei asu maa peal. Kõik selle ehitamise katsed maa peale on aga lõppenud katastroofiga ja lõpevad ka edaspidi.

Selle põhjuseks on "ülima tõe" ja ja "headuse" – või ka jumala – taandamine maiseks ja profaanseks nähtuseks, ehk allutamine inimese soovidele ja ihadele, mitte aga selle tõe päris iseloomu järgimine, mis võib-olla tuhande aasta pärast – kui inimkond on vaimselt tänasest määratult edasi arenenud – tekitabki ka maa peale meeldiva ja päriselt vennaliku ühiskonna. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: