Lauri Vahtre: tüütu ja rumal ajupesu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Eesti Vabariigi sotsiaalministeerium on teinud avastuse: inimesed on inimesed. Nad on küll erinevad, aga siiski inimesed. Nähtavasti üllatas ja rõõmustas seesinane avastus ministeeriumi raharaiskamise osakonda sedavõrd, et avastuse populariseerimiseks telliti silmnähtavalt kallis PR-kampaania.

Kampaania koosneb videoklippidest ja plakatitest, mis seni veel pimeduse kütkeis vaevlevale rahvale – ja ministeeriumi enda selgituse kohaselt eriti noortele, kes kannatavad keskealiste kitsarinnalisuse käes – teatavaks teevad, et ka pime, immigrant, usklik ja homoseksuaal on inimesed. Kogu kampaania krooniks võib pidada Keio Soomelti pildiga plakatit, millel mees kuulutab, et teiste elu ei muutvat sellest, milline ta on.

Soomeltile võiks vastu öelda, et igaühe elu muutub, kui talle kõrva karjuda. Kusjuures ükskõik mida – et Soomelt on ka inimene, et sepik on soe, et maailma kõige parem toiduaine on kaalikas. Igal juhul hakkab see lõpuks närvidele käima. Ja kui Soomelt tahab kõiki homoseksuaale iga hinna eest heteroseksuaalidele kõigepealt tüütuks ja siis vastumeelseks teha, jätkaku samas vaimus. Lõpuks õnnestub tal siis ehk üles ärritada needki, kes (nagu mina) endale sellise propaganda keskel veel visalt korrutavad: "Mul ei ole homoseksuaalide vastu midagi – kusjuures ei olegi – , välja arvatud need üksikud, kes oma sättumusega nagu laadatolad hommikust õhtuni vehivad ja sellest endale elukutse teevad."

Täpselt sama moodi käiks igaühele närvidele, kui keegi talle pidevalt selgitaks, et hommikus, lõunaks ja õhtuks tuleb süüa kaalikat keedetud, praetud, hautatud ja püreestatud kujul. Ning kui keegi sulle pidevalt kinnitab, et temagi on inimene – asi, milles sa iial kahelnud pole – , siis saabub paratamatult päev, mil sa tigedalt pahvatad: "Kits oled, mitte inimene!"

Ja oledki omadega sees. Sind lastakse töölt lahti, saadetakse viharavile ja võetakse lapsed ära. Agressiivne vähemus avab šampanjapudelid ja nõuab, et riik nad lõplikult ja jäädavalt oma palgale võtaks, sest tööd on ju nii palju.

Kõnealune kampaania on nii jabur, et seda võib nimetada keskkonna reostamiseks. Ainus tilk mett tõrvatünnis on ebatüüpiline haleduseilming (paraku väga abitus teostuses) usklike suhtes, sest nende mõnitamine käib meil peaaegu et kõrgeimal tasemel. Kuid pimedad? Immigrandid? Homoseksuaalid? Kas keegi on avaldanud arvamust, et tegemist ei ole inimestega?

Siin avaldub kampaania n-ö ideoloogiline infantiilsus. Muidugi on kõik inimesed inimesed (see on ju iseennast tõestav väide), kuid see ei tähenda veel, et kõik peaksid kõigile igas olukorras meeldima. Sellist asja pole kunagi juhtunud, seda pole praegu ega saa ka tulevikus olema.

Kui satun umbkeelse taksojuhi peale, siis see ärritab mind. Võin ärrituse alla suruda, aga ärritab ikkagi. Kui satun kinos istuma inimese lähedusse, kes kõva häälega jutustab ümber linal toimuvat, siis see segab mind ja ilmselt ma lahkuksin kinost. Mis siis, et ta teeb seda oma pimedale emale. Mind segab see ikkagi, mis on täiesti loomulik, mitte mingi atavistlik vihailming, mis tuleks resoluutselt välja juurida nagu seks nõukogude ühiskonnast. Kuid just seda sugereerib videoklipp. Ma tunnen pimedale inimesele kahtlemata kaasa ja kindlasti olen nõus teatud piirini ennast piirama, et tema õnnetust pehmendada, nii nagu ma annan teed ratastoolis invaliidile või aitan segadusse sattunud rauga üle tänava. Jah, muidugi. Kuid sellist ühist õnnetunnet, nagu videoklipp eesmärgiks seab, ei saa inimestelt nõuda. Üks asi on ära kannatada, sallida, kuid ma ei naudi seda päris kindlasti. Nagu ma ei naudi kinos või sümfooniakontserdil ka laste kisa, kuigi lapsed mulle meeldivad.

Siin peitubki asjaolu, miks kõnealune järjekordne sallivuskampaania pole mitte üksnes rumal, vaid ka kahjulik. Niisuguste vagajutukestega tilgutatakse inimeste hinge mürki: kui tunned end mistahes "teistsuguse" seltskonnas vähegi ebamugavalt, siis sa oled halb, reaktsiooniline, kuri, rassist, nats.

Tegelikult on olukordi ja inimesi, kus või kelle suhtes tõrge või vähemalt ebamugavustunne pole mitte taunitavad, vaid täiesti normaalsed ning mõnikord isegi kiiduväärt tunded. Olla häiritud kinosaalis kostvast kommentaarist pole kahtlemata kiiduväärne, aga sama kahtlemata ka mitte laiduväärne, sest see on lihtsalt loomulik. Kuidas oma häiritust väljendada, on juba teine asi ja kasvatuse küsimus.

Loomulike reaktsioonide vastu inimene ei saa, neid võib üksnes kultiveerida ja kanaliseerida, viisakasse vormi valada. Kui üritada neid maha suruda ja ära hävitada, sunnib see inimesi oma loomulike hoiakutega kappi minema ning neist kujunevad iseennast petvad neurootikud. Või siis keelduvad nad kappi minemast ja neist saavad agressiivsed vastuhakkajad, rusikakangelased, "lõugaandjad".

Kui pöörduda tagasi juba kaks korda mainitud kaalika juurde, siis – käivitage kurdistav kampaania kaalika kui ainuõige ja kogu universumi parima toiduaine kiituseks, ja te saate kaheks jagunenud ühiskonna: ühed kummardavad teda ja söövad ennast kaalikaks, teised ei võta suu sissegi. Küsimus lahendatakse tänavarahutuste või sõjaga.

Just sinnapoole tüürivad meid ka infantiilsed sallivuskampaaniad. Laske ometi inimestel rahus mõõdukalt sallida ja oma lastele elementaarset viisakust õpetada, ärge karjuge kõrva. Need, kellele teie kampaaniad närvidele käivad, on… sama palju inimesed.

PS Ja kui palju see kampaania ikkagi maksma läks, kas teab keegi? Kõhutunde järgi pakun, et oma paarsada tuhat. (Parandagu keegi, kui eksin ükskõik kummas suunas.) Selle eest oleks võinud päris palju head teha.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: