Sain ühelt sümpaatselt poliitikaajakirjanikult tulivihase kirja, sest olin veidi üleolevalt kommenteerinud kultuuriministeeriumi teatrite rahastamise otsust ja soovitanud ühel toetusest ilma jäänud erateatril küsida toetust hoopis sotsiaalministeeriumist.

Mõtlesin oma kohmakalt sõnastatud kommentaariga, et teatril on Eestis nii palju funktsioone peale kunstitaotluse, ning et mõned teatrid spetsialiseeruvadki teatri kunstiväliste funktsioonide täitmisele. Seetõttu ehk olekski aus, kui nad toetust taotleksid mõnelt teiselt, näiteks regionaalpoliitika meetmeid rahastavast ministeeriumist.

Teater läheb Eestis ka poliitikaajakirjanikule korda, sest teatril on täita oluline regionaal- ja identiteedipoliitiline roll. Teatrimajad maakonnalinnades asendavad moraalselt nii mõndagi regionaalset tühimikku avalike teenuste kättesaadavuses. Ka seekordne presidendi vastuvõtt leiab ju aset teatrimajas, Viljandi Ugalas.

Identiteedipoliitiline mausoleum

Seda, et teater kunstielamuse asemel identiteedipoliitiliseks mausoleumiks võib kujuneda, kogesin viimati Eesti Draamateatris Jaan Krossi asumiseaastastest kõnelenud "Suurt Siberimaad" vaadates.

Lavastusel pole viga, Tambet Tuisk on noore Krossina nii füüsiliselt kui ka vaimselt rühilt igati vääriline tegelane meie kirjanduse suurkuju esitama, kuigi paaril hetkel tundus mulle, et nägin endise Teatri NO99 trupi liidri silmis välgatamas otsivat pilku, et "oot, kuidas see Kross nüüd sellisesse stseeni sattus".

Jaan Unduski näidend on nimelt igavalt aupaklik ja õpilaslikult korrektne. Tema Kross oli kohe näidendi alguses valmis, tal polnud vaja kuhugi jõuda ja seetõttu mõjus Krossi kulgemine kuidagi ettemääratu ja ühtlasena nagu osalenuks peategelane miskis kultuuripropagandistlikus rongkäigus. Kipume oma armastatud loovisiksusi teatrilaval esitades palsameerima, nagu polekski Eesti rahvale nii palju kinkinud mees olnud eelkõige elav, leegitsev, otsiv hing.

Poliitilised etendused

Kultuurilise formalismi käes kannatavad teinekord ka poliitilised etendused, isegi kui neis elavat tõrvikutuld kasutatakse.Tähelepanu püüdmiseks pole vabariigi aastapäeva tõrvikurongkäigu organiseerijad varasematel aastatel paljuks pidanud lisada rongkäigukutsesse kahemõttelisi viiteid.

Juubeliaastal oli rongkäigu deviisiks "Sada aastat seljataga. Tuhat aastat veel". Miks ainult tuhat, tahaks kohe küsida, aga see on retooriline küsimus, sest et me teame ka retoorilist vastust sellele küsimusele: "ärge muretsege, see kõik on pelgalt esteetiline formaalsus. Me ei ole tegelikult natsid."

Vaatasin eelmisel aastal tõrvikurongkäigu pilte ja tundsin seal üht tungalt kandmas ära ka oma armsa tädi. Selle foto peal oli mu tädi kuidagi eriti elus ja ilus, hingestatud näo ja põlevate silmadega, mis leekisid rohkemgi kui see aianduspoe tõrvik ta käes.

Mu tõrvikurongkäigul osalenud tädi pole kindlasti mingi nats, need ajaloolised assotsiatsioonid väljendavad tema taotlusi sama vähe kui tema juuksepalsam. Tõrvik tema peos oli puhas esteetiline formaalsus.

Seekordse tõrvikurongkäigu kutsest on eemaldatud lubadused tuhandeaastasest riigist, kutsutakse üles jätma maha ka plakatid ja erakonnapoliitilised loosungid ning piirduma rongkäigul ainult tõrvikute ja riigilippudega. On näha selget progressi, kultuurilisest formalismist vabanemise katset.

Üsna loogiline on, et järgmise rongkäigu ajaks on riigikogust lahkunud ka neonatsismi vastu aktiivset huvi üles näidanud inimene. Sest nagu tõrvikudki, on see ju puhas esteetiline formaalsus, ja milleks sellised formaalsused erakonnale, kes otsib oma kohta ajaloos sama agaralt nagu Tambet Tuisk otsis Jaan Unduski näidendist Jaan Krossi? 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.