Margit Sutrop: eetilised valikud Jaan Krossi teostes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaan Krossi ajalooaineline proosa on kujundanud eestlaste ajaloomõistmist ja eneseteadvust ning mänginud olulist osa meie rahvuslikus identiteediloomes. Kujutades meie rahvusliku kultuuriloo heeroste välja murdmist päritolukeskkonnast, andis Kross rahvale usu, et just hariduse kaudu on võimalik kaugele jõuda, kirjutab Margit Sutrop.

Jaan Krossi ajaloolised narratiivid aitasid teadvustada, et Eesti on sajandeid kuulunud baltisaksa kultuuriruumi ja olnud osa Euroopast. Ent Krossi teosed ei olnud rahvuslikud propagandateosed, need rääkisid eelkõige inimeseks olemise raskustest.

Mineviku ja tänapäeva vaheliste analoogiate tekitamise ja eetiliste valikute meisterliku kujutamisega pakub ta lugejatele mõtteainet ka praeguste valikute mõtestamiseks.

Krossi ajalooline proosa on maailmas ainulaadne

Aristotelese "Poeetika" kirjeldab poeedi ja ajaloolase erinevust nii: ajaloolane räägib sellest, mis juhtus, poeet aga sellest, mis võis juhtuda. Kirjandus on filosoofilisem kui ajalugu, tegeldes sellega, mis on universaalne.

Aristoteles selgitab, et isegi kui poeet räägib tõestisündinud, ajaloolistest asjadest, ei ole ta seepärast vähem poeet, sest ka tegelikult juhtunud asjadest rääkides saab poeet tuua esile universaalseid seaduspärasid, luues seeläbi ikkagi kirjandust.

18. veebruaril Tallinnas Kirjanike Liidu saalis toimunud Jaan Krossi sajandale sünniaastapäevale pühendatud konverentsil "Köielkõndija: Jaan Kross 100" rõhutasid Krossi teoste välismaised tõlkijad just tema teoste üle aegade ja kultuuriruumide ulatuvat mõõdet.

Nad kinnitasid nagu ühest suust, et Kross on suur kirjanik, kelle ajaloolis-psühholoogiline inimesekäsitlus paneb meid mõtlema üldinimlike moraalsete valikute üle ja aitab seeläbi saada paremaks inimeseks. Olles suurepärane jutustaja, räägib Kross kaasahaaravalt Eesti olustikust, ent see ei huvitaks teiste maade lugejaid niivõrd, kui teostes kujutataval puuduks universaalne mõõde.

Filosoofi pilguga vaadates kuulub Krossi ajalooline proosa Eesti filosoofilis-eetilise kirjanduse paremikku.

Kross reflekteerib suurte ja sügavate moraaliküsimuste üle, millele pole lihtsaid vastuseid. Kui valida on erinevate moraalsete väärtuste vahel või tuleb neid enda jaoks hierarhiasse seada, muutub otsustavaks kontekst.

Krossi teoste lugejale avanevadki mitte ainult ajalooliste tegelaskujude ees seisvad moraalsed dilemmad, vaid ka eetilise otsustamise tingimused. Krossi ajalooline proosa on maailmas ainulaadne: see on kirjutatud esseistlikus stiilis, põimides erinevaid jutustamistehnikaid, näiteks tegelaste sisemonoloogi ja raamjutustuse vormi.

Eneken Laanes on osutanud, et raamjutustuse üks tähtis funktsioon on "tähendusliku ambivalentsuse ja ebakindluse tekitamine".[1] Jutustaja kuju loomine ja temale näo ning hääle andmine andis Krossile võimaluse mõtestada lugemise akti ennast, samas aga tekitada perspektiivide paljuse.

Tiina Kirss[2] on näidanud, et Krossi autobiograafilisele proosale omane dialoogilisus ehk sisemonoloogi väljapoole keeramine ja "narrimängimine" suurendab teksti ambivalentsust, sest kõiki sündmusi ja valikuid vaadatakse erinevatelt vaatepunktidelt ning läbi mitmekordsete hindamiste.

Kross on ise öelnud, et tegeleb ajaloolist proosat kirjutades omaenda laiendatud eluloo kirjutamisega, teisalt näeme, kuidas fiktsionaalse jutustaja ja erinevate tegelaste perspektiividest asjade kirjeldamine võimaldab tal vahetada erinevaid maske ja peita ennast kui autorit.

Otsides kirjandusteostest moraali, tuleks autorile antavate hinnangutega ettevaatlik olla. Isegi kui kirjanik ise ütleb, et oma tegelaste elusid kujutades räägib ta tegelikult iseendast.

Kirjaniku moraalne hoiak ei avaldu alati tegelaste ja sündmuste valikus; tegelaste kõnet pole õige kaljukindlalt võtta kui autori lausungeid, millel on tõeväärtus.

Pigem tuleb kirjandusteose autori moraalne hoiak ja suhtumine välja seeläbi, millise vaatepunkti kirjanik tekstis lugejale konstrueerib. Saksa retseptsioonieetika isa Wolfgang Iser[3] on näidanud, et kirjandusteos sünnib koostöös lugejaga, kes teksti vastu võtab ja seda oma kujutluses konkretiseerib.

Kuigi lugejal on suur vabadus tegelaste ja sündmuste ette kujutamisel, on ta siiski piiratud selle perspektiiviga, mille autor talle ette on andnud. Autor loob implitseeritud lugeja perspektiivi, seeläbi määrates ära, millise tegelase või jutustaja silmade läbi teoses kujutatud sündmusi nähakse.

Lugeja teab tegelaste mõtetest ja tegevusmotiividest vaid seda, mida autor on pidanud vajalikuks edastada. Oluline on, kellel lastakse kõnelda, kellele antakse võimalus end õigustada, teisi kiita või hukka mõista. Nii on lugeja moraalne hinnang kujutatud tegelastele ja sündmustele autori poolt suuresti ette valmistatud.

Paratamatult elab lugeja mõne tegelase saatusele rohkem kaasa kui teise omale. Autori võimuses on panna lugejat tegelaste moraalseid valikuid mõistma või hukka mõistma; neile kaasa tundma, neid armastama, vihkama või põlgama. Osa moraalseid valikuid hakkab meile näima paratamatusena, teiste suhtes muutume kriitiliseks. Suunates lugeja hinnanguid ja moraalitundeid, voolib kirjanik ka lugeja iseloomu.

Jaan Kaplinski kirjutas 1970. aastate keskel, et "ajaloolised jutud on toonud Krossile kompromissikuulutaja maine."[4] Ent lisas siis kohe:

"võib-olla on õpetlik ja oluline püüda kõiksugu tegelasi vaadata seestpoolt, et mõista neid ja nende aega paremini kui tänapäevase õiguse elevandiluutornist. Seestpoolt-ajalugu näitab, mis puntraid need inimesed toona pidid lahti harutama ja kui palju oli neil võimalusi minna meie arusaamist mööda eksiteele. Õieti on väga palju inimsoo traagikat kasvanud sellest, et inimeste teadvus ei ole ajalooline, vaid ajalik, kinni oma ajas, oma isikus, oma soovides ja tõdedes. Mõistnuksid Michelson ja Jannsen ajaloo tegelikku arenemistendentsi, käitunuksid nad ehk teisiti."[5]

Kross ei mõista oma tegelaste üle kohut

Kross ei ole oma tegelaste üle mitte kohtumõistja, vaid mõistja, kelle terav nägemismeel võimaldab tal neid läbi näha või näha maailma nende silmade läbi, mõelda nende mõtteid ja kujutada ette, kuidas nad oma valikuid põhjendavad.

Sageli laseb Kross oma tegelastel seista silmitsi tõsiste eetiliste dilemmadega, kus iga valikuga kaasneb paratamatult kahetsus, mingi moraalne jääknäht, mis jääb painama. Dilemmade eripära ongi see, et ei ole olemas häid lahendusi tekkinud olukorrale, on vaid halvad ja veel halvemad.

Pean Krossi kõige õnnestunumaks raskeid eetilisi valikuid kujutavaks teoseks tema ajaloolist novelli "Pöördtoolitund", mis peegeldab nii jutustaja kui ka loo peategelase seesmist lõhestatust ning refleksiooni eetiliste valikute üle.

Dramatiseerides jutustamise akti – kuidas Johann Voldemar Jannseni ainus elusolev poeg Eugen kirjutab kirja härra Palmile, mille eesmärgiks peaks olema oma isa Johann Voldemar Jannseni puhtakspesemine tema isale esitatud kollaboratsionismi-süüdistusest, tematiseerib Kross korraga nii Postipapa eetilist valikut (kas jääda ausaks ja riskida ajalehe tiibade kärpimisega või minna sakslastega koostööle ja võtta vastu raha, mis võimaldaks perele paremat elu ja lastele häid arenguvõimalusi) kui ka Jannseni poja valikut (kas olla rahvale selgitusi jagades oma perekonnale lojaalne või anda isa tegevusele aus hinnang ja tunnistada oma perekonna häbi).

Kirja kirjutaja tunneb süüd isa ees, kellele süüdistuse näkku paiskamine halvatuse tekitas, ja ühtaegu häbi isa kollaboratsionismi pärast; ta reflekteerib iseenda moraalse terviklikkuse puudumise üle ja otsib sealsamas õigustust isa tegudele.

Eugen leiab lahenduse seesmistele heitlustele siis, kui ta ausalt iseenda moraalse mina tükkideks võtab ja seeläbi endale ära seletab, kuidas on võimalik ühekorraga olla nii "aatemees" kui ka "armetu küünik". Lugegem kirja kirjutaja moraalse mina suurepärast eneseanalüüsi:

"Ja minu kumbki pool on kõik minu varsti kaheksakümmend aastat vaadanud teise poole peale kõõrdi, iroonilise ja lugupidamatu pilguga. Ideaalidenägija on olnud tsensori meelest kahetsusväärselt narr. Ja tsensor aatemehe meelest armetu küünik ... Ja mis kõige olulisem: kumbki on vaadanud teist t e a d l i k u l t poolkinniste silmadega, teadlikult täie selguse eest kõrvale hoides, teadlikult läbi lõpuni puhastamata prillide... Et piir ühe mehe kahe mina vahel häguseks jääks ja tal ikkagi võimalik oleks ennast tervikuks arvata ... et ta ilma enesepetmise valuta saaks olla kord üks, kord teine, kord üleval, kord all – v õ i m a l u s t mööda üleval ja v a j a d u s t mööda all ... nagu ma olen olnud. Ja nagu me kõik ju oleme. Muidugi kõik! Ainult selle vahega, et mõned, et v õ i b -o l l a mõned sellevõrra ausamad on, et nad oma ideaalide pööningutoa ja eluvajaduste peldikukasti oma sisimas enesepettuseta lahus peavad ja selletõttu võivad määrimata riides oma sisima treppidest üles ja alla käia."

Nii saab ta lõpuks puhta südamega hr Palmile väita: "Ah jaa, et nimelt isa Jannssen – k u i tema oma elus ka kompromissisid tegi, oma ideaalisid nendega ometi iial ära ei määrinud!"[6]

On ilmne, et Kross projitseerib Jannsenite eetilistesse dilemmadesse iseenda kirjanikuna läbi elatud valikud tsensuuri ning okupatsioonivõimude surve all end kirjanikuna realiseerida.

Aga kui kaugele ta sellega läheb? Kas "Pöördtoolitunni" jutustaja välja pakutud moraalne hoiak – pidada enesepettuseta lahus "ideaalide pööningutuba" ja "eluvajaduste peldikukast" – on see moraalne programm, mida ka kirjanik Kross ise pooldab? Üks eriline viis harrastada köielkõndimist?[7]

Vastust otsides tasub lugejal mõelda oma lugejareaktsioonile, sest nagu eelpool osutasin, edastab kirjanik oma moraalse positsiooni läbi implitseeritud lugeja perspektiivi, mida me lugejatena enamasti kuulekalt järgime.

Eksperimendi korras võiks mõelda, millise moraalse positsiooni võtaksime lugejana sisse siis, kui autor oleks konstrueerinud ka Joosep Hurda sisemonolooge, kes Eugenile näitas Willigerode arhiivist leitud maksekviitungeid, mis tunnistasid sakslastelt raha vastuvõtmist.

Või vaadanud kõiki sündmusi läbi Lydia Koidula silmade, kes ütleb "Pöördtoolitunnis" isale ahastavalt, et ta vastaks laimule, sest muidu ei tea ka tema enam, mida sellest kõigest arvata. See, et me lugejatena saame kuulda, mida Koidula ütleb, aga ei näe, autori tahtel, sündmusi läbi tema silmade ega kuule tema sisemonoloogi, lõikab ära võimaluse vaadata asju tema perspektiivist.

Nii võib teosele olla küll omane dialoogilisus ja ambivalentsus, aga just dialoogipartnerite valikuga suunatakse lugeja vaadet sündmustele ja sellest lähtuvat moraalset hinnangut. Samas jääb lugejale alati võimalus reflekteerida oma lugemust ja kaasaminemist autori pakutud perspektiiviga, mistõttu moraalne vastutus oma eetilise positsiooni eest jääb lõpuks lugejale endale.

Iseloom ja saatus

Enamik Krossi ajaloolisi romaane ja novelle räägib tegelastest, kes tegutsevad tingimustes, kus neil on piiratud vabadus. Olgu ajalooliseks perioodiks 16. sajand, rahvuslik ärkamisaeg või nõukogude okupatsiooni aeg, ikka seisavad Krossi tegelased silmitsi tõsiste moraalsete valikutega: kas ellujäämise, edu või eneseteostuse nimel olla valmis kompromissideks või keelduda koostööst võimuga, kas jääda paigale või põgeneda, kas öelda tõtt või keerata pea kõrvale ja vaikida.

Ei ole ühte õiget valikut, mis kehtiks igal ajal ja igal pool. Küll aga reageerivad tegelased neile situatsioonidele erinevalt, vastavalt oma iseloomule, ja seetõttu on ka nende saatused erinevad.

Jaan Krossi novell "Eesti iseloom" lõpeb sõnadega, et "õieti peaks ehk küsima, kumb oleks selle loo pealkirjana adekvaatsem, kas "Eesti iseloom" või "Eesti saatus"? Või oleks see tegelikult ükskõik? Sest iseloom on – juhuse järel – nagunii saatuse kõige saatuslikum element?"[8]

Küllap teeb Kross siin viite vanakreeka filosoofi Herakleitose kuulsale lausele "Inimese iseloom on tema saatus" (fragment B119: ēthos anthropōi daimōn), mida võib lugeda mõlemat pidi – iseloom määrab saatuse, saatuses väljendub iseloom. Kui traditsiooniliselt määras inimese õnne kas tema taga olev hea vaim (eudaimōn) või halb vaim (dusdaimōn), siis Herakleitos muutis õnne (eudaimonia) inimese iseloomu funktsiooniks.[9]

Sama mõtet, et inimese õnn sõltub tema iseloomust, arendas oma eetikas edasi Aristoteles, kelle järgi inimene on vastutav oma iseloomu kujundamise eest. Aristotelese jaoks olid voorused ehk loomutäiused (aretē)[10] enesestmõistetavalt seotud hea elu või õnnega. Inimeste jaoks on ülim hüve õnn (eudaimonia), mis lähtub inimese aretē'st: õnn on siis, kui inimene toimib kooskõlas loomutäiusega. Aretē on seotud praktilise tegevusega ja inimese valikutega.

Eetilise aretē aluseks on kombetäius, mis avaldub inimese toimimises. Loomutäius (aretē) seisneb Aristotelese järgi "äärmuste vältimises tegevuses ja kesktee valikus kahe kõrvalekaldumise vahel – kas liialdamise või vähendamise suunas."[11]

Näiteks julgus on kahe äärmuse – arguse ja hulljulguse – vahepeal. Lahkus on jälle ihnsuse ja pillavuse vahel. Toimimine on eetiline siis, kui on võimalus valida ja kui ollakse teadlikud sellest, mida tehakse.

Aristoteles määratleb loomutäiust seadumuse (hexis) kaudu. Seadumus tähendab dispositsiooni teatud viisil toimida. Seadumuste kujunemiseks peab inimene ise vaeva nägema. Näiteks kui inimene on aus, siis tähendab see, et ta pole aus mitte puhuti või ainult siis, kui see on talle kasulik, vaid sellepärast, et tal on valmisolek ausalt toimida.

Tulgem nüüd tagasi Krossi poolt novelli "Eesti iseloom" lõpulause juurde, et "…iseloom on – juhuse järel – nagunii saatuse kõige saatuslikum element". Kuigi Krossi jaoks määrab väga paljusid asju juhus, st partikulaarsed tingimused – ajastu, päritolu, inimesed, kellega eluteel kohtud, ei ole need tema jaoks kunagi saatust lõplikult määravad.

Samades tingimustes on erinevatel inimestel erinevad võimalused. Saatuslikult määravaks saab hoopis inimese iseloom, mitte juhus. Juhusest kui Krossi proosa kandvast elemendist, on palju kirjutatud. Ka ta ise armastab oma elust rääkides rõhutada juhuse suurt rolli.

Isegi oma loengutes "Omaeluloolisus ja alltekst" (2003) räägib ta sellest, et ilmselt "lihtsalt tänu juhusele" kuulub ta "ilmse vähemuse hulka, kellele tähelepanek omaeluloolise aine kirjanduslikust sagedusest kujunes aja jooksul kuidagi oluliseks"[12].

Kokkusattumused, õnnelikud vedamised, juhuse iroonia, saatuslik juhus – neid väljendeid kasutab ta pidevalt Kaur Riismaa[13] on osutanud, et Krossil esineb juhuslikkus mitmes eri vormis ja ilmel: süütu juhuslikkuse, maailma loova juhuslikkuse (nt kaks Martensit, kelle elulugude võrdlusena on "Professor Martensi ärasõit" üles ehitatud) või keskse kangelase päritolu võimalusena (Balthasar Russow, Michel Sittow võisid olla eestlased) või pealtnägija tunnistajaks olemisena olulistes sündmustes.

Sellest, mis rolli mängib iseloom tegelaste saatuses, ei ole kuigi palju kirjutatud. Ometi annab just iseloomu ja saatuse sidumine Krossi ajaloolisele proosale vanakreeka tragöödiale omase mõõtme, kus tegelase iga tegu on kooskõlas tema iseloomuomadusega ja saatuslikult määrav.

Krossi tegelased on pärit erinevatest ühiskondadest või ka erinevatest kogukondadest ühe ühiskonna sees. On põnev jälgida, kuidas eri traditsioonides kasvanud inimesed kannavad erinevaid iseloomuomadusi ehk voorusi. On ju tema teostes üsna tüüpiline see, et maarahva hulgast pärit poiss või tüdruk saab haridust ja pääseb seeläbi kõrgemasse sotsiaalsesse kihti. Või kuidas need voorused võivad sattuda konflikti, kui tegelane vahetab keskkonda.

Seda mõtet annab hästi edasi Krossi novellis "Marrastus" esitatud arutlus moraalse valiku – ümberasumise või paigalejäämise vahel. Eesti sakslaste perekonnast pärit noore arsti Seideli ennustus, et põgenejaid ootavad ees moraalselt rasked päevad, nii seesmiselt kui väliselt.

Vaadakem seda tsitaati novellist:

"Ümberasumine pidi Seidel arvates päästma valla traagilise laostumise. /.../ Ühest ja, nagu ta ütles, koipurusemast servast pidi toimuma senisest veel kramplikum endassetõmbumine, teisest ja elujõulisemast servast ettekujutamata demoralisatsioon: abielud pidid paiskuma segi, kompleksid pidid lööma välja, karakterid pidid nihkuma paigast. Ta seletas: Jajaa, eakad ja seni korralikud naised hakkavad litsi lööma, ausad ärimehed ei maksa enam võlgu, vanad moraalioinad jäärastuvad. Peapõhjus: vana keskkonna kui moraalse kontrollsüsteemi äralangemine. Mis on üks aspekt selles kogunähtes, millel eesti keeles pole veel nimetust: Entwurzelung."[14]

Kross näib jagavat vooruseetikute arvamust, et voorused kujunevad läbi traditsiooni ja nad vajavad püsimiseks kogukonna tuge. See, mis ühel ajastul või ühes ajahetkes on võimatu, võib teisel ajal olla enesestmõistetav. See, mis kehtib baltisaksa kogukonnas, ei pruugi olla võimalik maarahva hulgas. Ja vastupidi.

Erinevate traditsioonide põimudes areneb ka arusaam voorustest. Peamiseks moraali arengu tõukejõuks on aga kangelased ehk moraalsed pühakud. Need on need kangelased, kellele ümbritsev ühiskond on jäänud väikeseks nagu teismelisele noorukile tema riided.

Moraalne pühak ei omanda oma voorusi mitte traditsiooni kaudu, vaid orienteerudes kujutletavatele ideaalidele. Need loomutäiuste kehastused on ümbritsevale väljakutseks, nende enda saatus on aga enamasti traagiline.

Kuna romaani žanr võimaldab näidata paljude tegelaste arengut, siis saab kirjanik osutada, kuidas moraalsed pühakud satuvad konflikt ümbritsevaga, samas ei jää nende tegevus siiski mõjuta. Ideaali teadvustamise kaudu muutub ka ühiskonnas kehtiv standard.

Krossi suhtumine moraalsetesse pühakutesse ei ole aga enamasti sugugi imetlev vaid pigem kaastundlik. Enamiku Krossi teoste peategelaste jaoks on suurimaks väärtuseks eneseteostus, mis rasketes oludes ei ole võimalik ilma oludega kohanemata. Liiga jäik moraalne selgroog võib aga osutuda hapraks ja pigem murduda. Mängulist lähenemist ja oludega kohanemist võimaldab pigem pehme ja painduv selgroog.

Tema teoste kangelane on inimene, kes mingite eriliste võimete poolest teiste seast esile tõuseb. See tegelane on enamasti väga andekas, omandab mänguliselt hea hariduse ja leiab mingi erilise väljakutse eneseteostuseks.

On ilmne, et kirjanik imetleb neid andekaid tegelasi, kes otsekui õhust kõike omandavad, kellele keeled ise külge jäävad ja kes oma eriliste võimetega ümbruskonnale muljet avaldavad.

Kui erinevalt Krossi tegelased aga oma võimalusi realiseerivad, saab selgeks, kui võrrelda näiteks Balthasar Russowit, Kristjan Jaak Petersoni, Professor Martensit ja Ullo Paeranda. Ükski neist pole sihiteadlik pürgija, pigem tuleb nende kõigi puhul appi õnnelik juhus, mis avab neile ootamatult erilised haridusvõimalused.

Trügija või karjääri nimel pingutaja väärib pigem haletsust või koguni põlgust (vt Krossi jutustus "Väike vipper"). Samas on moraalselt taunitav ka oma annete mitte väljaarendamine ja arenguvõimaluste kasutamata jätmine. Isegi kui võimalused jäetakse kasutamata moraalsetel kaalutlustel, on see pigem kahetsusväärne valik ja kannab negatiivset konnotatsiooni. Sellises võtmes tuleks lugeda romaani "Paigallend".

Kirjaniku meelest on tegelastel moraalne kohustus arendada oma võimeid. Kas neilt, kellele on palju antud, nõutakse ka rohkem? Jah, nõutakse seda, et keegi paremale ühiskondlikule positsioonile jõudes oma päritolu maha ei salgaks. Karistada saavad need, kes oma päritolu unustavad ja rahvuse maha salgavad (markantseimalt kujutab seda novell "Marrastus").

Võiksime siin tulla tagasi artikli alguses esitatud küsimuse juurde. Kuivõrd sümpatiseerib Kross neid tegelasi, kes mingi idee nimel peavad kompromissitut võitlust?

Tihtipeale esinevad tema tegelased paari kaupa: nii on vastandatud Otto Wilhelm Masing ja Kristjan Jaak Peterson, Bathasar Russow ja tema südametunnistust kehastav maapoiss Märten; aadlik Timotheus von Bock ja tema abikaasa vend Jakob Mättik. Nende tegelaste paari panek toob välja vastanduvad moraalsed valikud ja neis avalduvad iseloomuomadused.

Miks siis mõned ei saa vaikida?

Sageli vastandab Kross ka kahe erineva romaani tegelasi. Nii on oma suhtumises tõerääkimisse täielikud vastandid Timotheus von Bock "Keisri hullust" ja Friedrich Martens "Professor Martensi ärasõidust."

Nii von Bock kui Martens on ühiskonnas kõrgel positsioonil seisvad isikud, kes tajuvad teravalt ümbritsevat valet ja valskust. Ent viis, kuidas nad sellele reageerivad, on väga erinev. Erinev on nii nende iseloom kui ka arusaam heast elust. Üks on valmis eneseohverduseks, teine ütleb otse, et eneseohverdus ei tule talle meeldegi.

Professor Martens laveerib oskuslikult, ütlemata kunagi otse välja oma arvamust. Ta on pärit maarahva hulgast, aga töötab end ise üles, omandab väga hea hariduse, abiellub aadlikuga ja tänu oma naisele ning andekusele teeb oma päritolu kohta uskumatut karjääri. Ometi ei saavuta ta seda tunnustust, millest unistab – Nobeli preemia jääb talle kättesaamatuks.

Timotheus von Bock kuulub juba oma päritolu tõttu kõrgkihti, sõlmib koolipõlves sõprussidemed keisriga ja võiks oma seltskondlikku positsiooni abiellumise teel veelgi parandada, kui võtaks naise keisrile lähedal seisvatest ringkondadest.

Selle asemel viskab ta kinda aadlile ja eelistab kosida hoopis pärisorise talurahva esindaja Eeva. Abiellumine talutüdrukuga on vaid osa tema suurejoonelisest plaanist, mille teiseks osaks on kirjutada memorandum keisrile, nõudes Venemaale konstitutsiooni ja pärisorjuse lõpetamist.

"Keisri hullu" Timotheus von Bock kehastab ausust, väärikust ja järjekindlust oma tõe eest seismisel. On huvitav küsimus, kas Kross kujutab teda tegelikult kangelasena või näitab ta tema kanguse mõttetust?

Romaanis hinnatakse Timotheus von Bocki tegevust tema naisevenna Jakob Mättiku pilgu läbi. Jakob ise on karakterilt pigem muganduja ja oludega kohaneja, kes romaani jooksul teeb küll läbi suure arengu. Ent sellegipoolest ei saa ta lõpuni aru, miks tema õemees Timotheus von Bock selle memorandumi keisrile saatis.

Iseloomulik on see, kuidas ta Timo käitumise motiivide üle järele mõtleb:

"Aga mis siis, kui Timo oli lihtsalt – oli lihtsalt niisugune i d i o o t, niisugune l a p s, et ta kirjutas seda kõike sellepärast, et keiser oli tõesti võtnud talt tõeütlemisevande ….? See narr võimalus ajas mu nõnda ärevile, et ma hüppasin püsti ja hakkasin edasi-tagasi tampima ja ootasin, et põrandalaudade naksumine mu küsimuse peale kuidagi vastab."[15]

Jakob Mättik ei saa küll aru, mis mõte oli sellisel kompromissitul aususel, ent samas tunnistab ta, et õemehe ausus ei jäta tallegi mõju avaldamata. Jakob kirjutab oma päevaraamatus Timotheus von Bocki mõju kohta, et "kuidagi on kõige temaga sündinu läbi võimatuks muutunud olla temaga midagi muud kui aus…vähemalt enam-vähem aus."[16]

See tõerääkimise küsimus oli nende kahe romaani ilmumisajal eesti lugejate jaoks ülioluline. Kuidas toimida olukorras, kus kogu ühiskond on ehitatud valele? Seda küsis tookord endalt iga lugeja ja seepärast avaldasid lugejate suhtumisele kindlasti mõju ka need Krossi ajaloolised romaanid. Ei erinenud ju Vene keisririigi tingimustes elamine kuigi palju Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis elamisest.

Timotheus von Bocki ja Professor Martensi lugude kaudu avaneb lugejale kaks moraalse valiku võimalust. Professor Martens toimis nagu enamik tema ümber: ütles üht ja mõtles teist, kohates ülekohut, pööras pea kõrvale või tegi südametunnistuse rahustamiseks mõne näilise katse õigluse eest välja astuda.

Tähtsaimaks pidas Martens eneseteostust ja kui liigne ausus seda ohustas, siis tuli pigem ohverdada ausus kui karjäär. Väga hästi annab Kross seda suhtumist edasi Martensi sisemonoloogi kaudu:

"Hea küll, hea küll, ma tean, et kõrgetes ringkondades on mitmesuguse moraalitasemega inimesi. Ütleme Stolõpinist kuni noh … Tolstoini… Olgugi, et ma selle viimase sisse sajaprotsendiliselt ei usu. Ei-ei! Tema peab ju olema nüüdsama jälle ühe järjekordse brošüüri avaldanud – "Ma ei saa vaikida" või midagi sellesarnast. Aga ma küsin: mispärast siis tema vaikida ei peaks saama, kui kõik teised saavad, ah? Mina saan vait olla küll. Sina saad ka. Meie tuleme sellega toime. Sest meie saame aru, Kati, et peale pisikese sensatsiooni ei saaks meie ise ega mitte keegi meie rääkimise läbi mitte midagi kätte. Ja oleme vait. Aeg-ajalt on meil mõne kõige vastikuma närususe või tooruse puhul, mis ümberringi sünnib, noh – lämbumise tunne … Siis ma kirjutan sobivale natšalnikule Vangimajade Peavalitsuses, mõnele endisele õpilasele sedeli ja palun, et ta mõne vangi, mõne tööliste seas agiteerinud üliõpilase näiteks, kelle pärast vangi omaksed on asjatundmatuses minu poole pöördunud, laseks rõskemast ja koledamast vanglast paremasse vanglasse üle viia. Või me teeme – ja see on ülim, mis me oleme söandanud –, me kirjutame viisaka ühise kirja. Nagu see sündis näiteks omal ajal professor Famintsõni vahistamise puhul. …. Aga niisuguseid asju sünnib õnneks ja paraku häbemata harva. Et me midagi teeme ja arvame end teo läbi vabanevat. Harilikult avame meie lämbumistunde korral lihtsalt akna, kui vihma liiga rängalt tuulega tuppa ei uha, või läheme jalutama, kui pakane pole liiga kange. Või, noh, meile tuleb iiveldus peale – siis me jookseme klosetti ja oksendame. Pärast joome ennast täis – Tähendab, meie sinuga ei tee ju sedagi. Meie pilkame, kergelt, intelligentselt keisrit, ministreid, õukonda, ohrankat, riiklikult soositud kaabakaid, Rasputinit, keisrinna pruute – aga ikkagi mõõdukalt, nelja silma all ainult poolmõistu, ja oleme kolmandate juuresolekul praktiliselt vait. Ja saame oldud! Aga tema, Tolstoi, kirjutab brošüüri! Tema kuulutab, et tema ei saa! Mina küsin: mispärast! Ja vastan: lihtsalt edev, lihtsalt ärahellitatud vanamees!"[17]

Professor Martens ütleb, et ei saa aru, miks mõned inimesed käituvad teisiti kui üldiselt tavaks. Miks mõni tahab iga hinna eest olla aus seal, kus ausust mitte keegi ei hinda. Ta ei pea ausust mitte loomutäiuseks, vaid äärmuseks, mis kuulub juba pahede hulka. Tolstoi ärritab teda seepärast, et tema tegevus sai ka selle tunnustuse osaliseks, mida tema ise ihales.

Nobeli preemia jäi Martensil saamata, kuigi ta enda meelest oli sellele nii lähedal. Kibestumus oli seda suurem, et ta oli olnud valmis kompromissideks, et teha hiilgavat karjääri. Ja ometi ei saavutanud ta seda, mida tahtis.

"Keisri hullu" peategelane Timotheus von Bock on hoopis teisest puust kui Martens. Tema ei ihale kaasinimeste kiitust, vaid tahab olla kiituse vääriline. Ta tahab ülimat au, mida maapealsed isandad ei saa jagada. Ta kehastab eneseväärikust ja teeb alati seda, mida ta õigeks peab, mitte seda, mida ümbruskond talt ootab. Memorandumis keisrile kritiseerib ta tema tegevust ja nõuab konstitutsiooni väljatöötamist.

Nagu Tolstoigi, kinnitab Timotheus von Bock, et ta ei saa vaikida. Kunagi koolipõlves oli ta oma sõbrale, keisrile, andnud lubaduse, et ta kõneleb alati tõtt. Selleks, et säilitada eneseväärikust, peab ta täitma oma lubadust.

Timotheus von Bock selgitab, miks ta kirjutas keisrile memorandumi, nii:

"Ma ei olnud enam keisri sõber. Ma ütlen enam. Sest enne olin ma seda olnud. Aga aumeheks olin ma otsustanud jääda. Seda igal juhul. Ja siis hakkasin ma tundma: kui ma tean, kuidas kogu minu ringkond mõtleb ja kui ma mõtlen ise niisamuti, aga vaikin selle keisri ees maha – kui ma teen näo, et mul pole aimu, mis ümberringi mõeldakse – kui ma loon oma vaikimisega mulje, et ma ise mõtlen õukondlike lipitsejatega unisono – mis aumees ma siis olen? Siis ma olen ju kaabakas! Seda enam, et ma arvasin olevat endal keisri suhtes mõned erilised kohustused…"[18]

Muidugi teadis ta, millega ta riskib. Ta teadis, et paneb selle sammuga ohtu nii enda vabaduse kui ka oma noore naise ja veel sündimata lapse elu. Ta teadis, et võib tuua kaasa kannatused mitte ainult talle endale vaid ka lähedastele. Sellegipoolest tundis ta, et peab seda tegema.

Kui Jakob hiljem, juba pärast vangist naasmist, küsib tema käest, et kas Timol oli ka mingit lootust, siis vastab ta, et oli küll. Timotheus ütleb:

"Selle lootuse peale oligi minu asi rajatud. /…/ Sest ma lootsin – et ta ei kannata välja. Et keiser ei kannata välja." "Mida?" "Seda, et ta tõe eest, mida ta tunnistama peab, niimoodi – pikkamööda − tapab − oma kunagist sõpra."[19]

Timo lootis, et tema käitumine avaldab mõju keisrile. Mitte seeläbi, mis ta ütleb (kirjas lausutuga), vaid pigem oma toimimisega või veelgi enam sellega, kes ta on ja mis voorusi ta praktiseerib.

Kas moraalipühakud väärivad imetlust või kaastunnet?

Kuidas tuleks Timo toimimist moraali seisukohalt hinnata? Timo ausus ja eneseohverdus äratab kahtlemata imetlust ja paneb temast mõtlema kui pühakust. Kuidas pühakutesse tuleks suhtuda?

Saksa filosoof Immanuel Kanti sõnul säravad moraalsed pühakud kui juveelid oma enda paistes.[20] Nad on tavalistele inimestele kättesaamatud, kuid neid on nauding vaadata.

Kaasaegne filosoof Susan Wolf väidab aga, et moraalsed pühakud on väga ebaatraktiivsed, sest olles moraalsed fanaatikud, domineerib nende elus vaid üks eesmärk, millele on allutatud kogu nende tegevus.[21] Seetõttu ei saa nad elust rõõmu tunda ega teha paljusid asju, mis teevad tavaliste inimeste elu mitmekesiseks ja nautimisväärseks.

Wolfi sõnul on moraalsete pühakute puhul probleemiks see, et moraalsed voorused domineerivad neis sel määral, et teistele ei jää enam ruumi. Neile on võõrad mitmed sellised karakteriomadused ja huvid, mis iseloomustavad terveid, harmoonilisi ja sügavaid isiksusi.

Moraalsetel pühakutel ei jää nende teiste asjade jaoks lihtsalt aega. Kui meenutame, et Aristotelese järgi seisnes loomutäius või voorus äärmuste vältimist tegevuses, siis on pühakute puhul probleemiks see, et nad liialdavad ja kalduvad kõrvale keskteest.

Ka Kross tahab minu meelest näidata, et Timotheus von Bock on küll eneseväärikuse ja aususe kehastus, ent ta pole sugugi täiuslik. "Keisri hull" näitab, et elu pühakutega võib olla küllalt rõõmutu ja kannatusterohke.

Ka on pühakul karakterijooni, mis teevad ta moraalsest vaatepunktist rünnatavaks. Näiteks ei ole Timotheus von Bock kuigi hooliv oma lähedaste suhtes. Pühendudes vaid oma eesmärgi elluviimisele, ei mõtle ta sugugi sellele, mis saab tema lähedastest.

See, et tema kiri keisrile võib tuua kaasa vanglakaristuse ja siis jääb ta lapseootel naine eestkosteta, ei peata teda sugugi. Samuti ei käitu ta kuigi vastutustundlikult oma poja suhtes. Saates ta õppima keiserlikku õppeasutusse, andis ta keisrile vabad käed tema iseloomu kujundamiseks.

Aastate möödudes tuleb tal tunnistada, et pojast ongi saanud muganduja ja et ta vastandub oma isale. Dramaatilises stseenis viskab Timotheus oma piibu kaminasse ja ütleb: "Ei piipu, ei poega".[22]

Moraalsete vooruste hulka kuuluvad peale aususe ja väärikustunde ka vastutustunne ja hoolimine. Need voorused aga Timotheus von Bocki sugusel pühakul puuduvad. Kuigi Eeva ei heitnud mehele midagi ette ja kandis väärikalt talle pandud koormat, ei vabasta see Timotheus von Bocki moraalsest vastutusest naise eest. Vahe oli ju selles, et Timotheus valis oma kannatused ise, Eeval jäi vaid üle kanda väärikalt talle pandud koormat.

Kas ei näita see, et pühakuid võib hoolimata eneseohverdusest iseloomustada ülim egoism? Kas saame aga moraalselt kiita seda, kes toimib omahuvist ajendatuna? On ju moraalne toiminine altruistlik toimimine!

Egoistlikke motiive näeb oma käitumises ka Timotheus von Bock ise. Ta ütleb: "Ma mäletan, ma kirjutasin oma memorandumis, et vähemalt ühes võib mind uskuda: minu ajendiks ei ole egoism. Mul on olnud aega selle üle mõtelda. Ma saan aru: ma eksisin. Tegelikult oli minu samm halastamatult egoistlik moraalse enesepäästmise katse."[23]

Seega ta tunnistab, et teda juhtis enesearmastus. Ühelt poolt juhtis teda muidugi voorusearmastus, sellega kaasnes aga ka enesearmastus. Tema suureks sooviks oli kehastada loomutäiust. Hoopis vähem juhtis tema tegevust armastus teiste inimeste vastu.

Niiviisi arutledes jõuame välja selleni, et pühakud, kes on valmis eneseohverduseks, toimivad ebamoraalselt, kui selle eneseohverdusega kaasneb ka nende lähedaste ohverdamine. Samas on see, kuidas nad pühenduvad oma moraalse kohuse täitmisele, siiski eeskuju andev, tuletades paljudele "lihtsurelikele" meelde nende moraalset kohust.

Pühakud, voorused ja hea elu

Susan Wolf ütleb oma artikliks "Moraalsed pühakud", et pühakuid on kahte liiki. Ühte liiki pühakut juhib armastus kaasinimeste vastu, tema nimeks võiks olla "armastav pühak". Teist juhib kohusetunne või mingi moraalse printsiibi järgi elamine, sellist liiki kutsub ta "ratsionaalseks pühakuks."[24]

Armastavat pühakut motiveerib soov näha teisi inimesi õnnelikena. Õnn seisnebki tema jaoks teiste õnnes. Seepärast pühendab ta oma elu rõõmuga teiste inimeste aitamisele. Ratsionaalse pühaku jaoks ei ole tähtsad need asjad, mis tavaliselt inimesi õnnelikuks teevad, ta muretseb vaid mingi suure moraalse asja pärast. Mis teeb ta pühakuks, on see, et ta ei pööra mingit tähelepanu omaenda õnnele, vaid ohverdab omaenda huvid üldiste huvide heaks.

Pole kahtlust, et Timotheus von Bock on selle jaotuse järgi tüüpiline ratsionaalne pühak, sest teda ajendab just kohusetunne, ta tunneb, et peab rääkima tõtt. Muidugi on tal ka teisi soove kui täita oma moraalset kohust, aga ta lihtsalt ei anna neile soovidele järele. See teeb ta aga inimesena jäigaks ega lase tal elu nautida.

Timotheus von Bock on tegelikult tüüpiline tragöödiakangelane, kellele saab saatuslikuks see voorus, mille poolest ta teiste hulgast esile tõuseb. Tema ülemäärane ausus ja väärikustunne sunnib teda tegema tegusid, mis toovad häda kõigile, keda ta armastab.

Ta armastab oma naist, aga ei saa temaga oma õnne nautida, sest satub kirja kirjutamise eest vangi. Ta armastab oma poega, aga viib ta nii kaugele, et temast saab keisrile truualamlik sõdur. Lahingus tahab ta rünnata vaenlast, aga lööb mõõgaga enese teadmata silma peast välja omaenda ustaval tentsikul talumees Tiidul.

Moraalne pühak ei saa kehastada ideaali, kui tal puuduvad nii paljud voorused ja kui ta vastu oma paremaid kavatsusi külvab enda ümber häda ja viletsust. Sellise sõnumi laseb Kross Jakob Mättikul oma päeviku kaudu lugejani toimetada.

Kui Jakob kuuleb Tiidult, et tema silma puudumises on süüdi Timotheus ja et too seda ise ei teagi, siis näeb Jakob selles ammuses sündmuses Timotheuse elu mõistmise võtit:

"... ta tahtis rabada vaenlast – ja lõi oma kõige ustavamal mehel silma peast. Ja siis tahtis ta oma kõige armsama hinge õnnelikuks teha – ja tegi tema õnnetumaks kui kellegi teise ligidal ja kaugel. Ja siis tahtis ta hävitada sõgeduse ja alatuse ja ülekohtu meie Vene riigis – ühesõnaga keisri – ja hävitas iseenese…."[25]

See lõik näiks nagu võtvat kokku, mis väärtus oli Timotheus von Bocki kompromissitul võitlusel tõe eest. Kas tahab siis Kross öelda, et inimene ei peaks tõe eest seisma? Seda mitte, küll aga näitab ta, et ratsionaalne pühak äratab korraga nii imetlust kui ka kaastunnet.

Kas Kross tahab lugejale öelda, et mingi suure eesmärgi nimel on kompromissid lubatud? Ka seda mitte, sest Professor Martensi elukäik näitab, et õnn võib ka siis jääda tulemata, kui oma eesmärgi saavutamise nimel suruda maha eneseväärikus ja minna välja kompromissidele.

Oma elu lõpul laseb Kross Martensil tunnistada, et ta ei tea, kes ta on ja et kuigi tema elu on kulgenud väliselt edukalt, on tal elu lõpul ikkagi tunne, et ta pole saanud seda, mida on tahtnud.

Ta tunnistab, et "kättesaamiste peenikeste sillapulkade vahel on ju olnud lõpmatu rida ilmajäämiste põhjata auke".[26] Ilmajäämine armastatud naisest, pojast, Nobeli preemiast ja "elementaarsest inimlikust aust seista oma kodumaa entsüklopeedias erapooletu rahuga paigale pandult"[27] on Martensile liiga valus, et ta võiks pidada end õnnelikuks.

Meenutame siinkohal, et Aristotelese järgi on õnn saavutatav vaid siis, kui inimene toimib kooskõlas loomutäiusega. Martensil puudus aga oluline loomutäius – ausus. Martens tunnistab ka iseendale, et on terve elu teeselnud ja moonutanud tõde. Kross annab lugejale mõista, et just see aususe ja avameelsuse puudumine saigi Martensile saatuslikuks.

"Professor Martensi ärasõit" on kahtlemata üks filosoofiliselt sügavamaid teoseid Krossil. Läbi kahe või isegi kolme (kui lisada sinna ritta ka tema poeg) Martensi kuju näitab ta seda, kuidas minevik tabab meid tulevana.

Arvates, et meie ise oleme need, kes seavad sihte ja määravad oma elusaatusi, oleme teadmatuses ajaloo tegelikust kulust. Ega näe ka seda, et me ise oleme mõjutanud ajaloo käiku, tuues tulevikus kaasa need sündmused, millele minevikus aluse panime. Oma saatuse kujundamisel mängib inimese iseloom aga Krossi järgi kõige määravamat osa.

Kujutades Professor Martensit kui auahnet ja arga ning kompromissivalmis inimest, annab ta meile tema sisemonoloogide kaudu võimaluse näha selle karakteri armetust. Sageli võimaldab ta Martensil ennast kõrvalt vaadata ja seeläbi lugejal tema suhtes kriitiline hoiak kujundada.

Samas näib ta imetlevat Martensi mängulisust, eesmärgikindlust ja võimet erinevaid olukordi enda kasuks ära kasutada. Ka siin ei ole võimalik anda tegelasele ühest hinnangut.

Põnev on Martensi ja Timotheus von Bocki kõrvutamise juures ka see, et võime arutleda, kas teatud loomutäius, nagu ausus ja eneseväärikus, on seotud ka päritoluga. Martens ütleb näiteks enda kohta, et tal ei ole vabadust tõtt rääkida:

"Nähtavasti tulen ma, kuidas ütelda, liiga a l t, et niisugusel puhul oma vabadus säilitada. Sest kui sügavuke on siis minus vabaduse traditsioon? Ma olen ju alles teist põlve vaba inimene. /…/ Sellepärast olen ma oma tõusust alles liiga joobunud, et keiserlike soovide suhtes iseseisvaks jääda."[28]

Kas pole see siiski Martensi puhul hale katse ajada eneseväärikuse puudumine esivanemate orjapõlve kaela? Timotheus von Bocki eneseväärikust ei oleks samuti õige seletada tema kõrge päritoluga, sest olid ju teised tema seisusest inimesed hoopis teistsuguse iseloomu ja arusaamadega. Ja Eeva, kes oli pärit talupojaperest, kehastas "Keisri hullus" eneseväärikust ja uhkust, mida tal Martensi loogika järgi üldse poleks tohtinud olla.

"Keisri hullu" ja "Professor Martensi ärasõidu" analüüs näitas meile, milliseid võimalusi pakuvad Krossi teosed meile vooruste ja hea elu üle järelemõtlemiseks. Kinnitamist leiab vooruseetika keskne väide, et hea elu on võimalik vaid siis, kui inimene elab kooskõlas voorustega. Voorused aga tähendavad äärmuste vältimist tegevuses.

Kujutades oma tegelaste moraalseid valikuid ja näidates, mis juhtub tegelastega, kes ei praktiseeri voorusi, mõjutab Jaan Kross kindlasti ka oma lugejate iseloomu. Krossi ajalooline proosa aitab lugejatel mõista neid seoseid ja psühholoogilisi tegureid, mis ajalookirjutuse puhul harilikult avamata jäävad.

Tema teosed võimaldavad meil näha mitte ainult seda, mida ajaloolised tegelased tegid, vaid ka seda, milline oli nende iseloom, mida nad mõtlesid, milles kahtlesid ja mida tundsid. Ta ei anna küll oma tegelastele otseseid hinnanguid, ent tema suhtumine tuleb siiski ilmsiks läbi tegelaste vastandamise ja nende saatuste kujutamise.


Artikkel põhineb konverentsil "Jaan Kross 100" peetud ettekandel ja raamatus "Metamorfiline Kross. Sissevaateid Jaan Krossi loomingusse" (toim. E. Laanes) ilmunud artiklil "Keisri hull kui moraalne pühak?" (2005).


[1] E. Laanes, "Kohanev identiteet: Jaan Krossi 1990. aastate romaanid". Rmt.: E. Laanes. Metamorfiline Kross. Sissevaateid Jaan Krossi loomingusse. Tallinn, 2005, lk. 201.
[2] T. Kirss, "Mängides narri mälu territooriumil: Jaan Krossi 20. sajandi autobiograafilised fiktsioonid". Rmt.: E. Laanes. Metamorfiline Kross. Sissevaateid Jaan Krossi loomingusse Tallinn, 2005, lk.
[3] W. Iser, The Act of Reading. A Theory of Aesthetic Response. London, 1978.
[4] J. Kaplinski, "Jaan Krossi teine tulemine". Rmt.: K. Kääri (koost.) Kirjandus kriitiku pilguga. Artikleid, arvustusi ja aastaülevaateid 1973-1974. Tallinn, 1978, lk. 52.
[5] Kaplinski, lk. 52.
[6] J. Kross, "Pöördtoolitund", Rmt.: Jaan Kross. Kogutud teosed, Tallinn 2004, kd 4., lk. 296.
[7] Kuidas kirjanik ise oma eetilist kreedot kommenteerib, saab teada, kui vaadata videosalvestust kohtumiselt Jaan Krossiga TÜ eetikakeskuses 6. detsembril 2004, mis toimus Tiina Kirsi ja Margit Sutropi kursuse "Eetilised valikud Jaan Krossi teostes" raames. Avalik videoloeng "Pöördtoolitund Jaan Krossiga". Vt ka: "Jaan Kross: Jannsen oli mõnus papi" (K. Meiel, Pärnu Postimees 23.12.2002)
[8] J. Kross "Eesti iseloom", Rmt.: Jaan Kross. Kogutud teosed. Tallinn, 2004, kd. 16, 1992, lk. 179.
[10] Anne Lill loobub Nikomachose eetikas aretē traditsioonilisest vastest "voorus" ja tõlgib selle "loomutäiuseks". Ta põhjendab seda sellega, et kreeka sõna ei tähenda ainult moraali ja kombelisust vaid igas suhtes täiuslikkust (A. Lill "Saateks". Rmt.: Aristoteles, Nikomachose eetika. Tartu, 1996, lk. 380.
[11] A. Lill, Tragöödialeksikon: teemad ja tegelased antiikkreeka teatris. Tartu, 2004, lk. 52.
[12] J. Kross, Omaeluloolisus ja alltekst. 1998. a Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna vabade kunstide professorina peetud loengud. Tallinn, 2003, lk. 10.
[13] K. Riismaa, "Tuha(t)kunstnik. Kui juhusest saab seaduspära", Sirp 03.05.2019.
[14] J. Kross, "Marrastus", Jaan Kross. Kogutud teosed, Tallinn, 2004, kd. 16, lk. 227-228.
[15] J. Kross, Keisri hull. Tallinn, 1978, lk. 101.
[16] Keisri hull, lk. 118.
[17] J. Kross, Professor Martensi ärasõit. Tallinn, 1984, lk. 68-69.
[18] Keisri hull, lk. 120.
[19] Keisri hull, lk. 123.
[20] I. Kant, Grundlegung zur Metaphysik der Sitten. Rmt.: Kants Werke, Akademie-Textausgabe, kd. IV, lk. 385-463.
[21] S. Wolf, "Moral saints", Rmt.: R. Crisp, M. Slote (toim.) Virtue Ethics. Oxford, 2000, lk. 80-81.
[22] Keisri hull, lk. 311.
[23] Keisri hull, lk. 120.
[24] S. Wolf, "Moral saints", Rmt.: R. Crisp, M. Slote (toim.), Virtue Ethics. Oxford, 2000, lk. 80.
[25] Keisri hull, lk. 205.
[26] Professor Martensi ärasõit, lk. 232.
[27] Professor Martensi ärasõit, lk. 233.
[28] Professor Martensi ärasõit, lk. 87.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: