Kaupo Meiel: nüüd on tõesti tuksis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi/ERR

Ilmselt on igaühe sugulaste või sõprade seas mõni selline, kellel on kõige kohta oma arvamus ja kes avaldab seda alati põhjalikult, pikkides pealegi jutu vahele kulunud anekdoote. Kokkupuuted selliste inimestega on hetkel piiratud, Kaupo Meiel püüab Vikerraadio päevakommentaaris tekkinud tühimikku täita.

Ma tean, et te, head inimesed, kes te kodus passite, tunnete väga puudust koosviibimistest - näiteks juubelitest või niisama kõrtsilaua taga jorutamistest -, millel alati mõni vana sõber või vana onu või vana tädi teisi kuulamata oma joru hakkab ajama ja jutu vahele alati mõne kulunud anekdoodi pillab.

Tavaliselt on sellised inimesed pigem tüütud kui armsad, aga nüüdseks oleme jõudnud selleni, et kipume tavaolukorras väsitavalt mõjuvaid lähedasi lausa igatsema. Et me kõik peame sel keerulisel ajal üksteisele toeks olema, annan minagi oma panuse, pidades ühe tüütu, aga õnneks lühikese lauakõne.

* * *

Põhimõtteliselt on nüüd siis tuksis. Päris pikaks ajaks tuksis. Kui hakata üles lugema, mis täpselt tuksis on, läheb jumala päike enne looja, kui selle nimekirjaga valmis saaks. See toob ühe loo meelde.

Ühesõnaga ükskord juhtunud selline lugu, et üks meremees pääsenud laevahukust ja ujunud mingile saarele. "Nüüd on tuksis," mõtelnud mees. "Ei ole midagi tuksis," ütles ta sisemine hääl. "Mine saare keskele." Mees läks saare keskele ja nägi seal pärismaalasi. "Nüüd on tuksis," mõtles mees. "Ei ole midagi tuksis," ütles ta sisemine hääl. "Mine nende juurde ja nõua kokkusaamist pealikuga." Mees tegigi nõnda ja pärismaalased viisid ta pealiku juurde. Pealik oli suurt kasvu ja vihase näoga. "Nüüd on küll tuksis," mõtles meremees. "Ei ole midagi tuksis," ütles ta sisemine hääl. "Pane pealikule üks täis vastu vahtimist." Mees panigi laksaka pealikule vastu nägemist. Pealik muutus veel vihasemaks. "Nüüd on küll tuksis," mõtles mees. Sisemine hääl vastas: "Jah, nüüd on tõesti tuksis."

Eks me siis näe, kui tuksi annab veel minna. Ma usun küll, et annab, sest kunagi pole nii tuksis, et rohkem tuksi ei saaks minna. Kuid eks ajaloos ole ennegi tuksis olnud. Eesti ajaloos on olnud vähe aegu, kui ei olnud tuksis. Kui vanasti midagi totaalselt tuksi läks, siis süüdistati ikka juhtkonda, olid need siis suguharu vanemad või poliitbüroo liikmed. Kui süüdistamine ei aidanud, võeti kasutusele muud sirgjoonelised meetmed. Inimohverdused olid tavalised. Olukord paranes kuni järgmise juhtkonna ametisse astumiseni. See toob ühe loo meelde.

Kaks ärimeest teevad videokonverentsi. Üks firmaomanik küsib teiselt: "Palju teie tehases inimesi töötab?" Teine firmaomanik vastab: "Alates eilsest mitte ühtegi."

Mäletate, kui ükskord lauluväljakul öeldi, et lapsed on meie elu õied, aga nad võiksid kuskil mujal õitseda. Nüüd on see siis täide läinud. Lastega seoses tuleb mulle üks lugu meelde.

Koolis on emakeeletund ja etteütlus. Õpetaja loeb ette ja lapsed peavad kirjutama. Kõik kirjutavad usinasti, ainult Juku mitte. "Juku, miks sa ei kirjuta," küsib õpetaja, aga Juku ei kuule küsimust, sest tal pole kodus arvutit.

Sellega on siis ka tuksis, et rohkem kui kaks inimest ei tohi põhimõtteliselt enam koos liikuda. Varem liikusid eestlased ringi peamiselt üksinda, aga nüüd on paljudel tegu, et endale mõni kaaslane leida, aga ega kedagi võtta ei ole. See toob mulle ühe loo meelde.

Eestlane, venelane ja sakslane läksid baari. Või ei. Eestlane ja venelane läksid baari. Aga baar oli kinni. Nii et tegelikult nad ei läinudki baari. Üldse ei läinud kuskile. Eestlane vaatas lihtsalt kodus telekast venelast ja mõtles, et tahaks hoopis sakslane olla.

Eks ta raske ole, sest igal hommikul peab mõtlema, kus on vähem tuksis, toas või väljas. Toas on tuksis, väljas on tuksis, igal pool on tuksis. Aga nii väga ju tahaks, et ei oleks tuksis, saaks korrakesegi veel sõprade või sugulastega koos istuda, kooki süüa ja veini juua ja meenutada, et kuidas oli siis elada, kui kõik oli tuksis. Tuleb see aeg või ei tule, ega ei tea öelda. See toob mulle aga ühe loo veel meelde.

Punamütsike läheb läbi metsa vanaemale kooki ja veini viima. Vastu tuleb talle suur hall hunt. "Kuhu sa lähed, Punamütsike," küsib hunt. "Ma lähen vanaemale kooki ja veini viima," vastab Punamütsike. Hunt vastab talle: "Oh, Punamütsike, kuidas seda sulle nüüd öeldagi..." Punamütsike ja hunt istuvad veidi aega kännukese peal ja lähevad siis laiali, kumbki oma koju.

Ongi kogu lugu. Ja nüüd muusikat.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: