Meie endi silme all on aeg mõne nädalaga muutunud koroonaajaks, ajaarvamisest on saanud "enne-koroonat" ja "pärast-koroonat". Kohati on tunne nagu oleks ajaloo kirjutusmasina taha pääsenud oma fantaasialendu realiseerima hullumeelne ulmekirjanik, kelle katsejänesed me kõik oleme. Kahjuks ei ole see ulme ega ka hullumeelsus, vaid päris ja uutmoodi elu, kus viiruse asemel on esimene vaenlane hoopis hirm.

Õhtune pilt toidupoes. Maskide inimesed, korvid käes, toidumoona varumas. Kuna mask katab suurema osa näost, torkavad seda enam esile inimeste silmad. On rahulikke ja uurivaid silmi, mõned pilgud on isegi ükskõiksed. Ja on neid, mis räägivad hirmust. Ehmatusest.

Tõenäoliselt ei tea maski taha varjuv inimene, kas karta viirust, selle levikut, teisi võimalikke nakatunuid või seda, kuidas ise nakkusega hakkama saada. Või kõike korraga.

Hommikust õhtuni voolab infot ja uudiseid uksest ja aknast sisse. Mida uskuda ja mida lugeda, on üks asi. Hoopis teine aga igapäevane reaalsus uute nakatunute arvu ja nüüd ka juba surmajuhtumitega. See ehmatav olukord paneb tegelikult vastamisi seisma iseendaga. Ja see on palju suurem hirmuallikas kui mistahes viirus.

Hirm

Seesama hirm ongi ootamatutes olukordades inimese üks käimalükkavamaid jõude. Et kriisist üle saada, tulebki just hirmust alustada. See on aga lahing, milles ei ole kasu kellegi mahategemisest või mõne üksiku grupi esiletõstmisest.

Samal ajal kui ajakirjandus keskendub terviseameti fopaadele, mõne ministri ebaõnnestunud väljaütlemistele või tegeleb eesliini töötajate kuningateks kroonimisega, siis suur osa ühiskonnast vaatab seda pealt. Ja kes ei ole seepärast vähem kangelase tiitlit väärt.

Vaatab pealt, töötades iga päev selleks, et tagada sisuliselt üleöö süllekukkunud kaugtööle üleminekuga oma ettevõtte või asutuse parim võimalik toimimine. Vastutades oma töötajate eest.

Vaatavad pealt ka need, kes püsivad oma lapse või lastega koduses karantiinis, tagades iseenda ja järeltulija(te) tervena püsimise. Ja pealt vaatavad need, kes on annetanud või ostnud arvuteid, et nii mõnegi perekonna lapsed saaksid kaugõppele üle minna.

Need, kes on pidanud vastu võtma raske otsuse vähendada oma töötajate palka ja samal ajal suutma neid edasi motiveerida ettevõttesse panustama. Need, kes elavad edasi mõttega, et palgatõusu ei näe nad enam tõenäoliselt mitu kuud või aastat, aga teevad tööd ikka edasi. Ja need, kes oma pereelu ja tööd kombineerides ei saa õhtul pärast päevatööd vabatahtlikuna appi minna, sest nende pere ja kodu vajavad neid.

Ja pealt vaatavad ka need, kes on hirmul. Kes istuvad kodus ja käivad väljas vaid äärmisel vajadusel, saamata aru, kas väike köhatus või ebameeldiv tunne kurgus on koroonaviirus või mitte, sest teste kõigile ju ei tehta. Need, kes käivad toidupoes, mask ees ja kelle silmist võib välja lugeda hirmu, sest sellega, kellega eile toidupoe sabas võib-olla ka juttu sai ajada, tuleb nüüd hoida kahemeetrist vahet.

Kõik need inimesed vaatavad vaikides pealt, kuidas ajakirjandus kroonimata kuningaid pjedestaalile tõstab, olümpiamängude edasilükkumise kiuste kuldmedalid igaks juhuks juba ära jagab ja edetabeleid koostab.

Milleks tekitada raskel ajal alateadlikke lõhesid juurde? Inimesi tuleb loomulikult tunnustada, kuid kriisiolukorras ei tohiks seda teha kellegi arvelt.

Praegu panustab absoluutselt iga ühiskonna liige, teadlikult või alateadlikult, sellest kriisist ülesaamisse. Ja just sellega, et jätkatakse võimalikult sujuvalt oma igapäevaelu ja tööd, nii sujuv kui see pidevas koroonauudiste pealevoolus ja muutunud oludes olla saab. Et hoitakse kokku ja ei külvata hirmu juurde. Sest suurim vaenlane siin ongi just see viimane.

Ootamatu olukorraga hakkama saamine paneb eeskätt just iseendale otsa vaatama. Ühiskond ei ole kaugushüppekast, kus kaugemale prantsatanu on parem kui 5 cm selja taha jäänu. Ega maratonirada, kus võitja on see, kes surm silme ees esimesena finišijoone ületab ning kokku variseb. Siin on halli ala veidi rohkem kui mustvalge mõtlemine seda hoomata suudab.

Viha

Lisaks hirmule on äärmuslikus olukorras teine inimest käivitav jõud viha. End ootamatult kodusest režiimist leidmine paneb samuti iseendale peeglist vastu vaatama. Seepärast tundubki paljude jaoks hommikune tööle mineku ja õhtune kojutuleku rituaal kui helge lapsepõlv.

Uue korra järgi ei tule ümber harjuda mitte üksnes uue päevarežiimiga, vaid ka pead-jalad pereliikmetega koos elamisega, igapäevarutiini on uusi ülesandeid juurde lülitunud, tõenäoliselt on teistsugune toidupoearve ning potentsiaalne koduvägivalla kasv on olnud teema nii meie ajakirjanduses kui ka välismaises meedias. Uus olukord nõuab harjumist nii psühholoogiliselt kui ka majanduslikult.

Tunnustusepuudus on meie ühiskonna krooniline haigus. Samuti füüsiline ja emotsionaalne vägivald. Kuid lahendus ei alga mujalt kui iseendast. Enda aktsepteerimisega ja endast hoolimisega. Kõlab banaalselt, jah. Aga lihtsad sõnad ei tähenda automaatselt lihtsaid tegusid. Enda elus peaosa mängimine nõuabki nii mõnegi pusa lahtiharutamist.

Aktsepteerimist ja hoolimist ei saa kunagi korvata keegi väljastpoolt – ei kolleeg, ülemus, partner ega ka valitsus saa tunnustusepaigaga täita seda tühimikku, mis endas vastu vaatab. Küll saab seda iseendaga rahu tehes, mis omakorda viib oma tegude ja sõnade eest vastutamiseni. Ja kui emotsionaalselt täiskasvanu kombel vastutada, ei pääse ka hirm ligi.

Me ei ole ühiskonnana nii nõrk ja lapsekingades, et identiteediliseks edasikestmiseks vajaksime ainult kangelasi, kellele loorberipärg kaela visata ja juubeldada. Kellega samastuda. Kelle kujutisega plakat seinale kleepida ja ennast iidoli kingades ette kujutada. See on koht, kus tuleb ise olla. Unikaalne ja panustav, olles ise oma elu kangelane. Ja siis on iga keeruline olukord, kriis või krahh, ületatav.

Selle kriisiga on aga üks aga. Ja see on see, et see kestab kauem, kui arvata oskame. Sellest läbi purjetamisel joonistub välja kriisijuhtimine ja kriisijärgne juhtimine. Kui suurem tsunami on möödunud ja järel vaid tuuline meri ja kive täis rand, siis annavad need kivid talla all valusalt iga sammuga endast märku veel pikka aega.

Mõttekoht ongi, et kuidas saada ühiskond uuesti rööpasse ja osata taset hoida tekkinud pingelanguses, kui nädalaid kestnud stressiseisund on oma laastamistöö teinud. Kas töö üleöö ümberorganiseerimisest ja pidevas koroona-uudisvoost väsima hakkavad inimesed on valmis täisrauaga jätkama? Kui on, siis kuidas ning mis hinnaga?

See nõuab tõenäoliselt suuremat strateegilist mõttetööd kui väsinud töötajate värske ja noore vere vastu välja vahetamine, keda koondamiste ja pankrottide laines turul piisavalt ringi peaks luusima. Kuni järgmise kriisini.

Mis siis, kui järgmisel aastal tuleb uus viirus, mis majanduse mõne nädalaga põhja viib? Praegune eksperiment, kus valitsused üle maailma proovivad kontrolli alla saada seda, mis kontrollile alluma loodud ei ole, on iseenesest huvitav vaatemäng. Paraku aga meie aja üks traagilisemaid. Majanduslikult halvav, ühiskondlikult laastav.

On aga üks asi, mille kontrolli alla saamine on tunduvalt lihtsam ja sõltub igaühest meist. See on hirm. Mida suurem on enda vastutus - tervise, immuunsüsteemi, eluviiside ja lähedaste ees, seda väiksem on hirm ja seda valutumalt kriis möödub.

Koroonaviirus viib ühiskonnad suuremate muutusteni, mida meie silmad viimaste kümnendite jooksul näinud on. Ellujääjad on teadagi need, kes suudavad muutustega kohaneda. Meie aja kangelased ja kroonitud pead on aga need, kes lisaks muutustega kohanemisele neid ka juhtida ja kujundada oskavad. Selle eeldus on aga oma hirmudest võitu saamine ja vastutamine. Ja seda saab teha igaüks.