Kui paluda kellelgi spontaanselt nimetada oma eesmärgid, on vastaja esimesed mõtted tihti seotud karjääriga. Või näiteks viieaastaselt küsides: "kelleks tahad saada?", on vastusesse ilmselt sisse kirjutatud eeldus, et räägime tulevikuameti kontekstis. Oleme tihti elus keskendunud liiga palju karjäärieesmärkidele, harvemini räägime elulistest eesmärkidest või kirjutamegi elu- ja karjäärieesmärkide vahele võrdusmärgi.

Oluline on aga leida tasakaal ja seada enda jaoks paika needsamad majakad nii eraelus kui ka tööl. On võimatu sõnastada karjäärieesmärke, kui suurem eluline eesmärk pole enda jaoks selgeks mõeldud. Mis on kasu heast sissetulekust ja uhkest ametitiitlist, kui pole tervist, mis seda nautida laseks või enam pere, kellega koos seda nautida või sisemist rahulolu iseendaga, mis seab eelduse üleüldse millegi nautimiseks?

Rööpräheldes edasi, aga kuhu?

Samal ajal soosib meie saavutuste-ühiskond rööprähklemist, rohkem tegemist, kiiremini sõudmist, kõrgemale hüppamist. Ühiskondlik mõtteviis on elukvaliteedi saavutamise ja hoidmise keskne.

Elukvaliteeti hinnatakse kahjuks tihti maja suuruse või auto hinnalipiku järgi. On positiivne näha, et meie järeltulevatel generatsioonidel on sellises mõtteviisis toimumas nihe, kuid siiski on meis paljudes veidi Andrest ja Pearut oma tolleaegse mõtteviisiga, et tuleb veri ninast väljas pingutada, sest homme võib olla hilja, aega on kõigest kolm kuud, et end üheksaks kuuks toidu ja muu vajalikuga varustada.

See on eestlaslik ellujäämisinstinkt, mis on meid saatnud sajandeid ja saanud nüüdseks veidi teised väljundid. Siiski on see tugevalt kindlate standardite poole püüdlemise keskne.

Seega me pingutame ja jookseme aina kiiremini, nägemata suuremat pilti, mistõttu kujuneb fookus üsna ühekülgseks ja tulemuseks on läbipõlemine.

Jah, olen minagi kell 7 laua taha istunud ja kell 23 sealt üles tõusnud. Saan nüüd aru, et see pole jätkusuutlik, ei tee minust paremat juhti, kaaslast ega lapsevanemat.

Seetõttu ongi oluline endale seada tasakaalus olevad majakaid mõlemas sfääris, mis valguse näitamisega tüürivad meie elu ja aitavad fookust hoida. Neid majakaid võiks olla kolm-neli tükki, mitte liiga palju. Oluline on ka enda jaoks lahti mõtestada, kas need majakad on meie endi omad või peegeldavad ühiskonnast tingitud ootusi.

Sõrm pulsil

Väga oluline on ka suure eesmärgi poole liikudes jagada see osadeks, vaheetappideks, mis aitavad protsessis hoida näppu pulsil ja mõista, kas oleme õigel teel. Maratoniks treenides võib olla väga lihtne jätta üks trenn vahele, leides sellele kiiresti mustmiljon põhjust, alustades kehvast ilmast lõpetades tööpäevajärgse väsimusega.

Aga kui maratonil oma suurt eesmärki täites, tuleb 30. kilomeetril veremaitse suhu ja tulemus on kehvem kui loodetud, siis tahavaatepeeglisse vaadates on oluline leida need vahe-eesmärgid, mis jäid täitmata, et aru saada, millest viga tuli.

Sama lugu on igapäevaelu eesmärkidega – seatakse küll lõppeesmärk, aga ei jaotata seda vaheetappideks ega planeerita igapäevaseid väikseid samme, et suure eesmärgini jõuda. Nii jääb realistlik eesmärk tihti vaid kaugeks unistuseks.

Reaalsuskontroll

Selline näpu pulsil hoidmine on väga oluline eriti just praegu, ajal, mil kogeme, et olukord maailmas võib muutuda päevade ja tundidega. Kuidas hoida sihti püstitatud eesmärgil ja mitte kalduda kõrvale, kui sisse tuleb kirjutada selline stsenaarium?

Üleilmsest pandeemiast tekitatud eriolukord on kui reaalsuskontroll, mis näitab, kuidas suudame hoida end õigel teel olukorras, kus teadmatus homse ja ülehomse ees on suur. Proovikivi, mis paneb ka kõige tugevamad ja sihipärasemad inimesed väljakutsega silmitsi seisma. Tasakaal ja teadlik enesejuhtimine aitavad selles tavatus seisukorras paremini toime tulla ja kriisist tugevamana väljuda – lapsevanema, kaaslase, spetsialisti, juhina.

Kas ma teen õiget asja?

Aeg-ajalt tasub endale esitada küsimusi ja neile ka ausalt vastata – kas see, mida ma nii eraelus kui ka tööl teen, on see, mida ma tegelikult teha tahan või vähemalt see, mis mind selleni viib?

Või kas need eesmärgid, mis olen endale seadnud, teenivad ka seda, mida tegelikult elus saavutada tahan. See aitab hoida sihti ja liikuda õiges suunas.

Stephen R. Covey, rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteet juhtimisteaduse valdkonnas, on öelnud tabavalt: "Inimesed pingutavad sageli oma elukutse või teatud ametialase kompetentsuse taseme nimel. /../ Kui erinev on meie elu aga siis, kui me tõesti teame, mis on meile ülimalt tähtis, ning, see pilt pidevalt mõttes, ohjame ennast iga päev tegema seda, mis on tõepoolest olulisim. Kui redel pole toetunud vastu õiget seina, viib iga samm, mille me astume kiiremini valesse kohta."