Mul on alustuseks kaks võrdlust. USA kaotas Afganistanis 18 aastat kestnud sõja jooksul 2 420 inimest. Nädala tagasi kulus New Yorgil ainult kolm päeva, et ületada see surmade arv läbi koroonaviiruse. Teine näide tuleb Prantsusmaalt - aprilli teisel nädalal suri COVID-19 viirusesse Prantsusmaal iga päev rohkem inimesi, kui viimase 30 aasta jooksul kokku neid terroristide käe läbi suri.

Mida nende võrdlustega peale hakata?

Ütelda, et piiri taga peetud sõjad on vähem surmavad kui kodus möllav viirus? No ja siis?

Kõikide nende võrdluste eesmärgiks on kehtestada mingi taustsüsteem, mis aitab põhjendada ja õigustada meie valikuid. Ja just selles vaates oleme jõudnud käesoleva kriisiga teise staadiumi. Ja meil on probleem.

Me ei tea, kuidas seda kriisi edasi juhitakse

Meie, ehk avalikkus, ei tea täpselt, kuidas seda kriisi edasi juhitakse. Vaadake, üks praeguse kriisi õppetundidest on see, et riigi kõrgemates ametkondades toimub pidevalt inimeste vahetus ja institutsionaalne mälu pidevalt katkeb. Praegused tipp-poliitikud ja -ametnikud ei tea enam täpselt parimaid töövõtteid, milles lepiti kokku kümme või isegi viis aastat tagasi. Selle asemel leiutatakse kohati taas jalgratast.

Ma selgitan. Kui kriis puhkeb, siis peaks teoreetiliselt tööle hakkama korraga kaks staapi. Üks reageerib jooksvatele sündmustele ja teine valmistab ette pikaajalise plaani. See teine staap defineerib ka kogu protsessi lõpptulemuse, mis on inglise keeles end state. Ja mida väljendatakse mõõdetavates näitajates.

Näiteks praeguse kriisi idealistlik lõpptulemus võiks olla olukord, kus meil ei ole kuu aja jooksul ilmnenud ühtegi uut nakatumisjuhtumit, töötuse määr on 7 protsenti ja PPA ja Päästeameti väljakutsete arv ei ületa möödunud aasta sama näitajaid rohkem kui 5 protsenti.

Loomulikult sisaldaks iga taoline indikaator enda taga veel terve rea muid näitajaid, kuid see ei ole antud juhul oluline. Tähtsad on pigem need sammud, mida me teeme lõpptulemuse saavutamiseks. Kutsume neid faasideks, mille puhul rakendatakse erinevaid meetmeid, nii et üleminek ühest faasist teise toimub samuti kindlate indikaatorite alusel.

Kui praeguse kriisi esimene faasi peaülesanne oli saavutada kontroll viiruse leviku üle, siis esimese faasi lõpu indikaatoriks sobib olukord, kus koroonaviiruse haigla ja intensiivravi kohtade arv ei ole kahe nädala jooksul kasvanud. Seejärel algab teine viiruse võitmise faas, mille peamine ülesanne leida kompromiss viiruse leviku vähendamise ja majanduse taaskäivitamise vahel.

Raskuskese on piirangute hoidmisel täpselt nii kaua, et nende lõppemisel ei algaks taas viiruse kontrollimatu teine laine. Oluline on nüüd see, et ka teise faasi lõpetamine eeldab teatud näitajate saavutamist või siis tantsu nende ümber.

Ja siin on meil probleem. Nimelt me ei tea, milliste indikaatornäitajate alusel riik selle faasi lõpetab. See langeks ilmselt kokku eriolukorra lõpetamisega. Aga kui ühiskond seda ei tea, siis on väga raske ka valitsust toetada.

Me jõuame klassikalise strateegilise kommunikatsiooni probleemini, kus vildakas juhtimine ei lase ühiskonda maksimaalselt mobiliseeruda. Inimesed on ju nõus päris palju kannatama, kui nad on võetud osanikuks ja teavad, milliste tingimuste täitumisel kõik lõpeb.

Tõsi, võimalikud on olukorrad, kus valitsus teadlikult loobub mõnede oma indikaatorite avalikustamisest, sest võimalik vastane asuks sel puhul just neid indikaatoreid otseselt mõjutama.

Kuulus on näide Pariisi äärelinnade rahutustest 2005. aastal, kui politsei andis teada, mitu autot iga päev põletati. Kummatigi tekitas see erinevate linnaosa gängide vahel omalaadse võistluse ja nad proovisid üksteist põletatud autode arvuga üle trumbata ja võistluse võitja selgus õhtuseid uudiseid vaadates.

Tookord jõudsid ajakirjandusjuhid ja politsei harvaesinevale kokkuleppele, et seda indikaatorit enam ei avalikustata ja tõepoolest põletatud autode arv vähenes kohe väga kiiresti.

Kas varem pika plaani peale ei mõeldudki?

Meie kriis on paraku erinev, sest me eeldame, et kogu ühiskond on ühiselt huvitatud eesmärkide saavutamisest ja ühelgi väikesel grupil ei ole eraldi piisavalt jõudu, et suurte andmemahtudega trende muuta. Seega peaksid avalikkus ja valitsus ideaalis tegutsema ühes inforuumis ja me peaksime teadma, milliste näitajate alusel valitsus otsustab ühe või teise piirangu lõpetamise.

Päriselu on Eestis olnud veidi teistsugune. Kõigepealt hämmastas mind, et alles kriisi neljandal nädalal jõudis avalikkuse ette teade riigikantselei strateegiabüroo väljumisplaani koostamisest. Aga mida siis varem tehti? Kas varem siis pika plaani peale ei mõeldudki?

Seejärel kuulasin lõppenud nädalavahetusel huviga kõiki arutelu-raadiosaateid, et teada saada, milliste indikaatorite alusel analüüsitakse kriisi praegust kulgemist. Ilmnes, et mitte üheski raadiosaates ei teadnud informeeritud ajakirjanikud konkreetseid eesmärke.

Teati, et indikaatoriks on näiteks haiglaravile pandud nakatunute arv või rahva vaimne valmisolek taluda piiranguid, aga ei teatud nende indikaatorite alusel seatud maamärke või eesmärke. Isegi Kriis.ee lehelt ei leidnud ma konkreetseid indikaatornäitajaid. Tõsi, erinevad ministrid on välja öelnud erinevaid näitajaid, aga kuna nende sõnumites puudub ühtsus, siis on see pigem olnud märk poliitilisest soolost.

Selle asemel on meedias ministrid, kes lubavad eriolukorra lõppu x ajahetkel, näiteks mai keskel või mai lõpus, aga aeg ei ole samal ajal kusagil indikaatorina mainitud. Ja tegelikult me ei saagi aja järgi oma tegevust planeerida, sest senised ajalised prognoosid ei ole paika pidanud ja viirus ei toimi kalendripõhiselt. Järelikult on kõik ajapõhised lubadused puhas spekulatsioon. Vähemalt senikaua, kuni need ei ole seotud üheselt mõõdetavate indikaatornäitajatega.

Ütleme otse, see jätab mulje, et valitsus teeb otsuseid kõhutunde järgi ja neil puudub või nad ei ole suutnud kokku leppida sellises plaanis, mida oleks võimalik ka inimestele kommunikeerida.

Sel ajal, kui valitsus viljeleb otsustamatust, toimub aga veel teinegi paratamatu protsess, mis võib sündmuste arenemisel ise hakata valitsust juhtima. Nimelt ühiskonnad üle maailma hakkavad paratamatult viirusega kohanema.

Rahvusvahelise meediamonitooringu programm Talkwalker raport 17. aprillist ütleb, et COVID-19 mainimine nii sotsiaalmeedias, kui ka vanas meedias on üle maailma langusetrendis. Sellest raportist tuleb välja, et kui uudistelehekülgedel on langus 18 protsenti, siis sotsiaalmeedias, kus inimesed kujundavad ise oma valikuid, on langus võrreldes eelmise nädalaga koguni 25 protsenti.

Sama trendi näeme riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringus, kus olukorra karmistamise pooldajate hulk on langenud ligi poole võrra ja samaaegselt on tõusnud leevendust otsivate inimeste hulk.

Sotsiaalmeedias näen üht väga tuntud psühholoogilist fenomeni, kus ühe ja sama teadusteksti tõlgendus muutub sõltuvalt inimeste soovist sealt erinevaid sõnumeid välja lugeda. Kõik läheb samas suunas, kuhu läks näiteks aastail 2015-2016 terrorirünnakute kajastamine meedias. Ühel hetkel see teema inimesi enam ei erutanud, sest reaalselt oli ohvreid liiga vähe, et igaüks tunneks ennast otseselt ohustatuna.

Nüüd näeme ka COVID-19 puhul, et reaalseid surmasid on liiga vähe, et inimesed suudaksid sellesse isikliku kogemuse kaudu suhestuda. Samal ajal ei paku kriisijuhtimine piisavalt konkreetset taustsüsteemi ootuste juhtimiseks. Tekkinud tühimik täidetakse hoiakute muutusega. See on paratamatu protsess, umbes nii nagu pärast kevadet tuleb suvi ja siis ilmselt sügis. Tüdinud ühiskond võtab tähenduste loomise initsiatiivi ja valitsus kaotab selle.

Kõik kokku tähendab see, et kriisi teise faasi sisuks on tegelikult inimelu väärtuse ümberhindamine. Me oleme ju leppinud teatud arvu liiklussurmadega, hoolimata pidevast ennetustööst. Kogu küsimus on ainult taustsüsteemis.

Kord Mali Vabariigis Aafrikas kohtasin üht külavanemat, kes rääkis, et kaks naist on talle sünnitanud 24 last, kellest ainult 11 on veel elus. Kujutame nüüd ette selle mehe elu, kui igal teisel või kolmandal aastal sul sureb üks laps küll malaariasse või millessegi muusse.

Mõne aja pärast sa ei jõua enam nende surma näha pöördumatu tragöödiana, vaid osana selle maailma paratamatusest. Ja siis kerkib üles retooriline küsimus, kas me peame sõdade pärast erutuma, kui isegi süütu COVID-19 tapab rohkem inimesi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.