Meelis Oidsalu: Vargamäe grimassid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kerli Halliste

Meie tänavapildis on vaikimisi normiks siivas süngus. Eestis leidub aga tänavaid, kus naeratamine on sotsiaalne norm. Kõige rohkem naeratavaid inimesi olen kohanud rabas, kui on vaja laudteel üksteisele teed anda. Rabatänavatel liigeldes miskipärast ikka naeratatakse, arutleb Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Olen viimasel ajal – ilmselt seoses küdeva keskeakriisiga - mõelnud sellele, et et mul ei ole jäänud enam väga palju eluaega, et olla õnnetu. Ma ei jõua seda enam teha. Jaksaksin küll, aga aega ei ole. Nii ei jää mul muud üle, kui olla elu teisel poolel õnnelik.

Keskeakriis seletab ka, miks viimase aasta jooksul olen raamatupoodides konnates üsna eelarvamuste vabalt sirvinud eneseabiraamatuid. Neid, mille üle mõned haritud inimesed miskipärast ilkuda armastavad. Eestlaslikus komberuumis riskib enese õnne vastu huvi tundev inimene pigem uhhuutaja sildiga.

Oma õnnest rääkimiseski tundub olevat miskit taunimisväärselt bravuurikat. Õnnelikkuse tunnistamist peetakse ülekohtuselt tihti eduga kelkimiseks. Nagu oleks õnn miski nullsummamäng. Ei ole. Ja seetõttu ei tohiks ka õnnelikkuse-ilme tunduda avalikus ruumis kohatu ja kahtlasena.

Meie tänavapildis on vaikimisi normiks selline siivas süngus. Et mitte liigset tähelepanu äratada, tuleb ette manada endassesulgunud kannatajailme. Kerge kühm seljas ei tee paha. Ja mitte unustada rutakat sammu, mis lõikab võimalusel iga haljasalanurka, et ringi liikudes ikka kõige asisemal ja otsesemal trajektooril püsida.

Ka törts tõtakust ei tee paha. Bussi peale või ülekäigurajale joostes ärge unustage kulmu kortsutada! Lahke näoga bussile tõttamine oleks juba üsna libe tee, rutt peab olema tõsiseltvõetav! Naeratades võib käia ninali või joosta rappa.

Peangi tasakaalustuseks tõdema, et Eestis leidub tänavaid, kus naeratamine on sotsiaalne norm. Kõige rohkem naeratavaid inimesi olen kohanud rabas, kui on vaja laudteel üksteisele teed anda. Rabatänavatel liigeldes miskipärast ikka naeratatakse.

Oma viimast rabamatka alustasin Vargamäe kandis, matkatee algas Hundipalu Tiidu prototüübi kunagisest talukohast. Sel matkal üha naeratavad vastutulijad panid mu mõtlema, et ei tea, kas Andres ja Pearu üldse kunagi elus südamest naersid? Irvitada nad ju võisid kõrtsis üksteise üle, aga siirast muhelust või naeru ei oska neile kuidagi näkku mõelda. Kui keegi "Tõe ja õiguse" tegelasist üldse muhedas ja tasases rõõmus muiata võis, oli see Hundipalu Tiit.

See tegelaskuju on Tammsaarel justkui miski zen-vanake, ilmub võtmehetkedel kusagilt soode tagant ja toob ühes helge oleku ning hüva nõu.

Hundipalu Tiit oli see, kelle juhatuse järgi otsustas Andres Vargamäele tulla. Tiit "elas üksipäini oma väljamäel ja talitas seal, nagu süda kutsub," kirjutab Tammsaare. Hundipalu Tiidus puudus ebaküps võitluslikkus, rammukatsumistele teda ei kaasatudki, sest teati, et "tema ärpleb rohkem vaimuga kui rammuga. Tema oli kõrvenurga valgustatum pea, ja kui tema oma suu lahti tegi, siis kuulati teda kui köstrit."

Hundipalu Tiit oli ühtlasi see, kes veenis Andrest Indrekut Vargamäelt ära saatma. Muidu nii tasakaalukas mees nuttis liigutusest, kui poisilt tema õpihuvist kuulis. Sest tema ei klammerdunud Vargamäe põldudesse ja kraavidesse ja kohtuprotsessidesse, nii nagu need kaks ohvrikompleksiga tohmanit Orul ja Mäel.

Tiit lasi Vargamäest lahti, ta nägi Vargamäel möllamisel mõtet ainult seetõttu, et Vargamäelt saaks alguse midagi Vargamäest märksa helgemat ja suuremat. "Mine ja saa meheks," ütleb Tiit noorele Indrekule. "Oled küll õppimisega pisut hiljaks jäänd, aga anna pihta, küllap jõuad. Näe, meie sinu isaga põle küllalt pihta and ja sellepärast pole ka seda saand, mida tahtsime."

Hundipalu Tiit jäi küll vanaduses dementseks, aga see polnud tema süü, vaid autori kius. Õpinguisse ja uurivasse eluhoiakusse kahtlevalt suhtunud ja Vargamäkke kibestunult klammerdunud Andres aga vigastab end ise. Ta teeb seda oma uhkuse, suurelisusega. Serveerib end suisa jumala ohvrina, nagu miski tasku-Hiiob otsib piiblist õigust. Pearu aga teeb kõik, et kohtus välja võidelda Andrese ametliku ohvri staatus, et kehtestada oma võidukas tõde lapsikus kähmluses "nuabrimehega".

Mul ei ole selleks kõigeks enam eluaega. Ja sestap, kui mind sunnitakse oma elu teises pooles valima morni moraliseerija Vargamäe Andrese ja joviaalse õelutseja Oru Pearu vahel, siis valin hoopis Hundipalu Tiidu. Andres ja Pearu on ebaküpse ohvrimeelsuse ja kadeda võistluslikkuse kehastused ega sobi seetõttu täiskasvanud inimesele eeskujuks.

Ja mis tänaval naeratamisse puutub, siis mu arust ei peagi kogu aeg totakalt naeratama, püüdlikult või võltsilt õnne kiirgama. Aga kui taas tänavale satun, lasen korraks lõua vabaks, venitan veidi kaela, heidan enese ümber uuriva ja lootusrikka pilgu nagu Hundipalu Tiit oma rohtaiale. Ja mine tea, äkki siis kunagi inimesed näevadki mind õnnelikuna. Ilma, et ma selleks ühtki grimassi peaks võtma.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: