Kertu Punger: privileeg elada võõrast elu
Ma ei tea, kas tänapäevaste Eesti noorte kohta võib öelda, et nad on sündinud hõbelusikas suus, aga üks suur privileeg on neil küll – elada sotsiaalmeedias teiste elusid, arutleb Kertu Punger.
Eestis on 1,28 miljonit internetikasutajat, mis teeb 98 protsenti elanikkonnast. Aktiivseid sotsiaalmeedia kasutajaid 750 000 ehk ligi 57 protsenti kogu populatsioonist. Kõige rohkem on sotsiaalmeediakasutajaid kuni 34-aastaste seas ehk just see osa Eesti elanikkonnast elab suures osas sotsiaalmeedia info- ja suhtlusväljas.
Võttes eelduseks, et inglise keel pole võõras, on info ülemaailmne levimine sekundite küsimus. Internetis saadetakse ühe minuti jooksul 78 miljonit sõnumit, kirjutatakse 194 miljonit säutsu, saadetakse 190 e-kirja ja 1,3 miljonit inimest logib sisse oma Facebooki kontole.
Sotsiaalmeedia tulipunktis on teemad, mis köidavad ja intrigeerivad või millega tunnevad seotust ja saavad samastuda miljonid kasutajad. Sealjuures pole oluline, kas see info ka tõene on, selle alla liigitub nii informatsioon, mida saadakse otseselt uudissõnumitest, kui ka erinevate jälgijate ning jälgitavate poolt esitatud arvamustest või mugandatud uudistest.
Kuskil maailma kuklapoolel sündinud säuts võib koos kümnete ja sadade vastustega jõuda siia, Euroopa äärealale, hetkedega. Ja sama kiiresti, ilma igasuguse analüüsi ja laienduseta, saab selle udustelt sotsmeedia väljadelt suunata peavoolumeediasse, kus see võimendub juba tuhandetes kordades.
Kauge mure on saanud lähedaseks. Või vastupidi – leidnud tänitajaid ja vihkajaid. See ei ole ju ajakirjandus. Samas nenditi hooaja viimases ,,Suud Puhtaks'' saates, et konfliktsus ei tohiks olla ainus uudisväärtuse kriteerium.
Tegelikkus ja "sotsiaalmeedia fakt" pole teadaolevalt siiski sünonüümid. Nagu ka arvamus ja teadmine seda olla ei tohiks. Selline kiire ja kontrollimatu info liikumine internetimaastikul tekitab aga turundatud faktile jutumärgid.
Surve taolisele tegelikkuse muundumisele "sotsiaalmeedia faktiks" pole kindlasti ühesuunaline. Oma lõivu tahavad saada äärmused nii vasakult kui ka paremalt, nii võimuesindajad kui ka nende vastased, nii vana- kui ka uuemeelsed. Seejuures on faktide moondamisel kõigil siiski üks eesmärk – oma seisukohta müüa ja sellega toetajaskonda kasvatada.
Toetajaskonda kasvatada saab eriti lihtsalt siis, kui millegi vastu olla ja vastu olla saab ju alati. Need, kes tahavad paremale pöörata, on vasakule pööramise vastu ja sama asja vastu on ka need, kes tahaks tegelikult otse minna. Kokkuvõttes sunnitakse üha enamaid inimesi üle maailma mingites küsimustes seisukohta võtma. Ütle nüüd, oled sa vastu või poolt! Näed – tema ja tema ja tema ka juba ütlesid!
Aga kui ma ei tea piisavalt pärisfakte ja ei tahaks kõigil teemadel kaasa võidelda? Aga kui sellise poolevalimisega saabub lõpuks päev, kui enamik inimesi ongi poole valinud – kas siis hakkame kaklema? Sõdima?
Tegelik elu jääb sageli sotsiaalmeedia poolt kingitud silmaklappidest kõrvale. Ükskõik kummalt poolt vaadates, paremalt või vasakult. Sõltuvalt vaatenurgast oleks lahendused erinevad, aga küsimused jääksid samaks.
On ju kõigi suurte üleilmsete murede kõrval tegelikult meie omas Eestis olemas probleemid sotsiaalhoolekandega (kelle jaoks muidu töötab "Kodutunne"?), ääremaastumisega (millest muidu "viimase kilomeetri" teemad?), samaaegselt nii töö- kui ka tööjõupuudusega (maasikakorjajad ja keevitajad vs Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti), segregatsiooni ja sarnaste võimalustega (braavohüüded Kohtla-Järve riigigümnaasiumile) jne, jne, jne.
Privileeg alustada päeva telefonis plinkivate uute postituste jälgimisega ei tohiks muutuda privileegiks eladagi kellegi teise kauget elu koos tema murede ja rõõmudega. Samas – loe ja arva kaasa, kui aega on, aga siis mine tänavale ja vaata, mida sa tegelikult lisaks endale ka siinsamas, kõrval elavate "teiste" jaoks saad teha.
Ehk palun, elame päris elu! Elame Eesti elu. Vaatame enda ümber ringi, leiame murekohti ja pakume lahendusi. Aitame teha midagi, mis muudab siinsamas kellelgi elu natukenegi paremaks. Sest nii saab ka suur maailm killukese paremaks.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel