Mina olen Tartust, Euroopa mõistes külapoiss. Ja tõsi ta on, terve Eesti on ju mõnes mõttes küla - nagu mõni Londoni eeslinn (või mõned Berliini linnaosad kokku). Me teeme siin aga nii Euroopa kui ka maailmatasemel asju ja mõnes mõttes on meie väiksus meile abiks. Millegi suurema saavutamiseks peabki seda kohe kaugemale, tervele maailmale tegema.

Narva ja Kohtla-Järve on kokku pea sama suured kui Tartu. Lisame Sillamäe ja Jõhvi, siis lausa palju suuremad. Aga Ida-Virus on veel Kiviõli, Narva-Jõesuu ja Püssi. Tartumaal on linna mõõtu veel vaid Elva, Kallaste on oma umbes 800 elanikuga pigem... kortermaja.

Viimane meelevaldne võrdlus pole aga oluline. Oluline on, et Ida-Virus on peidus suur potentsiaal. Mulle tundub, et osa selle potentsiaali avamisest on kinni mõtlemises - selles, kui suurelt ja samal ajal kui kodule lähedaselt mõelda.

Väikese grupi jõud

Väikese grupiga on võimalik ära teha väga suuri asju. On võimalik lükata hoog sisse ettevõtmistele, mis esialgu tunduvad võimatuna. Minu senine kogemus erinevate initsiatiivide või ettevõtete alustamisel on see, et piisab kuni viiest kõva energiaga entusiastist - koos jõuab kuhu iganes. Eriti kui õnnestub järgmisi inimesi kaasa tõmmata ja samas suunas liikuma panna, olgu selleks siis kogukonna algatus või idufirma.

Küsimus on vaid pealehakkamises ning kaasamõtlejate leidmises. Selles on algus ja seejärel on kõik võimalik.

Lokaalselt globaalseks

Eesti turg on väike, nii et pelgalt selles riigis tegutsedes maailmaäri ei kasvata. Oled sa Tallinnas, Tartus või Sillamäel - meie võimalus on kohalike ressurssidega tegutsedes sihtida globaalsete asjade ärategemise poole.

Enamus meie iduettevõtteid tegutseb maailmaturul. Koroona küll kitsendab tegevust, aga digitaalne turg on jätkuvalt lahti. Küsimus on vaid selles, kui julgelt ja suurelt me unistada oskame.

Haridus (ja kogemus)

Hariduse ja oskusteta ei saa. Eriti sellisteta, mis võimaldavad pakkuda väärtust geograafiast olenemata.

Narva ja Kohtla-Järve koolide matemaatika riigieksamite tulemused viitavad, et reaalainete tase on regioonis väga hea. Leidub talente, kes võiksid ise hakata tegema väikeseid tehnoloogiaettevõtteid. Alguses väikeseid, millest mõned, omades globaalset ambitsiooni, kasvavad väga suureks.

Gümnaasiumiharidusest küll ainuüksi ei piisa. Nii TalTechil kui ka Tartu Ülikoolil on maakonnas kolledžid, kuid erialade valiku peale vaadates tundub, et ülikoolid on Ida-Virust ikkagi liiga kaugel.

Samal ajal on ju ülikoolid nüüd näidanud võimekust hajusõppe teel üle interneti haridust anda. Ehk siis takistusi täismahulise õppe pakkumiseks justkui pole - tudengi jaoks ei pea tähendama "ülikooli minek" ilmtingimata teise linna suundumist.

Isegi inseneeriaainete praktilise osa saab suhteliselt väikese investeeringuga tudengite koduõuele viia. Teooriat üle interneti õpetades, piisab praktikumide tarvis sisustada makerspace tüüpi robootika-, masinaehituse- või raadioside laboreid Ida-Virumaa linnades. Hariduse pakkumise jaoks ei pea enam isegi eraldi hoonet ehitama, rääkimata tsentraalsest ülikoolilinnakust.

Samuti ei pea sellised laborid ju otseselt ainult ühele ülikoolile kuuluma - seal võiksid toimuda ka MIT, Stanfordi või Cambridge'i õppekavade praktikumid. Sellised võimalused paneksid ühe Ida-Viru noore ehk mõtlema, kas Tartusse või Tallinnasse on vaja ikka minna. Me peame leidma nutikaid võimalusi, kuidas maailmatasemel haridus Ida-Virusse kohale tuua.

Regiooni ühtsus

Ma ei tea, kas see on linnalegend või tõsi, aga kuuldavasti hoiavad Ida-Viru suuremad asulad justkui omaette. Sillamäel inseneride pered, Narvas manufaktuuri tööliste järeltulijad jne. Arvamusfestivalil räägiti, et linnad elavad justkui igaüks oma mullis. Olgu sellega, kuidas on, aga potentsiaali avamiseks peavad Ida-Viru inimesed küll kokku tulema.

Ida-Virumaal on neli (suuremat) linna, aga üks kodukant. See on üks koht, kust oma inimeste, Eesti ja ka maailma jaoks asju ära teha. Nii mõeldes võib koduõuest jõuda maailmavallutamiseni - elades Jõhvis teenida New Yorki, Londoni või Berliini palgataset.

Selleks, et kodu, pere või sõprade igatsust leevendada, ei pea kodust kaugel kurbust ravima, vaid siia saab tagasi elama tulla kogu kogemustepagasi ning oma välismaise kontaktivõrguga.

Kogemus (ja haridus)

Kodu ja selle arendamine nõuavad investeeringuid, kuid parim investeering on siia jääda või veel olulisem - targemana tagasi tulla ja siin toimetada. Tegus inimene tõmbab teisi ligi ja perekonda kasvatades saab ka su kodu suurem ja paremale järjele.

Kogemus ja kontaktid segatuna haritud noorte tulisusega on väga hea seeme väikeste gruppide tekkimiseks.

Mul on tartlasena seda kõike ehk liiga kerge öelda. Mina elasin Saksamaal ja tulin koju tagasi. Ja tõsi ta on, elamisväärne linna ja elukeskkond algab justkui muna ja kana probleemina - kuidas sa lähed elama sinna , kus ehk esialgu polegi nii ilus ja hea.

Kuid iga asula algab ju inimestest ja mõistmisest, et kodu on meie enda teha. Selles osas on ehk vaja väikest hulka initsiaatoreid, kodukoha patrioote, et tagasi tulla ja olla ise selleks esimeseks seemneks.