Teisel pool ookeani toimuvad meeleavaldused pole kõikuma löönud mitte ainult politseinike ahelikke, poliitikuid ja skulptuure, vaid ka ajakirjanikke, kes neid sündmusi kajastavad.

Mitu ajakirjandusjuhti on pidanud oma kohalt tagasi astuma, sest on avaldanud artikleid, mis lugejate kõrval ajasid harja punaseks ka suurel osal toimetusest. Ilmselt märgiliseim neist oli New York Timesi arvamustoimetuse juhi James Benneti lahkumine pärast toimetuses puhkenud pahameeletormi. Põhjus – New York Times'i arvamuskülgedel ilmus senaator Tom Cottoni artikkel, milles too soovitas tuua tänavarahutusi maha suruma sõjaväe.

Kas ajakirjandus peaks valima pooli?

Ameerika kultuuriruum ning meediasüsteem koos sellega on liiga teistsugune, et neid meile otsetõlkes üle kanda. Ammugi pole mõtet detailselt analüüsida üksikut kaasust, mille allhoovusi me lõpuni ei tea. Ent Cottoni arvamusloo osas olen üsna veendunud, et ükskõik milline Eesti päevaleht oleks selle avaldanud.

Jah, ilmselt eksis Cotton mõne detailiga, mida oleks pidanud toimetamise käigus parandama. Kuid see ei olnud peamine, mida New York Timesi ajakirjanikud Bennetile ette heitsid. Esisüüdistuseks oli, et Cottoni arvamuslugu kutsus üles rakendama sedavõrd suurt jõudu, et see oleks seadnud ohtu mitte ainult protestijate, vaid ka sündmusi kajastavate ajakirjanike elud.

Mine võta kinni, ehk oligi nii. Ent kui mõjukas poliitik on sellisel ohtlikul seisukohal, kas pole siis ajalehe ülesanne seda avalikkusega jagada? Ja kui selle kohuse täitmise eest sunnitakse toimetaja lahkuma, kas ei peitu selles siis enesetsensuur?

USA-s ja mitmel pool mujal vaieldakse juba mõnda aega, kas ajakirjandus peaks püüdlema objektiivsuse poole või võtma ka moraalseid seisukohti ning valima sellega pooli. Samasugune diskussioon on alanud Eestiski.

Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi. Eestit maailmaga suhestades võime mõista ka teiste riikide seisukohti, kuid oleks rumalus seada neid ettepoole meie omadest.

Keskkonnakriisist või vaktsineerimisest rääkides ei ole mingit põhjust, miks peaksid ajakirjanikud lisama loosse uhhuuteaduste kandidaatide arvamusi, et tagada nii-öelda teise poole seisukohta. Ent mitte igal pool ei saa tõmmata nii mustvalget joont.

Kust me teame, mis on õiglus?

Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.

Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?

Esiteks tuleb jääda faktide juurde. Ehk siis püüelda selle sama objektiivsuse suunas, mis on aastakümneid olnud ajakirjanike ülimaks jumaluseks. Samas ei tähenda reegel konfliktis mõlemad pooled ära kuulata, et ihaldatava õigluse saavutamiseks peaks lugu kokku seades mõõtma nende sõnu sentimeetri või minutiga võrdseks. Märksa olulisemad on sisukus ja asjakohasus. Kui üks pool selgelt valetab või hämab, tuleb see vale kas loos välja tuua või üldse kõrvale jätta.

Ükskõik, mis teemast räägitakse, on oluline mängida palli, mitte meest, ehk teisisõnu mitte lubada endale konkreetses küsimuses eelarvamusi inimese, partei või organisatsiooni varasemate tegude põhjal.

Tausta päris ära unustada muidugi ei saa. Kui Keskerakond järjekordselt kahtlase rahaga vahele jääb ja vannub, et on puhas kui prillikivi, on igati kohane, et ajakirjanikud kontrollivad neid sõnu üksipulgi sellise hoolega, nagu ostaks kasutatud autot. Siiski ei tohiks kahtluse alla seada kogu partei viljeletavat poliitikat. Tasuta ühistransport ei ole halb asi lihtsalt selle pärast, et Keskerakond selle ellu viis.

Ebaõiglane ei tohi olla keegi

Kas ajakirjandus on võimul olijatele vahel liiga teinud? Kindlasti on. Vahel on selle taga olnud ka ajakirjaniku selge poliitiline meelsus, kuid enamasti, vähemalt nii tundub mulle, ebaprofessionaalsus, süvenematus ja ajasurve.

Ebaõiglane ei tohi olla keegi, ka neljas võim mitte. Kui see peaks aga kedagi lohutama, siis õigustatud kriitika kõrval on ülekohut tunda saanud nii praegused koalitsioonipartnerid kui ka kõik teised, kes varem valitsemisohjasid on hoidnud.

EKRE, tõsi küll, paistab ajakirjanduse ja poliitikute vahelises konfliktis praegu eriti eredalt silma, isegi rohkem kui Edgar Savisaare aegne Keskerakond.

Selles võib muidugi süüdistada liberastidest ajakirjanikke, kes konservatiivseid väärtusi jalge alla soovivad tallata, või populistide teadlikku vastandumist peavoolumeediale, aga minu meelest ei ole asi niivõrd ei ideoloogias ega poliittehnoloogias.

EKRE on lihtsalt juba opositsioonis olemise ajast saadik tõega üsna kokkuhoidlikult ümber käinud ja ajakirjanikel, keda on õpetatud fakti pühaks pidama, on raske sellest mööda vaadata. No mis sa teed ära, kui valimiste eel toob piirkonna esinumber lasteaedades vohava homopropaganda näitena lilla karu, mis tegelikult on kiusamise vastu võitlemise maskott.

Eesti ajakirjanduse eesmärk peab olema hoida inimesi ühtses infoväljas, mis võimaldaks võistlevatel ideedel jõuda kõigi keeleruumi kuuluvate inimesteni ega laseks neil kapselduda sotsiaal- või erakonnameedia mullidesse. Ma usun endiselt Voltaire'ile omistatavasse lausesse: "Ma ei kiida heaks, mida te ütlete, aga ma kaitsen surmani teie õigust seda öelda."

Õnneks Eesti ajakirjandus seda suunda ka järgib ning näiteks Delfi, mida EKRE armastab kõige rohkem liberaalide kantsiks nimetada, tiražeerib rahvusvkonservatiivide mõtteid vaat et rohkemgi kui Objektiiv.

Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.