Siim Õismaa: ülevaatlikult Balti Landeswehrist, aga mitte "landesveeri" sõjast ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Siim Õismaa
Siim Õismaa Autor/allikas: Erakogu

1914. aastal puhkenud maailmasõda muutis baltisakslaste olukorra Eestis keeruliseks. Sõjaga algas Venemaal ja Baltikumis aktiivne Saksa-vastane propaganda, millega baltisakslaste maine veelgi kannatas, seda enam et rahva mälust ei olnud kadunud 1905. revolutsiooni sündmused, kirjutab Siim Õismaa algselt Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud ülevaates.

Sõja- ja piiramisseisukorra seadustele tuginedes suleti saksa seltsid, koolid ja ajalehed. Keelati ära saksa keele avalik kasutamine,1 keelust üleastumise korral tehti rahatrahvi või võeti aresti alla.2 Lisaks saadeti sõja jooksul Eestist välja Venemaale kodakondsuseta sakslased ja need, kes mingil moel võisid olla või olid riigikaitsele kahjulikud.3

Viimaste seas olid mitmed baltisaksa pastorid ja rüütelkondadega seotuid isikud, näiteks Eestimaa kindralsuperintendent Daniel Burchard Lemm.4

Eellugu

1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga tulid Eestis ja Lätis võimule kommunistid, kelle tõttu kannatasid kõige enam just baltisakslased. Eestis kujunes välja omamoodi kaksikvõim: ühelt poolt Eesti kubermangu Maanõukogu ja teiselt poolt enamlased. Viimased üritasid enda kontrolli alla saada ka Eesti rahvuslikke üksusi, mis suuresti ebaõnnestus.

21.–22. ja 27.–28. jaanuaril 1918 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised, kus enamlased said vähem hääli kui ülejäänud erakonnad, kes toetasid iseseisvumist. Enne lõplike tulemuste saabumist valimised peatati.

15. jaanuaril 1918 andsid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkondade esindajad Stockholmis Nõukogude Venemaa esindajale üle "Baltisakslaste Liivimaa ja Eestimaa sõltumatuse deklaratsiooni". See aga ajendas Eesti Töörahva ja Sõjaväelaste Nõukogu täidesaatvat komiteed välja andma otsuse,5 millega aadlisoost baltisakslased kuulutati lindpriideks, tuues ettekäändeks "baltisaksa parunite ja eesti kodanluse vandenõu" nõukogude võimu vastu.

27.–28. jaanuaril 1918 algas kõigi baltisaksa isikute arreteerimine: mehed alates 17. eluaastast ja naised alates 20. eluaastast, välja jäid vaid imetavad emad ja raugad.

Paljud baltisakslased küüditati Siberisse, kust nad pääsesid tänu Brest-Litovski rahulepingule. Täpsed andmed arreteeritute ja terrori tõttu kannatanute kohta on puudulikud ja hinnangulised.6 Terror jätkus ka Vabadussõja ajal, Punaarmee vallutatud territooriumil.

Pärast Eesti ja Liivimaa okupeerimist Saksa vägede poolt, mis viidi lõpule märtsi alguseks 1918, asusid baltisaksa poliitilised ringkonnad (eelkõige rüütelkonnad) propageerima mõtet luua endiste Balti kubermangude baasil Balti hertsogiriik.7

12. aprillil 1918 toimus Riias Eestimaa ja Liivimaa ühine maanõukogu (Landesrat), mis võttis vastu otsuse luua Balti hertsogiriik (Vereinigte Baltische Herzogtum). Hertsogiriik oleks olnud personaalunioonis Preisi kuningriigiga, riigipeaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich.8 Saksamaa poliitilised ringkonnad, eelkõige sotsiaaldemokraadid ja teised Saksa väikevürstid, olid uue Preisi mõju all oleva hertsogiriigi loomise vastu, kartes Preisi liigset tugevnemist. Muidugi ei olnud ka selge, kuidas sõda Saksamaa jaoks lõpeb.

Eelduse riigi väljakuulutamisele lõi Saksa – Nõukogude Venemaa täiendusleping, mis sõlmiti 27. augustil 1918.9 Selle lepinguga loobus Nõukogude Venemaa õigustest Eesti ja Liivimaa üle. Uue riigi väljakuulutamine pidi toimuma 17. oktoobril 1918, kuid selleks ajaks oli üldine sõjaline ja poliitiline olukord pöördunud Saksamaa kahjuks.

Rüütelkonnad üritasid veel 5.–9. novembril 1918 Riias hertsogiriiki luua, loodi ka regentnõukogu, mille eesotsa määrati Liivimaa rüütelkonna peamees parun Adolf Pilar von Pilchau.10 Kuid siin töötas aeg vääramatult rüütelkondade vastu.

9. novembril 1918 loobus Saksa keiser Wilhelm II troonist ja 11. novembril sõlmiti liitlaste (Triple Entente) ja Saksamaa vahel Compiegne'i vaherahu, millega lõpetati sõjategevus Läänerindel. Ühes sellega lõppesid baltlaste lootused luua Liivimaal Balti hertsogiriik, kuid sel päeval loodi Riias Balti Landeswehr (Baltische Landeswehr).11

Landeswehri loomine

Plaane Balti Landeswehri loomiseks tehti juba suvel 1918.12 See pidi hõlmama kõiki Baltikumi rahvusrühmi ja saama loodava Balti hertsogiriigi sõjaväeks. Baltimaid okupeeriva Saksa 8. armee juhtkond13 (8. AOK – Armeeoberkomando 8) andis oma nõusoleku, kuid Saksa armee ülemjuhatus tahtis, et maakaitseüksus jääks Saksa armee osaks ja selle koosseis liituks Saksa armeega.14

Kuid sellega ei nõustunud juhtivad baltisaksa ringkonnad, kuna nende silmis pidi Landeswehr saama hertsogiriigi sõjaväeks, mitte aga järgmiseks üksuseks Saksa armees. Samuti poleks sellega nõustunud eestlased ja lätlased, keda samuti taheti koondada Landeswehri ridadesse.

Oktoobriks 1918 oli poliitilis-sõjaline olukord Baltimaades muutunud keerulisemaks. Pärast pikki läbirääkimisi 11. novembril 1918 andis 8. AOK viimaks loa maakaitseüksuse moodustamiseks eeldusel, et loodav üksus hõlmab peale Läti ka Eestit ja esindatud on kõik Baltimaades elavad rahvad.15 Esimeseks ülemaks sai riigisakslane major Emil von Scheibler.16 Üksust asuti formeerima vabatahtlikkuse alusel, teenistuskõlbulikest ja poliitiliselt kindlatest 18–60 aasta vanustest meestest.

7. detsembril sõlmisid Saksa peavolinik August Winning ja Läti ajutine valitsus lepingu, mis nägi ette, et loodava üksuse suuruseks kujuneb 6000 meest, neist 4000 oleksid lätlased, 1750 baltisakslased ja ülejäänud venelased.17 Kuid tegelikult jäi lätlaste arv loodetust mitu korda väiksemaks. See tulenes lätlaste saksavaenulikkusest, sõjatüdimusest ja soovist Saksa vägedest ning baltisaksa aristokraatia ülemvõimust lahti saada.18

Vormiliselt allus Landeswehr Balti Regentnõukogule, millest novembris arenes välja Balti Rahvuskomitee, hiljem aga Läti ajutisele valitsusele, mida juhtis Karlis Ulmanis. Kuid tegelikult alluti Saksa 8. armeele ehk hilisemale IV reservkorpusele, mida 1. veebruarist 1919 hakkas juhtima kindralmajor Rüdiger von der Goltz.19 Viimane määras Landeswehri uueks ülemaks riigisakslase major Alfred Fletcheri. Jaanuari alguseks 1919 oli Landeswehris 1200 baltisakslast, 400 lätlast ja 70 venelast.20

Rüdiger von der Goltz Autor/allikas: "Eesti Vabadussõda 1918-1920" (1937) / Wikimedia Commons

Landeswehr sõjategevuses

Landeswehr koos riigisakslastest moodustatud Raudbrigaadiga (hilisem Rauddiviis major Josef Bischoffi juhtimisel) osales detsembri lõpust kuni maini Riia ja Kuramaa kaitselahingutes Punaarmee vastu, mis valdavalt koosnes läti punastest küttidest. Punaarmeel õnnestus 2. jaanuaril 1919 vallutada Riia ja 6. märtsiks ka suurem osa Kuramaast. Ainult Liepaja piirkond jäi veel sakslaste ja lätlaste kontrolli alla.

Jaanuari alguseks oli tekkimas oht, et punaste kätte võib langeda ka Liepaja linn ja sadam, mis oli tol hetkel Läti ainus ühendus välismaailmaga. Juhuks, kui ollakse sunnitud Liepaja evakueerima, saatis Läti ajutine valitsus 1918/1919. aastavahetuse paiku Eestisse telegrammi arupärimisega, kas on võimalik Läti üksuste toomine Eestisse ja nende rakendamine Valga suunal.21 Arvestades, et see võib juhtuda, kui Läti-Saksa ühisväed ei suuda peatada Punaarmee edenemist, nõustus Eesti ajutine valitsus seda arutama.

Jaanuari alguses saadeti Lätti advokaat Woldemar Hartmann, kes pidi Saksa esindajatega läbi rääkima võimaliku relvaabi üle, mida ka saadi (1000 püssi, 1000 käsigranaadi, 100 000 Saksa padrunit (7.92 mm) ja 30 000 Vene padrunit (7.62 mm)).

Saksa relvad ja laskemoon läksid Balti pataljonile.22 Hartmanni kaudu võtsid Eesti poolega ühendust ka Landeswehri esindajad, kes soovisid osa Balti Landeswehrist Eestisse tuua. Eesti ajutine valitsus arutas seda 1919. aasta 18. jaanuari koosolekul, kus ettepanekuga põhimõtteliselt nõustuti, juhul kui Läti valitsus kannab ülalpidamiskulud.23 Kuid selleks hetkeks oli Eesti seisukord paranemas ja ületoomist ei peetud enam vajalikuks.

Siinkohal jääb üle ainult mõelda võimalusele, mis oleks saanud siis, kui Landeswehr oleks tulnud Eestisse ja osalenud näiteks Lõunarindel lahingutes Punaarmee vastu. Kas Landeswehri sõda sellisel kujul, nagu seda Eesti ajaloos tunneme, oleks üldse toimunud? Juhul, kui Soome vabatahtlikud oleksid saabunud hiljem või poleks üldse tulnud, kas siis oleks Eesti ajutine valitsus toetanud baltlaste ettepanekut?

On üpris tõenäoline, et asjaolude kokkulangemise korral oleks osa Landeswehrist saadedud Eestisse. Samas oleks see muutunud olukorra Lätis veelgi kriitilisemaks ja võimalik, et pealetungiv Punaarmee oleks suutnud Saksa ja Läti üksused Lätist välja lüüa.

Võimalik, et see oleks toonud kaasa täiendavate Saksa üksuste toomise Baltikumi. Sel juhul räägiksime sõjast Saksamaa vastu, aga mitte Landeswehri sõjast. Igal juhul oleks Landeswehri toomine Eestisse kergendanud Eesti vägede olukorda Lõuna-Eestis ja mõjunud positiivselt eestlaste ja baltisakslaste vahelistele suhetele.

Märtsi teises pooles asusid Saksa ja Läti väed pealetungile, mille tulemusena vabastati suur osa Kuramaast. Jelgava linn võeti tagasi 18. märtsil ja kuu lõpuks jäi rinne pidama Lielupe jõe üldjoonele.

Sellele joonele jäädi kuni 22. maini, mil alustati uut pealetungi ja vallutati sama päeva lõpuks Riia.24 Oma osa selles on ka Eesti sõjaväel ja Vene valgete Põhjakorpusel (hilisem Loodearmee), kelle aktiivse tegutsemise tõttu nii Viru kui ka Lõunarindel oli Punaarmee sunnitud Kuramaalt suunama vägesid eestlaste ja Vene valgete vastu.

16. aprillil 1919 viis Landeswehri löögigrupp eesotsas leitnant Hans von Manteuffel-Zoegega Liepajas läbi riigipöörde, mille tulemusena vahetati Kārlis Ulmanise valitsus saksasõbraliku vastu. Ettekäändeks toodi riigisakslasest leitnant Stocki25 arreteerimine Läti võimude poolt. Uut valitsust hakkas juhtima pastor ja kirjanik Andrievs Niedra.

Ulmanis põgenes Liepaja sadamas seisnud kaubalaeva Saratov pardale.26 Landeswehri alluvuses olnud Läti brigaad, mida juhtis polkovnik Janis Balodis, jäi alanud riigipöördes erapooletuks ega takistanud seadusliku korra kukutamist. Baltisakslaste mälestuste järgi toimus riigipööre polkovnik Balodise teadmisel, kes polnud samuti Ulmanise valitsusega rahul.27

Balodise brigaadi näol oli tegemist ainsa üksusega, mis oleks võinud takistada riigipöörde toimumist. Arvestades Lätis olnud riigisaksa28 ja baltisaksa üksuste arvukust võrreldes Läti brigaadiga, oleks vastuhakk tähendanud brigaadi laialisaatmist ja asjatuid kaotusi.

Kindralmajor Rüdiger von der Goltzi hinnangul paiknes aprillis 1919 Lätis, Põhja-Leedus ja Preisimaa piiri aladel kokku 40 000 Saksa sõdurit.29 Kuid need arvud on liialdatud.

Mai keskel oli Landeswehris umbes 3500 baltisakslast, 1700 lätlast (polkovnik Balodise juhatusel), 400 venelast (rittmeister vürst Anatoli Lieven) ja 400 riigisakslast30. Kokku 6100 meest, kellel tääke oli umbes 4000, lisaks 17 suurtükki ja 156 kuulipildujat.31

Landeswehri sõja tulemus

Juuni algul tekkis sakslaste ja eestlaste vahel konflikt ehk "Landeswehri sõda". Landeswehri koosseisus olnud läti ja vene üksused jäid alanud sõjategevuses neutraalseks ega osalenud lahingutes.32 Eesti 3. diviisi ja soomusrongide divisjoni üksused lõid Võnnu-Roopa-Lemsalu lahingus 20.–22. juunil 1919 Rauddiviisi ja Landeswehri üksusi ja sundisid viimased taganema Riiani. 3. juulil sõlmiti Eesti ja sakslaste vahel vaherahu.

Vaherahu järgi pidid riigisaksa üksused Lätist lahkuma ja Landeswehr läks Läti sõjaväe kontrolli alla.33 Tegelikult lahkusid viimased riigisaksa üksused alles novembris 1919, pärast Bermont-Avalovi avantüüri lõppu.

Pärast Landeswehri sõda formeeriti Balti Landeswehr ümber, umbes 150 riigisakslast saadeti väeosast minema.34 Kuid veel 21. detsembri seisuga oli Landeswehris alles 7 riigisakslasest ohvitseri ja 100 sõdurit.35 Üksus paigutati Tukumsi linna ja ümbruskonna mõisatesse. Alates 12. juulist 1919 määrati liitlaste poolt ülemaks Suurbritannia kolonelleitnant Harold Alexander.36

Omapäraseks teeb selle asjaolu, et sama suured käsuandmise õigused (gleichzeitig Befelshaber) olid ka mereväekaptenil parun Georg Taubel, kes oli kolonelleitnant Harold Alexanderi abi, kuid ilmselt kehtisid need ainult väeosasiseselt. 19. juulil määrati staabiülemaks major parun Wolfert Rahden.37

Landeswehri vabatahtlik krahv Alexander Stenbock-Fermor võtab oma mälestustes38 üsna tabavalt kokku Landeswehri olemuse pärast ümberformeerimist juulis 1919: "Die Internatsionalste Armee der Welt: Balten, russische Offiziere, lettische Armee, englische Führung, deutsche Jacken, amerkanische Verpflegung".39 Landeswehri koosseisus oli umbes 5000 meest, neist tääke 2000, lisaks kaks ratsaeskadroni, 137 kuulipildujat 11 suurtükki ja 6 miinipildujat.40

22. augustil 1919 saadeti üksus Latgalesse Jekabpilsi ümbruskonda. Tegemist oli vaikse rindelõiguga, kus enamjaolt toimus aktiivne luuretegevus, patrullidevahelised kokkupõrked ja ajutine suurtükkidest tulistamine.

Pärast novembri lõppu, kui Läti armee oli Bermont-Avalovi ja Saksa vabakorpused Läti piiridest välja surunud, pööras Läti ülemjuhatus oma pilgud itta ja asus planeerima Latgale vabastamist. Selleks pöörduti ka Poola ülemjuhatuse poole, kes toetas lätlasi kindral Edward Rydz-Smigly juhitud kahe diviisi suuruse operatsioonigrupiga.41 1919. aasta detsembri teisel poolel algas aktiivsem sõjategevus.

3. jaanuaril 1920 alustas Läti koos Poola vägedega pealetungi Daugavpilsi suunas. Pealetung oli edukas ja juba 5. jaanuariks oli linn punaste käest võetud.42 1. veebruariks oli suurem osa Latgalest vabastatud ja Läti väed olid tunginud üle läti keelepiiri.

1. veebruaril 1920 sõlmisid Läti ja Nõukogude Venemaa salajase vaherahu, kuigi see ei lõpetanud otsest sõjategevust.43 Mõlemad pooled jätkasid vastastikku luuretegevusega ja väiksemate kokkupõrgetega. Selline vaenutegevus kestis kuni ametliku rahulepingu sõlmimiseni 11. augustil 1920 Riias.

1. aprillil 1920 muudeti Landeswehr 13. Tukumsi jalaväepolguks alampolkovnik Aleksandrs Kalejsi44 juhatusel, kes jäi ülemaks kuni väeosa demobiliseerimiseni aprillis 1922. Üksuses säilis komandokeelena saksa keel.45 Pärast polgu likvideerimist liideti see III pataljonina 7. Sigulda jalaväerügementi.

Balti Landeswehri mälestusmärk Riia vennaskalmistul. Autor/allikas: Dr. Hans-Dieter Handrack / Wikimedia Commons

1 Toomas Karjahärm, Ida ja lääne vahel. Eesti–Vene suhted 1850–1917 (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998), 199.
2 Päevaleht nr 145, 30. juuni 1915, lk 3. Näiteks 1915. a juunis trahviti Viljandis saksa keeles kõnelemise eest Maria Kofferit, Helma Hansonit 10 rublaga ehk kolme päevase arestiga ja Auguste Pulli 5 rublaga ehk kahe päevase arestiga.. Selliseid juhtumeid oli palju ja need lõppesid alles 1918. aastal Eestimaa ja Liivimaa okupeerimisega Saksa vägede poolt.
3 Mati Graf, Eesti rahvusriik. Ideed ja lahendused: ärkamisajast Eesti Vabariigi sünnini (Tallinn: 1993), 84.
4 Eduard Laaman, Eesti iseseisvuse sünd (Stockholm Vaba Eesti kirjastus, 1964), 59-60; Eduard von Dellingshausen, Kodumaa teenistuses (Tallinn: 2011), lk 281–285.
5 Jaan Maide, Ülevaade Eesti Vabadussõjast (Tallinn: 1933), lk 20–22.
6 Eduard Freiherr von Stackelberg-Sutlem, Aus meinen Leben. Die Kriegsjahren 1914 - 1918 Verschickung nach Sibirien (Hannover-Döhren: 1964), 46. Tallinnast viidi ära ligi 200 inimest. Andreas von Antropoff mainib oma mälestustes 20 baltisakslase ja 60 eestlase küüditamist Tallinnast. Nende seas oli ka tulevane kindralmajor ja Vabadussõjas 1. diviisi ülem Aleksander Tõnisson, (Andreas von Antropoff. Erlebnisse in Petersburg und Estland in den Jahren 1917/18 nach Tagebüchern. (Baltische Hefte. 17 Band. 1971);  Kartsen Brüggemann, Die Gründung der Republik Estland und das Ende des "Einen und unteilbaren Rußland". Die Petrograder Front des Russischen Bürgerkriegs 1918–1920 (Wiesbaden: 2002), 63.  Annab Venemaale küüditatute arvuks umbes 500.
7 Graf, Eesti rahvusriik, 251.
8 Graf, Eesti rahvusriik, 253.
9 Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, 308–309.
10 Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, 332–336.
11 Berend von Nottbeck, Võnnu lahingu eellugu (Tallinn: 2009), 16.
12 Claus Grimm, Vor den Toren Europas 1918–1920 (Hamburg: 1963), 26.
13 14 Grimm, Vor den Toren, lk 26–27.
15 Nottbeck, Võnnu ,17.
16 Die Baltische Landeswehr im Befreiungskampf gegen den Bolschewismus. Herausgegeben vom Baltischen Landeswehrverein. Riga 1939, 214.
17 Eesti Vabadussõda, I osa, (1996),147.
18 Eesti Vabadussõda, I osa, 146; Nottbeck, Võnnu, 18–20.
19 Nottbeck,Võnnu, 36.
20 Grimm, Vor den Toren, 38.
21 Nottbeck, Võnnu, 30.
22 Ülevaated Eesti sõjaväe organisatsioonid ja koosseisu kohta. Sõjaväe Varustusvalitsuse struktuuriüksuste tegevusaruanded. Kirjavahetus relvade ja varustuse saamise ning jaotamise küsimustes ERA.495.10.4, 356; Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, 515.
23  Brüggemann, Die Gründung, 190; Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, 515; Nottbeck, Võnnu, 30–31.
24 Reigo Rosenthal, Laidoner - väejuht : Johan Laidoner kõrgema operatiivjuhi ja strateegia kujundajana Eesti Vabadussõjas (Tallinn: 2008), 244–245.
25 Tema edasise saatuse kohta täpsed andmed puuduvad. Sama nimega mees tegutses ka Eestis, kuni jaanuari alguseni 1919 Balti pataljonis. Võimalik, et tegemist on varjunimega. Vaata ka: Grimm, Vor den Toren, 160, 194; Balti pataljoni eskadroni vanemohvitser alamkapten Heinrich von Dehn, kirjutab oma mälestustes, et  riigisakslastest leitnant Karl Stock üks allohvitser lahkusid 9. jaanuaril 1919 Eestist
Heinrich von Dehn, Zur Geschichte des Balten-Bataillons. I Teil. Die Schwadron. (Käsikiri 1920, ERA 2124.3.95), 63.
26 Eesti Vabadussõda, II osa (1939), lk 136.
27Nottbeck, Võnnu,  48-49.
28 Bernhard Sauer, "Mythos eines ewigen Soldatentums. Der Feldzug deutscher Freikorps im Baltikum im Jahre 1919,"  Zeitschrift für Geschichtswissenschaft (ZfG 43), (1995 Heft 10), 874. 12. mai 1919 seisuga oli Rauddiviisis (Eiserne Division) 221 ohvitseri, 779 allohvitseri, 4006 sõdurit. 82 kerge- ja 121 raskekuulipildujat, 15 miinipildujat ja 37 suurtükki. Andmed võivad olla mõnevõrra liialdatud, aga igal juhul ületasid sakslased lätlasi arvult ja jõult.
29 Rüdiger von der Goltz, Meine Sendung in Finnland und im Baltikum (Leipzig:1920), 156.
30 Peaasjalikult tagalaüksustes ja Badeni vabakorpuses (Badisches Freiwilligen Abteilung Medem).
31 Grimm, Vor den Toren, 209.
32 Rosenthal, Laidoner, 258.
33 Rosenthal, Laidoner, 296.
34 Grimm, Vor den Toren, 271.
35 Grimm, Vor den Toren, 284.
36 Täisnimega Harold Rupert Leofric George Alexander, hilisem Briti marssal ja kaitseminister (1950–1952) ja  Kanada kindralkuberner.
37 Grimm, Vor den Toren,  277;  Die Baltische Landeswehr, 214.
38 Graf Alexander Stenbock - Fermor, Freiwilliger Stenbock. Bericht aus dem Baltische Befreiungskampf, (Suttgart:1929), 190.
39 Tõlge: (Landeswehr) on nagu rahvusvaheline armee: baltisaksa sõdurid, Vene (armeest tulnud) ohvitserid, Läti armee koosseisus, inglasest juht, Saksa jakid (varustus) ja Ameerika toit.
40 Radžinš, Peteris. Läti Vabadussõda. (Tartu Ülikooli kirjastus 2001), 152; Grimm, Vor den Toren, 278.
41 Radžinš, Läti Vabadussõda, 126–130.
42 Radžinš, Läti Vabadussõda, 165.
43 Radžinš, Läti Vabadussõda, 228–229.
44 Alampolkovnik Aleksandrs Kalejs (kindralmajor 1928) sündis 1876. aastal Aluksnes Lätis. Lõpetas 1895 Pihkvas vaimuliku õpetajate seminari ja töötas õpetajana. 1902 astus vabatahtlikult Vene armeesse, teenis 114. jalaväepolgus Jelgavas. 1905 lõpetas Tifilisi (praegune Tbilisi, Georgia) junkrukooli ja teenis 14. Tifilisi Tema Kõrgeaususe suurvürst Konstantini grenaderipolgus kuni I maailmasõja lõpuni. 1914. aastal saadeti Nikolai Kindralstaabi akadeemiasse, kuid algava sõja tõttu jäid õpingud pooleli. I maailmasõjas osales ta lahingutes Ida-Preisimaal ja Poolas. Pärast sõda asus elama Aluksne linna ja töötas õpetajana. Mais 1919 astus vabatahtlikult Põhja-Läti brigaadi ja teenis reservpataljonis rooduülemana, hiljem pataljoniülemana 4. ja 6. Läti polgus. Teenete eest Tornakalnsi lahingus sai Karutapja ordeni. Pärast Läti Vabadussõda teenis mitmetel ametikohtadel. Lõpetas 1926 Prantsuse kõrgema sõjakooli. Määrati 1929 Läti armee staabiülemaks. Suri 14.02.1934 südameinfarkti.
45 Grimm, Vor den Toren, lk 295.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: