Jukka I. Mattila: Eesti vabatahtlikud Soome Talvesõjas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jukka I. Mattila
Jukka I. Mattila Autor/allikas: Erakogu

Eesti vabatahtlikest Soome Talvesõjas kirjutab Jukka I. Mattila algselt Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud artiklis.

"Eestlased, lätlased ja leedulased: Soome astumine võitlusse riigile kallale tunginud salakavala vaenlase vastu on ka teile märguandeks astuda välja vabaduse, sõltumatuse ja rahvuse tuleviku eest. Ka teil tuleb võidelda oma riikide vabaduse eest kuni lõpuni, et tulevikus saaksite elada iseseisvate riikidena." (Soome Yleisradio eestikeelne uudistesaade 02.12.1939)

Talvesõja puhkemine ehk Nõukogude Liidu kallaletung Soomele 30. novembril 1939 kajastus ka Eesti poliitilises õhkkonnas ja eestlaste tulevikuväljavaadetes. Soome heitluses nähti sarnasust Eesti saatusega ja Soome vastu tunti suurt poolehoidu.

Eesti ei asunud ametlikult Soomet toetavale seisukohale, vaid jäi erapooletuks. Eesti poliitikud, nagu peaminister Uluots, avaldasid Soomele mitteametlikult täielikku toetust. Teiselt poolt oli sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner oma seisukohtades märgatavalt ettevaatlikum.

Juba enne talvesõja lahingute algust 1939. aasta oktoobris-novembris näitasid eestlased üles soovi liituda Soome armeega. Soome saatkondadel tuli vastata arvukatele järelepärimistele vabatahtlike värbamise kohta. Veel novembri algul oli välisministeeriumi seisukoht, et "käesoleval hetkel" vabatahtlikke vastu ei võeta.

Kui talvesõja lahingud algasid, oli eestlaste poolehoid ja rahva avalik arvamus soomlaste poolel. Eestis alustati aktiivse abistamistegevusega. Loodi põrandaaluseid rühmi, kelle eesmärk oli rännata üle kinnikülmunud Soome lahe ja astuda vabatahtlikena Soome kaitsejõudude ridadesse.

Organisaatoriteks olid teiste hulgas Arnold Isotamm, Kaarel Siniveer, kapten Lepp Kaitseliidu Tallinna malevast. Kogunemiskohana nimetati muuhulgas ka üht puusepatöökoda aadressil Maakri tänav 4. Soome minejatele jagati varustuseks näiteks valget moondamisriietust, tõukekelkusid, kirveid, pootshaake, relvi, raha ja toiduaineid.

Passide ja viisade andmine alla 50aastastele keelati. Soome minejaid varitses ka Eesti riiklik politsei, kuigi kinninabitud isikuid ei karistatud. Eesti piirivalvurite suhtumine oli varieeruv. Mõned merel kinni peetud mehed said oma teekonda jätkata, osadel tuli pöörduda tagasi. Kuulduste järgi olid sajad eestlased valmis tulema vabatahtlikuks, kui oleks olnud võimalik korraldada ülevedu.

Soome välisminister Väinö Tanner teatas 28. detsembril 1939 Eesti suursaadikule Aleksander Warmale, et eestlastest vabatahtlike värbamine ei ole soovitatav. Warmale oli seisukoht kergenduseks, sest osaliselt kartis ta, et massiline värbamine võib ohustada Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisi suhteid.

Osa vabatahtlikuks registreerunud eestlastest elas juba eelnevalt Soomes. Osa saabus Soome üle jäätunud Soome lahe. Üle mere saabunud eestlaste vastuvõtt Soomes oli sõltuvalt olukorrast erinev. Juhtus, et eestlased kinni pidanud patrull suhtus hõimuveljedesse sõbralikult, staabis aga võis suhtumine olla teistsugune. Üks eestlasest vabatahtlik kommenteeris oma teekonda järgmiselt:

"Haapasaaris ei saanud üks major meie jutust aru ning arvas, et oleme Vene salakuulajad, ja andis korralduse meid maha lasta. Tal oligi umbusuks põhjust: tulime ju vaenlase poolelt ja meil oli kaasas tuletikke ja muud Suursaare poest Ruuskarile toodud kaupa. Pealegi rääkisime paadiga tulemisest siis, kui isegi jäälõhkujaga ei saanud liikuda, ja minu välimus oli hullem kui mustlasel. Ei olnud kuigi meeldiv mõelda mahalaskmisest siis, kui kõik raskused olid peaaegu võidetud. Maha meid siiski ei lastud, vaid saadeti Kotkasse. Sealt alates sujus kõik juba hästi. Halb asi oli ainult see, et siis me ei jõudnudki enam rindele."

Vabatahtlike organiseerimine

Ülemjuhataja Mannerheim andis 8. detsembril 1939 välja käsu välismaalastest vabatahtlike vastuvõtmise ja väljaõpetamise kohta. Vabatahtlike vastuvõtmine ja väljaõpe tehti ülesandeks tagalaväeosade staabile. Detsembri lõpus oli tervikpilt vabatahtlike paigutamisest juba selgem.

Rootsist ja Norrast pärit vabatahtlikud paigutati Torniosse kolonelleitnant Vihma alluvusse, Kemisse koguti major Hämäläineni juhtimise alla karjalased ja ingerlased ning Oulusse koondati ameeriklastest ja taanlastest vabatahtlikud. Lõuna-Pohjanmaale Lapuasse oli kavas moodustada rahvusvaheline väeosa , "kui selleks on piisavalt registreerunuid".

Vastavalt juhendile võidi üksikuid eriväljaõppe saanud mehi paigutada ka Soome väeosadesse. Eesmärk oli esmajärjekorras taanlastest, ameeriklastest ja rahvusvahelisest üksusest moodustada kompaniisuurused üksused, mida hiljem oleks võimalik laiendada iseseisvateks pataljonideks.

Ka Kaitseliidu Helsingi piirkonnas moodustati välismaalastest vabatahtlike vastuvõtuorgan ja selle komandöriks määrati 16. detsembril 1939 reservlipnik Friedrich Krohn. Tegutsemiskohaks oli võõrastemaja Ostrobotnia, mis asus aadressil Kasarmikatu 28. Hiljem, 31. detsembril määrati vastuvõtuorgani komandöriks seersant, filosoofiadoktor Sven Segerstrale.

Vastuvõtuorgan paigutas registreerunud vabatahtlikud esmalt Ostrobotnia võõrastemajja, kust nad saadeti edasi erinevatesse väljaõppekeskustesse, suurim osa rahvusvahelisse üksusesse Lapuasse.

Hiljem, jaanuari ja veebruarikuu vahetusel asutati peastaabi vabatahtlike toimkond (Päämajan vapaaehtoistoimisto), kes hakkas tegelema välismaalastest vabatahtlike värbamisega ja juhtis organiseerimistöid. 

Vabatahtlike vastuvõtmine

Detsembri lõpus anti Soome välissaatkondadele peastaabi juhend vabatahtlike registreerimiseks. Vabatahtlikena tuli võtta vastu ainult britte, kanadalasi, skandinaavlasi, prantslasi, itaallasi, ungarlasi, hispaanlasi, poolakaid ning ameeriklasi ja jaapanlasi. Vabatahtlikel pidi olema läbitud sõjaline väljaõpe ja sõjaliselt organiseeritud üksused, millel oli oma juhtivkoosseis, varustus ja relvastus.

Kolm eestlasest vabatahtlikku. Paremal vabatahtlik Artur Eerik. Autor/allikas: Lapua muuseum

Soome parlament Eduskunta otsustas 21. detsembril 1939, et välismaalastest vabatahtlike suhtes rakendatakse samu toidumoonaga varustamise, majutus- ja palgatingimusi, mis on Soome sõjaväekohustuslastel.

Vabatahtlikega seotud põhimõtete kohta võeti lõplik otsus vastu alles jaanuari keskel 1940, kui Mannerheim otsustas, et Soome on valmis võtma sõjaväeteenistusse vastu peaaegu kõigi rahvuste esindajaid.

Üksikutel juhtudel võidi isikuid teenistusse võtta sõjalisest väljaõppest hoolimata kuni kapteni aukraadini. Majori või sellest kõrgemat sõjalist aukraadi omavad isikud või need, kes soovisid pääseda peastaapi, pidid saatma täielikud isikuandmed, mille alusel tegi ülemjuhataja üksikotsuse vabatahtliku armeeteenistusse arvamise kohta. 

Hinnangud vabatahtlike arvu ja rahvuste hulga kohta erinevad üksteisest suuresti. Märtsis 1940 teenis välismaalastest vabatahtlikke Soome armees kokku 11 663 meest: 8680 rootslast, 695 norralast, 1010 taanlast, 372 Ameerika soomlast, 346 ungarlast, umbes 350 idakarjalast, ingerlast ja Aunuse elanikku, 210 muude rahvuste esindajat.

Välismaalaste jaoks rajati väljaõppelaagreid üle terve Soome. Eralendurid ja õhujõudude kutseline koosseis saadeti Parolasse 2. täiendava lennurügemendi komandöri major Nuotio käsutusse.

Merejõududesse välismaa vabatahtlikke ei võetud. Kemis moodustati eraldi üksus ka Soome hõimurahvaste esindajatele, Viena Karjalast ja Aunusest pärit meestele ning ingerlastele. Nendest moodustati 5. sissipataljon (hiljem nimetati ümber 2. sissipataljoniks). Pataljoni komandöriks oli jäägermajor Aarne Hämäläinen.

Väeüksuse sisu

Algusest peale oli peastaabi eesmärgiks võtta vabatahtlikke vastu väljaõppe läbinud üksustena. Kuna vabatahtlikud saabusid siiski üksikisikutena, tegi major Ragnar Nordström ettepaneku luua Põhja-Soomes võõramaalaste väeüksus, kuhu oleks võimalik saata üksikuid vabatahtlikke.

Tagalaväeosade käsuga moodustati Lapuas rahvusvaheline väeüksus, mis sai nimeks üksus Sisu (osasto Sisu). Sisu brigaad oli allutatud otse tagalaväeosade staabile. Komandöriks määrati kapten Bertil Nordlund. Kapten Nordlund oli varem teeninud Stockholmis sõjaväeatašee assistendina. 1934. aastal oli ta tutvunud Prantsuse võõrleegioni väljaõppega.

Eestlastest vabatahtlikud Sisu brigaadi relvalaos märtsis 1940, Autor/allikas: Pertti Hujala erakogu

Lapua väljaõppeüksust hakati formeerima jaanuari algul. Kapten Nordlund kommenteeris algust järgmiselt:

"6. jaanuaril kutsus kindral Malmberg mind enda juurde ja ütles, et usaldab mulle raske, kuid huvitava ülesande. Ma pidin ilma abilisteta, ilma sihtrahata, ilma täpsete juhtnöörideta looma välismaalastest vabatahtlikest väeüksuse, teisiti öeldes nagu maa alt välja võluma esmalt rühma, siis kompanii, pataljoni ja brigaadi, kui võimalik." 

Sisu brigaad majutati esmalt Vene kasarmutesse ning Lapua töölismajja. Üksuse majandamine oli allutatud Kaitseliidu Lõuna-Pohjanmaa piirkonnale. Üksuse esimene vabatahtlik oli jäägerkapten Einar Grönberg, kes oli saabunud Kanadast. Ta vabastati teenistusest mõni päev hiljem sobimatuse tõttu.

Vabatahtlikke liitus üksusega üsna aeglaselt, sest 100 mehe piir ületati alles veebruari teisel poolel. Märtsi algul kuulus Sisu koosseisu üle 120 mehe, kes esindasid 23 eri rahvust. Märtsi algul suurenes üksuse koosseis oluliselt, kui Lapuasse saabus Ungari vabatahtlike rühm: kokku 24 ohvitseri, 52 allohvitseri ja 265 sõdurit.

Sisu brigaadi juhtivkoosseisu moodustasid kapten Nordlund ja Soome ohvitserid. Neid abistasid välismaalased, kel oli reservohvitseri aukraad. Sisu tavaline päevakava algas äratusega kell 7.00. Kell 8.00 oli hommikune teejoomine, seejärel kuni hommikusöögini ehk kell 11.15 õpetati soome keelt ja harjutati suusatamist. Väljaõpe jätkus õhtupoolikul kell 13 õppetundidega, suusatamisega ja relvakoolitusega kuni kell 17. Kell 18–22 oli võimalik käia saunas ja kell 22.00 oli õhtune loendus.

Eestlased Sisu brigaadis

Esimesed eestlased saabusid Lapua rahvusvahelisse üksusesse 9. jaanuaril 1940, kui seersant Eduard Juur ja vabatahtlikud Karl Saage ja Arvo Torm registreeriti üksuse koosseisu. Saage ja Torm olid saabunud Soome juba 13. detsembril. Riikliku politsei teatele nende kohta oli peastaabi staabiohvitser J. W. Snellman kirjutanud ääremärkuse:

"Olen viibinud nende eestlaste ülekuulamisel ja pean neid usaldusväärseteks. Saage on olnud Kaitseliidu liige Eestis 15 aastat, Torm on teeninud esmalt Eesti soomusväes ja seejärel kuulunud Eesti Kaitseliitu."

Pärast esimeste eestlaste saatmist Sisu brigaadi anti Kaitseliidu Helsingi piirkonna staabile suulisi juhtnööre, mille kohaselt eestlasi ei peetud vabatahtlike hulgas soovitavateks. Karl Mölder ja Olav Luther pöördusid Helsingi Kaitseliidu poole ja piirkonnaülem Voss tegi tagalaväeosade staabile ettepaneku võtta need isikud erandkorras teenistusse.

"Nimetatud isikud on viibinud pikemat aega Soomes ja nende soovitajateks on tuntud soomlased. Peale selle on nimetatud isikud, eeskätt mõlemad eestlased, sõjaväelise väljaõppe osas pädevad, seega paistab, et nende liitumine meie ridadega võiks tähendada armeele tugevuse lisamist."

Mölder ja Luther saabusid Lapuasse 22. jaanuaril. Sel ajal saabus eestlastest vabatahtlikke üksusesse peaaegu iga päev. Sisu brigaadi koosseisus teenis ka Paavo Puolakainen, kellel oli Nanseni pass. Ta oli eestistunud soomlane, kes oli osalenud Eesti vabadussõjas ja jäänud pärast sõja lõppemist elama Eestisse. Puolakainen astus teenistusse 9. märtsil 1940.

Üks eestlane teenis Sisu brigaadi Inglise üksuses. Lipnik Karl Nurk oli 14aastaselt osalenud Eesti Vabadussõjas ja 1922. aastal Ida-Karjala retkel Talvela vägedes. Soome Talvesõtta tuli Nurk Keeniast, kus oli tegutsenud jahindusinspektorina. Nurk saabus Lapuasse 16. märtsil 1940.

Sisu brigaadi 1. kompanii 1. rühma kaks magamisruumi oli 11. märtsil 1940 täielikult formeeritud eestlastest. Brigaadi koosseisus oli 17. aprillil 1940 kokku 41 eestlast. Kogu Sisu brigaadi tegevusaja jooksul oli brigaadi nimekirjas eestlastest vabatahtlikke kokku 59 meest. Umbes pooled eestlased olid Kaitseliidu liikmed.

Eestlastest vabatahtlike päevad möödusid väljaõppel, soome keelt õppides ja tööteenistuses. Märtsi keskel ootusärev õhkkond muutus.

"Täna saabus enneolematu ja üllatav uudis – rahu on saabunud!" kirjutas Kaarel Karimäe 13. märtsil pettunult oma päevaraamatusse. "Seda me ootasime kõige vähem. See saabus siis, kui meie, 50 eesti meest, polnud veel jõudnud rindejoone lähedalegi ega olnud saanud sisse hingata püssirohu lõhna. Mis kasu on meist või minust olnud soomlastele? Mitte mingisugust, nad on meid ainult toitnud ja katnud. Tõesti kahetsusväärne lugu, aga kes seda oskas oodata."

Kuigi välismaalastest vabatahtlikud ei jõudnud rindele, oli nende abi Soomele oluline. Ülemjuhataja Mannerheim tänas pärast sõja lõppu 24. märtsil 1940 välja antud päevakäsus kõiki vabatahtlikke:

"Teie otsus annab tunnistust sellest, et teie rinnas tuksub õilis süda, mis on juhatanud teid hakkama meie relvavendadeks, kui idast valgusid massid üle meie piiride. See, et ainult osal teist oli võimalik relvi kasutada, ei kahanda teie teo väärtust."

Sisu brigaadi grupipilt märtsis 1940, Autor/allikas: Pertti Hujala erakogu

Eestlased teistes väeosades

Sisu brigaadis teeninud eestlastele lisaks oli neid ka Soome armee teistes väeosades. 1940. aasta algul tehtud olukorra ülevaates mainis Erik Lönnroth, et Sisus teenis 31 eesti meest ja ühes suurtükipatareis 4 meest. Peale selle oli Lönnrothi arvates võimalik, et eestlasi teenis ka mujal, ühtekokku oli eestlasi vähem kui 100. Lönnroth tegi ettepaneku muuta eestlastest vabatahtlike saabumine Soome lihtsamaks.

Vabatahtlik Roman Rosenfeldt saabus 14. detsembril 1939 Torniosse ja saadeti 15. detsembril Kemisse major Hämäläineni käsutusse. Kolm eestlast – Robert Issal, Edgar Sepp ja Heiti Ojaste – saadeti 17. veebruaril 1940 Toijalasse kapten Hankipohja käsutusse.

Toijalasse oli paigutatud välisuurtükiväe väljaõppekeskus. Nendele kahele eestlasele lisaks saadeti 3. märtsil Toijalasse eestlased Eduard Bauhut ja Artur Sammelmann. Välisuurtükiväe 12. rügemendi II patareis teenis Robert Issal, endine Eesti rannakaitsesuurtükiväe kaadrinooremseersant. Robert Marks määrati kindlustustöödele Kavantsaaris. Georg Kits teenis JR 65 staabikompaniis rindel ning osales Suomussalmi, Raate ja Kuhmo lahingutes.

Talvesõja ajal jaotati inimesi nii rahvusliku kui riikliku kuuluvuse järgi. Osal Soome saabunud vabatahtlikest oli määratletud rahvus, mis tähendas esmajoones etnilist päritolu (näiteks karjalane, ingerlane), aga riiklikku kuuluvust, kuulumist mingi riigi või valitseja alamate hulka nendel isikutel ei olnud.

Selle taustaks oli Venemaal toimunud revolutsioon ja sellele järgnenud kodusõda, sõjast tingitud pagulus ning Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola riikide iseseisvumine.

Nõukogude Venemaal võeti 15. detsembril 1921. aastal välja antud määrusega kodakondsus ära teatud välismaal elavate isikute rühmadelt, kelle hulka kuulusid muuhulgas ilma loata riigist lahkunud, valgete vägedes võidelnud ning välismaal elanud isikud, kes ei olnud taotlenud Nõukogude Venemaa kodakondsust või ei olnud välja võtnud oma passi.

Pagulaste juriidilise staatuse kindlaks määramiseks võeti Rahvasteliidus kasutusele nn Nanseni pass, mis oli kodakondsuseta isikute rahvusvaheliselt tunnustatud reisidokument.

Ilma kodakondsuseta isikute tunnistamine eestlaseks on raske ja osaliselt võrreldav vee peale joone tõmbamisega. Mingil määral oli väeosades märgitud eestlasteks ingerlasi. Nendest üks langes talvesõjas.

Eesti ingerlane Johannes Valtonen (sünd. 28.02.1916 Narvas Kullakülas) sõlmis 21. detsembril 1939 lepingu Kaitseliidu Helsingi piirkonna staabis ja saadeti 22. detsembril Kemisse. Valtonen teenis 5. sissipataljonis III kompaniis. Ta langes Kuhmos 19. veebruaril 1940.

Mõnel ingerlasel, kes teenisid 5. sissipataljonis, oli Eesti kodakondsus. Sellised olid kindlasti Simo Haukka, Aleksi Haukka, Matti Laurimaa, Mikko Reijo, Nestor Säkki, ja Herbert Letting ning Antti Tahvonen.

Pärast talvesõja lõppemist jäid eestlastest vabatahtlikud Soome. Kuna kodumaale tagasi pöördumine ei olnud võimalik, eeldati, et vabatahtlikud töötavad, kuni Soomest on võimalik naasta kodumaale.

Tähtaja jooksul pidi igaüks ise otsima tööd. Vabatahtlikele pakuti teetööd Enontekiös tunnipalgaga 6 marka. Osa naasis oma Soomes asuvasse kodukohta, osa jäi Sisu-brigaadi nimekirjas tööd otsima. Sisu brigaadi eestlastest läks 22 meest 23. aprillil 1940 oma töökohale Hyvinkääle. Kokku 10 eestlast läks 24. aprillil 1940 Lapuast teetöödele Enontekiösse, kust nad suundusid edasi Norrasse.

Juhtohvitseri Ringsi teadmata põgenesid eestlased Norra poolele, kus nad võeti vastu Norra Alta pataljoni ja nad jõudsid 18. mail rindele, et hakata võitlema sakslaste vastu. Sisu brigaadi 29. mail 1940 dateeritud raporti kohaselt läksid Suitsu juhtimisel Norrasse Mäehans, Pedanik, Kalda, Veebel, Kristal, Leppik, Valdson ja Soinla ning Rägastik. Soinla langes Norras. 

Sõda Norras oli eestlastele vaheetapiks. Kui algas Soome jätkusõda, astus osa talvesõjas osalenud eestlastest vabatahtlikest uuesti Soome armee teenistusse. Mitu Sisu brigaadi eestlast alustas 1941. suvel sõjateed sakslaste juhitavas Erna luuresalgas, kes saadeti Soomest Eestisse 1941. aasta juulis.


Artikli autor Jukka I. Mattila on kaubandusteaduste doktor, kelle uurimisteemad on seotud organisatsioonide ja juhtimisega. Tema huviobjektideks on ka Soome ja Eesti sõjaajalugu. Mattila avaldas möödunud aastal teose "Virolaiset vieraan vallan väessä 1939–45" ("Eestlased võõra võimu sõjaväes", Reuna kirjastus).

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: