Ilmar Raag: kuuluvustunne + teadlikus + usk = võitlustahe ({{commentsTotal}})

Ilmar Raag.
Ilmar Raag. Autor/allikas: Kairit Leibold

Ei saa olla kindel, et tahtest võidelda piisab võiduks. Kuid on täiesti kindel, et ilma tahteta võidelda, ei saavuta ka võitu. Võitlustahe või selle puudumine sõltub aga mitmetest, ka läbi infovälja mõjutatavatest, komponentidest. Kaitseliidu infodoktriinist kirjutab Ilmar Raag algselt Kaitseliidu ajakirjas Kaitse Kodu! ilmunud kommentaaris.

Inimese üks olulisemaid baasvajadusi on kuuluvustunne kogukonda. See on meie identiteedi alus. Näiteks spordimehed või jahimehed moodustavad omaette kogukonna, nad mõistavad üksteist poolelt sõnalt.

Kaitseliitu või mingisse üksusesse kuuludes on igal võitlejal lisaks isamaa armastusele ka soov tunnetada, et tema üksus on äge, tunnustutud, võimekas jne. Ühesõnaga, sõdur tahab uhke olla oma staatuse ja oma üksuse üle.

See on teema, millega tegeleb lõviosa tänasest rahuaegsest Kaitseliidu teavitusest. Kaitseliidu hea maine on värbamise aluseks ja vabatahtlikkuse hoidmise aluseks. Tihti mõistetakse aga head mainet ka liiga kramplikult "isamaalise kasvatuse" mõttes, samal ajal kui reaalselt motiveerib noori mehi ka puhas adrenaliin ja nn. tacticool kontseptsioon.

Mitte ilmaasjata ei ehitata Venemaal müüti speznazi või dessantnike "supervõimete" ja mitte kodumaa armastuse ümber, samamoodi nagu talitavad USA-s erinevad rangerid või  Navy SEAL-id. Kui vaadata, kuidas värvatakse Eesti oma erioperaatoreid, siis sealgi ei ole juttu isamaa armastusest, vaid ikka erilisest meeskonnast ja erilistest missioonidest.

Mida aga peavad siis konkreetselt tegema Kaitseliidu üksused? Ka nemad peavad rääkima oma üksuste õppustest, üksuse väljaõppe standarditest ja ühistest eduelamustest. See loobki kuvandi üksuse mainest ja võimekusest. Kui sinna lisada üksuse rituaale ja nende tutvustamist, siis ehitubki ülesse meeskonnavaim.

Negatiivse näitena võib ette kujutada, et vähetreeninud üksus saabub õppusele, mille eesmärgist ei saada aru ja kus ka reaalselt on vähe õpielamusi. Omavahelistes juttudes langetatav molutamise hinnangut ei ole pärast võimalik parandada ühegi kommunikatsiooniga. Tulemuseks on emotsionaalse sideme kaotamine üksusega ja kahtlus, kas tegelikult ikka ollakse õiges kohas. 

Mitte vähetähtsana tuleb arvestada inimeste tagasiside vajadust. Oma üksuse tunde kriitiline komponent on omavahelise suhtluse olemasolu. Ma saan ennast lugeda mingi kogukonna liikmeks, kui selle kogukonna liikmed minuga suhtlevad.

Selleks piisab teinekord vaid aktiivsest sotsiaalvõrgustikust või muudest üritustest, kus võitlejatel on reaalselt võimalik koos olla ja üksteisega respektipõhiselt suhelda.

Nagu näete, on kommunikatsioon siin väljapakutud komponentide puhul vaid reaalses elus toimivate sündmuste vahendaja ja võimaldaja.

Olukorrateadlikkus

Olukorrateadlikkus on justkui eelpoolmainitud emotsionaalse meeskonnatunde ratsionaalne komponent.

Eesti praeguses militaarses traditsioonis edendatakse ülesandepõhist juhtimist, mis tähendab, et iga võitleja peab suutma olukorras orienteeruda.

Lisaks emotsioonile peab võitleja suutma ratsionaalselt leida probleemidele parima lahenduse. Seega oma ülesandest arusaamine on osa võitlustahtest.

Võitleja peab teadma kõrgema tasandi ülesannet, tundma oma naaberüksusi, maastikku, elanikkonda jne. Suuresti on tegemist sisekommunikatsiooni teemaga, et vältida olukorda, kus ollakse infosulus.

Kõige tüüpilisemalt väljendub see juba eespool mainitud olukorras õppustel, kus mehed passivad niisama ja ei tea, miks midagi ei tehta või millal üleüldse nende järele peaks vajadus tekkima. Halva olukorrateadlikkuse tulemuseks on motivatsiooni langus.

Rahuaegses üksuses on igal kaitseliitlasel vaja teada oma üksuses toimuvatest õppustest, koolitustest, enesetäiendamise võimalustest jne. Selline valmisolek on eelkõige üksuse juhtide sisekommunikatsiooni teema, aga väga tihti on see alahinnatud kommunikatsioon, sest igapäeva tasandil tuleb just siin kõige rohkem väikest naginat.

Usk võitlemise ja võidu võimalikkusesse

Olukorrateadlikkuse kõige kriitilisem komponent on usk võitlemise mõttekusse ja võidu võimalikkusesse. Antud kriitilisus avaldub eelkõige reaalse konflikti või kriisi ajal.

Praktika on näidanud, et võitlustahte säilitamiseks, peavad võitlejad saama kinnitust, et nende tegevus ei ole asjatu või võimatu. Mali Vabariigis nägin, kuidas islamistid pildistasid väga põhjalikult iga võidetud lahingu tulemusi, mida pärast levitada sotsiaalmeedias. Sama oli näha nii Daeshi kui ka Talibani puhul.

Psühholoogiliselt oli see väga oluline just hajutatult võitlevate gruppide jaoks. Iga taoline grupp ju tundis, et Lääne üksused on neile väga tõsised vastased.

Otsestes kontaktides kandsid islamistid pidevalt ränki kaotusi, mis võis kiiresti viia võitlustahte kadumiseni: "Nad on liiga tugevad, et edasi võidelda." Kuid oma väikeste võitude kirjeldamine sotsiaalmeedias kandis kahepidiselt vaadeldavat mõju: esiteks levitas see toimiva taktika näiteid ja teiseks tõestas faktiliselt, et vastasele on siiski võimalik kahju teha.

Täiesti omaette tasemele jõudsid taolised infooperatsioonid shiitliku Hezbollah juures Liibanonis, kus korrutati mantrana: "Sa ei ole võidelnud, kui sa ei ole võitlust filminud."

2006. aasta Hezbollah-Iisraeli konflikti puhul eeldasid kõik, et Iisraeli paremini relvastatud konventsionaalne armee saavutab kiiresti oma eesmärgi, puhastades ala Liibanonis, kust tulistati rakette Iisraeli pihta. Hezbollah infooperatsioonidel oli aga vaja tõestada, et Hezbollah võitlusvõimet ei murta, samal ajal kui Iisrael kurnab ennast.

Selle kuulsaimaks näiteks sai 14. juulil 2006 Hezbollah võitlejate lastud rakett, mis tabas iisraeli sõjalaeva INS Ahi-Hanit. Sisuliselt minutite jooksul pärast tabamust läks Hezbollah juht Hassan Nasrallah eetrisse telekanalis Al-Manar, et teatada õnnestunud rünnakust, mida ta tõestas ka vastava videomaterjaliga. Sama video pandi koheselt ülesse ka Youtube'i.

Väidetavalt olevat iisraeli kaitseminister samal ajal pidanud pressikonverentsi, kui ajakirjanikud said SMS-iga sõnumi Hezbollah allikatelt. See olevat juhtunud 15 minutit pärast rünnakut. Kui aga kaitseministrile esitati koheselt vastav küsimus, siis tema veel ei teadnud midagi juhtunust.

Siit tuli selgelt välja asümmeetria, kus konventsionaalse armee infotsükkel oli tunduvalt aeglasem, sest kõiki kahjusid pidi korrektselt kinnitatama ja seejärel infot koordineerima, samal ajal kui vastaspoole infooperatsioon jättis vastutegevuseks napilt 5-15 minutilise akna. Meedias kehtib ju karm reegel, et kes esimesena oma uudisega välja tuleb, see kehtestab raamistuse.

Kogu sündmuse tulemuseks oli kinnitus Hezbollah' võitlejate usule, et paremini relvastatud Iisraelile saab tõepoolest haiget teha. Vastupanu jätkamine sai väga ilmeka argumendi.

Kuna Eestis sõjaajaloos mäletatakse samuti argumente a la "Me ei saa vaenlasele vastu, sest ta on nii suur," siis on teated meie võitlemistest kulla hinnaga. Seejuures ei saa me Eestis endale lubada valetamist, kuna riigi väiksuse tõttu jõuab tegelik info kiiresti igale poole. Oluline on aga kiirus. Ja see esitab esimese asjana logistilise väljakutse.

Eelnevast näitest tasub meelde jätta üks detail. Sel hetkel kui Hezbollah võitleja lasi välja raketi, oli ta ligiduses üks mees, kes tulemust filmis ja teadis, kuhu see materjal lähimate minutite jooksul saata.

Kas see mees on täna ka Kaitseliidu kompaniide/rühmade struktuuris olemas? Kas me oleme valmis saavutama täna tulemuse, kus näiteks 30 minutit pärast kontakti või suvalist intsidenti saaksime meediasse minna oma ausalt dokumenteeritud versiooniga juhtunust?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Kaitse Kodu!



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: