Ander Asberg: saja aasta eest juulis anti merelt Landeswehrile lõplik hoop ({{commentsTotal}})

Ander Asberg
Ander Asberg Autor/allikas: Erakogu

Ander Asberg annab ülevaate Eesti mereväe ajaloolisest Riia-operatsioonist, millest tänavu juulis möödus sada aastat.

Tunneme Eesti Vabadussõja käigus aset leidnud tähendusrikast Landeswehri sõda tänapäeval peamiselt Võnnu lahingu järgi, millega murti otsustavalt baltisakslaste väe löögirusikas.

Järgnenud Eesti rahvaväe vastupealetung lõppes vihaste lahingutega Riia väravais, kui lääneliitlaste vahendajad suutsid vaenupooled lõpuks lepitada ja sakslaste väekoondised linnast ise lahkuma sundida.

Ehkki Riia linn jäi eestlaste nördimuseks toona võtmata, oli Landeswehrile lõpliku hoobi andmisel ja sõjakäigu edukal lõppemisel väga suur roll just Eesti mereväel, mis otsustaval hetkel teravalt lahingutegevusse sekkus.

Relvakonflikti vältimine eestlaste ja sakslaste vahel

Kui Vabadussõja käigus Eesti ja Saksa üksused 1919. aasta juuni algul Põhja-Lätis taganevat punaväge jälitades kokku said, oli peagi selge, et kahe osapoole sõjalist kokkupõrget on raske vältida.

Samamoodi oli selge, et tekkinud pingeolukord on vastukarva sõjategevust toetavatele lääneliitlastele, kelle eesmärk oli mõistagi toetada võitlust bolševikega idas, mitte aga omavahelisi jõukatsumisi.

Eesti väejuhtidele lisas kindlustunnet asjaolu, et lääneliitlased kippusid kalduma oma sümpaatias pigem nende, kui sakslaste seisukohtade poole ja esitasid oma nõudmisi läbirääkimistel ultimaatumi vormis.

Kui sakslased eestlaste poolt esitatud kindlale joonele tagasi tõmbumise nõude täitmist 6. juunil kontrollima sõitnud soomusrongi ründasid, algaski sõjategevus. Siiski õnnestus lääneliitlaste esindajatel algatada 10. juunil relvarahu ja läbirääkimisi jätkata.

Vastuolud olid siiski põhimõttelised. Eesti ei tunnustanud Lätis Kārlis Ulmanise asemel sakslaste marionetina jõuga võimule pandud Andrievs Niedra valitsust ja sakslased ei tunnistanud omakorda eestlaste poolt Põhja-Lätis formeeritavaid Ulmainse-sõbralikke üksusi. Siiski andsid läbirääkimised eestlastele väärtuslikku aega väegrupeeringu tugevdamiseks Põhja-Lätis.

Briti admiraliteet pelgas aga, et sakslased võiksid saata Läänemerele oma Baltikumi vallutustegevuse toetamiseks ja koguni Tallinna alla oma suured sõjalaevad. See põhjustanuks brittidele ebameeldiva olukorra, kus nende Soome lahe idaosas Nõukogude Venemaa Balti laevastiku vastu tegutsevate sõjalaevade tagala oleks saanud ohustatud.

Tagantjärele on teada, et hinnang oli siiski vale ja saksa laevastiku operatsioonid polnuks antud olukorras reaalsed. Läbirääkimised igatahes katkesid ja 19. juunil algas Eesti rahvaväe ja Landeswehri vahel uuesti aktiivne lahingutegevus, mis esialgu oli saksa poolele edukas.

Pilgud pöörduvad idast lõunasse

Juuni algul oli Eesti mereväe (merejõudude) põhifookus Koporje lahe piirkonnas, kus toetati Põhjakorpuse juhtimisel all Petrogradi suunas edasi tungida üritavate maavägede tegevust. Kuna punased sõjalaevad rohkem aktiivsust üles ei näidanud, koondati kõik sõjalaevad 20. juuniks tagasi Tallinna.

Samal ajal oli lahkunud Eesti teenistusest vene valgekaartlaste leivale mitmeid pädevaid saksa- või vene soost mereväeohvitsere nagu näiteks mereväe staabiülem asekapten Hermann Aleksander von Salza ja hävitaja (miiniristleja) Lennuk komandör vanemleitnant Georg Veigelin. Vabanenud ametikohad tuli täita eestlastega.

Sõda Landeswehriga oli alanud ja juba 21. juuni õhtul sai merejõudude juhataja mereväekapten Johan Pitka kindral Johan Laidonerilt palve toetada eesti jalaväeosade pealetungi Liivi lahe rannikul. Aktivistist Pitka soovis seepeale laevastikuga kohe Riiga sõita ja sakslaste positsioone tulistada, kuid arutelul viibinud briti liitlaste poliitiline esindaja laitis selle mõtte maha.

Nii saadeti lõpuks Tallinnast Liivi lahele maaväe 3. diviisi tiiva toetamiseks ja merelise olukorra selgitamiseks vaid hävitaja Vambola komandöri mereväeleitnant Tiido Krausi juhtimisel, mis jõudis kohale 23. juuni pärastlõunaks. Selleks ajaks olid Eesti väeüksused juba saavutanud Võnnu all lahingutes murrangu. Vambola alustas mere ääres peale tungiva 9 jalaväepolgu toetamist suurtükitulega.

25. juunil edastas Vambola komandör Pitkale olukorrast ülevaate, kus mainis suuremate laevastikujõudude koondamise vajadust, kuid ei pidanud ratsionaalseks meredessante.

Johan Pitka Vabadussõja ajal. Autor/allikas: Arto Olli erakogu

Laevastik koondub Liivi lahte

Tallinnas alustati Pitka korraldusel kohe ettevalmistusi laevade väljasõiduks. Esimesena saadeti 25. juunil teele suurtükilaev Lembit, mis oli alates 19. juunist pidanud vahiteenistust Tallinna lahel (peljati saksa laevastiku võimalikku ootamatut ilmumist Tallinna alla).

Tõsi, Lembit suundus esialgu hoopis Kuressaare juurde, et jälgida sakslaste või nende agentide võimalikke vaenutegevusi Saaremaa lähistel. Peabaasist Tallinnast sedavõrd kaugel tegutsemine oli laevastikule logistiliseks väljakutseks.

Vajalik täiendav kütuse- ja laskemoonavaru lastiti eraldi praamile, mille võttis puksiiri jäämurdjast kohandatud suurtükilaev Tasuja. Koos väikeste miinitraaleritega Olev ja Kalev saabuti 28. juunil Pärnusse, mis sai edasiste operatsioonide logistikabaasiks.

Samal päeval vestles Pitka Tallinnas sõjavägede staabi ülema polkovnik Jaan Rinkiga (ülemjuhataja Johan Laidoner viibis Valgas) ja sai loa laevastikuga kiirelt Riia suunas edasi liikuda. 29. juunil andiski Pitka Lembitule käsu sõita Kuressaare alt Salatsi juurde. Selleks ajaks oli ka selge, et saksa laevastiku poolt mingit ohtu pole.

Vambola komandör Kraus, kes oli määratud juhtima kogu kohapealse laevagrupi tegevust, saatis samal päeval Tasuja Koiva jõe suudme lähistele toetama tulega 9. jalaväepolgu lahingutegevust. Viimasena väljus Tallinnast Pitka hävitajal Lennuk.

30. juuni hommikuks kogunesid hävitajad Lennuk ja Vambola, suurtükilaev Lembit ning traalerid Olev ja Kalev Salatsi juurde, kuna Tasuja oli pisut kaugemal lõuna pool Koiva jõe suudme lähedal maaväe tegevust tulega toetamas. Eesti laevastik oli kohal ja tegevusvalmis.

Samal ajal jõudsid ka maismaal taanduvaid saksa üksusi jälitanud 3. diviisi üksused Riia väravateni, kus takerduti aga tugevasse I maailmasõja aegsesse kaitseliini, mis pakkus kaitsjatele soodsamaid võimalusi. 30. juunil andis 3. diviisi ülem kindral Põdder korralduse alustada kogu rinde ulatuses pealetungi.

Luureretked ja olukorra täpsustamine

30. juunil hakkas Eesti laevastik Salatsi juurest ettevaatlikult piki rannikut lõuna-edela suunas liikuma. Miiniohu tõttu liikusid kõige ees traalides miinitraalerid. Koiva jõe suudme lähedal kohtuti Tasujaga, kelle komandörilt saadi andmeid olukorrast maismaal.

Pärastlõunal Daugava jõe suule lähenedes tabas eestlasi üllatus. Nimelt oli Riia sadamakapten pidanud eesti laevu hoopis rootsi toiduabi laevadeks ja saatis neile pahaaimamatult vastu puksiiri koos miinilootsidega. Puksiir vangistati ja Eesti laevastik heitis ankrusse.

Koostöövalmis miinilootsid jagasid eesti mereväeohvitseridele väga väärtuslikku teavet. Selgus, et sakslastel on Daugava jõe suudmes Mangaļsala merekindluses kaks neljatorulist rannapatareid: üks 152 mm ja teine 102 mm suurtükkidega. Riia kaitseks oli kohapeal viis kergemate suurtükkidega relvastatud suurtükipaati (väikest suurtükilaeva).

Lahinguvalmis oli ka mitu lennukit. Ühtlasi said eestlased teada miiniväljade asukohad. Suurtükipaatidest Eesti laevastikule erilist vastast polnuks, kuid jõesuuet kaitsvatest rannapatareidest tuli jagu saada.

Peagi ilmuski Eesti laevade kohale esimene saksa lennuk, mille järel avasid saksa suurtükid Mangaļsalast tule. Eesti laevasuurtükkide laskeulatus oli kaldal asunud saksa omadest väiksem. Erandiks oli vaid Tasuja, mille üks 130 mm suurtükk ulatas oma 15 km laskekaugusega sakslastest ligi kilomeetri kaugemalegi. Eesti laevastik eemaldus tule alt ja jäi Saulkrasti juurde ankrusse.

Et operatsioon saaks jätkuda, tuli esmalt välja selgitada saksa patareide täpsed asukohad. Selleks otsustati teha Lennuki ja Tasujaga kiireid luurekäike, kus vastast merelt tulega provotseerides üritati vastutule sähvatuste järgi vastase asukoht ära määrata. Et vahemaad jäid suureks ja sakslased vastasid eestlaste laskmisele ettevaatlikult, õnnestus ettevõtmine alles kolmandal korral 1. juuli õhtuks. Siis suudeti juba tulega ühte saksa 152 mm suurtükki ka vigastada.

1. juulil muutus ilm merel halvaks. Tugev tuul ja lainetus raskendasid laevastiku tegevust ja ka maavägede tulega toetamist. Pitka saatis miiniväljadest läbipääsude teatavaks saamisega ebavajalikuks osutunud miinitraalerid koos vangistatud puksiiriga Pärnusse.

1. juulil andis 3. diviisi ülem väeosadele käsu taas pealetungile asuda. Laevastikul palus Põdder kontrolli alla võtta üle Daugava jõe viivad Riia raudteesillad. Üldiselt kulges 1. juuli pealetung Eesti väeosadel edukalt.

Maaväe edasitung ohustas samuti Mangaļsala merekindlust ümberpiiramisega, kuna Eesti üksused asusid sellest juba umbes 25 kilomeetri kaugusel. Saksa väejuhatus muutus ebakindlamaks ning hakkas valmistuma Riia mahajätmiseks.

Laevastik tungib Daugava suudmesse

2. juuli ööseks ilm merel rahunes ja Pitka otsustas viia laevastiku põhijõud rünnakule. Varahommikune udu takistas rannapatareide vaatlust, võimaldades Lembitul, Lennukil ja Vambolal märkamatult rannikule läheneda.

Et Tasuja söevaru oli otsakorral, oli ta saadetud eelmisel päeva õhtul Eestise varusid täiendama. Laevad asusid lahingurivistusse, Lembit vasakpoolsena ja lähenesid suurtükke laskevalmis hoides Daugava jõe suudmele. Kella 6 paiku avas Mangalsalas asuv saksa patarei lõpuks umbes 10 kilomeetri kauguselt tule. Eesti laevadelt vastati turmtulega ja vastase patarei vaikis.

Lembit ja Lennuk toetasid tulega lühiajaliselt veel maavägede pealetungi ja kui kella 7 paiku tulistati Mangalsala patareist Eesti laevade suunas uuesti mõned lasud, surusid laevad patarei kogupaukudega lõplikult maha.

Kell 8 jõuti Daugava jõe suudmest kolme kilomeetri kaugusele. Hävitajad avasid tule jõe vasakul kaldal olevale Daugavgrīva merekindluse patareile, kust aga vastu ei tulistatud. Lielupe jõel silmati laeva korstnasuitsu, mis pidi pärinema saksa suurtükipaatidelt ja tulistati ka selles suunas.

Pitka andis Lembitule, kui kõige lühemale ja väiksema süvisega laevale, käsu siseneda Daugava jõele. Jõel sattus Lembit vaid 190 meetri kauguselt maskeeritud saksa välisuurtükirühma varitsusele. Sakslased lasid aga ähmiga mööda ja Lembitult järgnenud marulise vastutulega hävitati suurtükirühm täielikult.

Samaaegselt lendasid Lembitut pommitama kaks saksa lennukit, mis aga sunniti õhutõrjetulega eemale. Lembitu komandör Jaan Klaar otsustas uusi õhurünnakuid peljates tagasi merele sõita.

Olukorra selgitamiseks vaikivas Daugavgriva merekindluses otsustati sinna saata kiiruga komplekteeritud väike luuresalk. Lembit sisenes uuesti Daugava jõele ja luuresalk tungis Daugavgrivasse, kust sakslased põgenesid.

Vaenlast jälitades jõuti Lielupe jõe ääres seisvate saksa suurtükipaatideni ja laskemoonapraamini, mis hõivati. Sakslased olid põgenenud, kuid kohale jäänud lätlastest meeskonnaliikmed nõustusid laevad sõiduvalmis seadma.

Kui hõivatud laevu valmistati sõiduks, lendasid paar Landeswehri lennukit taas laevu pommitama, kuid peletati eemale manööverdava Lembitu õhutõrjetulega. Tähtsal hetkel lagunes Lembitul roolimehhanism. Laev pidi end kahele sõukruvile eri kiirusi andes tasapisi jõest välja tagurdama.

Tagurdades sattus Lembit uuesti saksa suurtükkide otsetule alla, kuid vöörisuurtüki kolm täpset lasku hävitasid vastase täiesti. Laeva navigatsiooniohvitser nooremleitnant Eustaatius Miido suutis aga lõpuks roolisüsteemi parandada, mille eest pälvis hiljem Vabadusristi.

Järgnevalt otsustas Pitka saata dessandi Bolderasse. Selleks koguti laevadelt sõjasaagiks saadud suurtükipaatidele O ja Rudolf Kerkovius 40 liikmeline dessantsalk. Vabatahtlikke kaasasoovijaid oleks laevadel leidunud rohkemgi.

Pealelõunal tuli Eesti poolele aga üle Riia poolt saabunud suurtükipaat-puksiir Sekunda, mis asus koos Lembituga Landeswehri vastu tuletegevusse. Vastane osutas Bolderajas algul dessantüksusele tugevat vastupanu, kuid laevade suurtükitule toel õnnestus peagi edu saavutada ja sakslased taandusid.

Kuna dessantüksus oli üsna väike ja selle veoks kasutatavad väikesed laevad sagedaste saksa õhurünnakute eest kaitsetud, otsustati pärast esialgse edu saavutamist Bolderajast lahkuda. Ööseks kogunes laevastik koos sõjasaagiks saadud alustega jõesuudme lähedale merele.

Üldiselt oli 2. juuli õhtuks Landeswehri olukord Riia all muutunud ebakindlaks. Eestlaste rünnakud rindel ei raugenud ja Eesti laevastiku tegevus jõesuus ohustas tõsiselt väegrupi ühendusteid Riias. Lisaks kardeti linnas rahutusi ja vastuhakke. Samal päeval alustasid saksa üksused vaikselt Riiast lahkumist. Lääneliitlaste vahendusel käivitusid taas rahuläbirääkimised.

Sõjategevusele pannakse punkt

3. juuli hommikuks saabusid Pärnust Daugava jõesuhu miinitraalerid Olev ja Kalev, mis sobisid tänu oma väiksusele jõel sõjategevuse arendamiseks. Hävitajal Vambola oli aga kütus lõppemas ja ta tuli pärast laskemoona Lennukile üleandmist saata hommikul Tallinna.

Enne lahingutegevuse algust otsustati esmalt kindlaks teha vastase patareide asukohad, mille järel need merelt laevade suurtükitulega maha suruda. Selleks sisenes hommikul esmalt Daugavasse suurtükipaat-puksiir O, saates Bolderaja juures maale kuueliikmelise luureallüksuse.

Vastase asukoht saadi küll teada, kuid siis satuti vastase tugeva kuulirahe alla. Samuti hakkas vastane tulistama suurtükkidest O-d, mis oli sunnitud kaldast eemalduma.

Nii ei jäänud luureallüksusel muud üle, kui laeva juurde ujuda. Kõik mehed suutsid seejuures kaasa võtta ka oma relvad, kuna vaid ühel pudenes see O-le ronides vette. Luurajate toodud info oli väärtuslik ja laevadelt avatud tulega hävitati vastase patarei Bolderas 10 minutiga.

Pitka plaanis järgnevalt luuret ette saates mööda Daugava jõge üles kuni Riiani välja liikuda, kuid kell 11.13 sai ta Laidonerilt telegrammi infoga, et sõlmitud on vaherahu algusega kell 12 ja sõjategevus tuleb lõpetada ning sõita Tallinna.

Arusaadavalt põhjustas selline teade meestes suurt pahameelt. Võitlusmoraal oli tipus ja Riia vaid käeulatuses! Järelejäänud ajanatukest kasutati vastasele maksimaalse kahju tekitamiseks. Kõigist torudest anti tuld kõigile avastatud Landeswehri asukohtadele. Lennukilt saadetud õhkimiskomando purustas aga veel pärast vaherahu kehtima hakkamist vastase poolt maha jäetud Mangalsala patarei 152 mm suurtükid.

Sõjakäik oli sellega läbi ja 4. juulil asus Eesti laevastik tagasiteele Tallinna, kus ülemjuhataja kindral Laidoner mereväelasi õnnestunud operatsiooni eest 13. juulil tänas.

Kokkuvõtteks

Riia operatsioon oli meie mereväele ajaloolise tähtsusega. See oli esimene kord, mil kogu meie laevastiku lahinguvõimelisem osa tegutses koos ühe juhtimise all.

Samuti oli see esimene kord, kus laevastikul tuli tõrjuda õhurünnakuid (osadel andmetel olnud üks tõrjetulest viga saanud saksa lennuk sunnitud tegema ka hädamaandumise). Lisaks lugesid mereväelased seda Vabadussõja õnnestunuimaks mereoperatsiooniks.

Õnnestumine seisnes lisaks lahinguedule ühtlasi selles, et hoolimata raevukatest tulevahetustest ei saanud ükski Eesti sõjalaev kogu operatsiooni käigus ühtegi tabamust ja ega kaotanud ka ühtegi mereväelast. Oleks vaid ka Riiga välja sõita lubatud…

Eesti laevastiku agressiivne ja edukas operatsioon jõesuus omas väga suurt mõju ka kogu sõjategevuse kiirele lõppemisele.

Nimelt ei võinud saksa väejuhatus teada, kas eestlastel on maale saatmisel ka suurem dessantüksus (kahjuks see küll puudus), mis kõrvuti laevastiku võimaliku edasitungiga Riiga oleks põhjustanud veel Daugava jõe paremal kaldal asuvate ja maismaarinnet hoidvate väegrupeeringu osade taganemistee äralõikamise ning hävingu.

Suurtükilaev Lembit 1919. aastal. Autor/allikas: Meremuuseumi fotokogu

Eesti mereväe suuremad sõjalaevad, mis osalesid ka Riia operatsioonil

Hävitaja Lennuk
Ehitatud 1917, pikkus 107 m, kiirus 32 sõlme, relvastus 5 102 mm suurtükki, 3 3-torulist 450 mm torpeedoaparaati, 1 40 mm õhutõrjesuurtükk, meremiinid.
Hävitaja Vambola
Ehitatud 1917, pikkus 98 m, kiirus 29 sõlme, relvastus 4 102 mm suurtükki, 3 3-torulist 450 mm torpeedoaparaati, 1 40 mm õhutõrjesuurtükk, meremiinid.
Suurtükilaev Lembit
Ehitatud 1908, pikkus 67 m, kiirus 12,5 sõlme, relvastus 2 120 mm ja 4 75 mm suurtükki, 1 40 mm õhutõrjesuurtükk, meremiinid.
Suurtükilaev-jäälõhkuja Tasuja
Ehitatud 1910, pikkus 47 m, kiirus 12 sõlme, relvastus 1 130 mm suurtükk, 2 75 mm suurtükki.

Allikad

Arto Oll, Eesti Merevägi Vabadussõjas 1918-1920. Doktoritöö. TLÜ 2018.
Johan Pitka, Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti Vabadussõja lõpuni. 1921/1993.
Lembit Lauri, Kirjutamata memuaare 4. Paul Porre, Vabadussõja meredessantidest lipu langetamiseni. 1990. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: