Nimelt on Eesti riikliku huvi määratlus ehitusliku lubjakivi vajaduse järele puudulik ja kaevandamisega seonduv on lahendatud ettevõtjakeskselt. Puudub selge riiklik nägemus, millises koguses ehituslubjakivi tegelikkuses vajatakse ja kust esmajärjekorras kaevandada. Meedia vahendusel üldsusele edastatud üldine sõnum ehituslubjakivi puudusest on enamasti ekslik ja kordades ülepaisutatud.

Tõenäoliselt tugineb ministeerium "Ehitusmaavarade kasutamise riiklikule arengukavale 2011–2020", mis on oma olemuselt ebaõnnestunud ja statistiliselt vigane. Varustuskindluse käsitlemisel tuleb kõrvuti olemasolevate karjääridega täpsemalt arvesse võtta juba uuringulubadega kaetud ja varsti avatavaid uusi karjääre ning toimivate kaevanduste seni väljamata jääkvarusid (kasutamata potentsiaali). See väljendub Jõelähtme vallas ehituslubjakivi kaevandavate ettevõtjate kaevandamislubade pidevates pikendamistaotlustes, milles viidatakse korduvalt turunõudluse kesisusele.

Arvestust maavarade üle peetakse riiklikus keskkonnaregistris maardlate nimistuna eri maavaravarude viisi. Maavaravaru jaguneb olenevalt uurituse detailsusest tarbevaruks, reservvaruks ja prognoosvaruks. Maavaravarudest nende kasutusalade lõikes regulaarse ülevaate saamiseks koostatakse maardlate nimistust lähtudes maavaravarude bilansse, milles esitatakse maavaravarude kategooriate kaupa ka varude iga-aastane muutumine. Väljavõtted antud registrist näitavad, et kasutusmahud on tegelikest prognoosidest madalamad ja ülejääki rohkem, kui suudetakse kaevandada.

Lisaks pole riiklikes raamdokumentides analüüsitud tõsiseltvõetavaid alternatiive, nagu imporditav graniitkillustik, ehituslubjakivi vedu mujalt Eestist ega ehituslubjakivi importi. Raamdokumentides on määratlemata ehituslubjakivi erinevad kvaliteediastmed ning nende sobivus erinevate varustuskindlust vajavate sektorite nõudluse katteks.

Osundame vastuolule arengukavas välja toodud andmete ja kaevanduse koondbilansis toodud mahtudele. Nii väidab arengukava, et kogu Eesti kohta on ehituslubjakivi aktiivne tarbevaru 160 miljonit kuupmeetrit, kuid koondbilanss 185 miljonit kuupmeetrit. Kahe andmekogu vahe on 25 miljonit kuupmeetrit, ning kui arvestada, et Harjumaal kaevandati aastas vaid ca miljon kuupmeetrit, on andmekogude statistiline varustuskindluse arvutamise viga 25 aastat.

Ministeeriumi asekantsler väidab, et "riigi huvi arvestades on meile väga vastumeelne Jõelähtme valla soov sellele alale algatada kohaliku tähtsusega looduskaitseala." See on väide, mis omakorda on otseses vastuolus "Maapõuepoliitika põhialustega aastani 2050" seletuskirja punktiga 5.2.3., mis sätestab, "et maapõue kasutamisest on reeglina enim mõjutatud isikud, kes elavad maapõue kasutamise asukoha läheduses". Tihti on maapõue kasutamisel mõju nende igapäevasele elule ja heaolule. Sellest tulenevalt on nendel isikutel ka oluline roll maapõue kasutuse lubamises.

Samuti on alati menetlusest huvitatud osapool kohalik omavalitsus. Võimalikult konstruktiivse ja efektiivse menetluse tagamiseks on põhjendatud, et maapõue kasutamisest huvitatud isikud tagavad aktiivse dialoogi ja koostöö tegevusest mõjutatud isikutega ja selgitavad välja nende huvid, püüdes saavutada kokkuleppe tegevuse aktsepteeritud moel läbiviimiseks. Ehk siis enamike maapõue kasutuse lubamise menetluste puhul oleks eelduseks kõigi huvitatud osapoolte nõusolek (nö sotsiaalse litsentsi olemasolu), mille on hankinud tegevusest huvitatud isik.