Eelmisel nädalal ilmus alarmeeriv uudis pealkirjaga "Keskkonnaamet: Linnamäe hüdrojaam kahjustab Natura võrgustiku kaitse-eesmärke", milles teatati et looduskaitseliste eesmärkide saavutamiseks peab vee paisutamise ja elektritootmise Linnamäel lõpetama.

Keskkonnaameti esindaja sõnul oleks Linnamäe puhul iseenesest võimalik taotleda Natura 2000 võrgustiku erandit, kui täidetud oleks kolm nõuet: elektritootmisele ei ole alternatiive, vee paisutamiseks on ülekaalukas avalik huvi ja rakendada saab piisavaid asendusmeetmeid loodusväärtuste kaitse tagamiseks. Keskkonnaamet ei leia, et ükski neist eeldustest oleks Linnamäe puhul täidetud.

Julgen keskkonnaameti seisukohas tugevasti kahelda ja väidan, et Linnamäe paisu likvideerimine oleks skandaalne kultuuriväärtuse hävitamine, saadaks häiriva sõnumi taastuvenergeetika arendajatele ning kätkeks endas otsest seaduserikkumist.

Hindamatu kultuuri- ja arhitektuuriväärtus

Esiteks avalikust huvist. Linnamäe hüdroelektrijaam on rajatud 1922-1924 ehk ligi sada aastat tagasi. Paisu projekteeris Soome insener Axel Werner Juselius ja selle väärtus seisneb kõrgetasemelises ja mastaapses insenertehnilises lahenduses, mis oli üks esimesi omataolisi regioonis.

Pais hävitati taganeva Punaarmee poolt aastal 1941 ning Linnamäe hüdroelektrijaama taastamine kujunes 2000. aastate alguses üldrahvalikuks kampaaniaks, mille käigus toetasid hüdrojaama taastamist 345 eraisikut ja firmat. Taastamisprojekti tegi arhitekt Raine Karp ja valminud ehitis koos uue rajatud rippsillaga muutus kiiresti sisemaise turismi hinnatud sihtpunktiks.

2016. aastal tunnistati hüdroelektrijaama pais kultuurimälestiseks kui Eesti tööstusarhitektuuri silmapaistev näide. Tollane kultuuriminister Indrek Saar nentis, et: "tegemist on erakordselt väärtusliku tööstusarhitektuuri näitega, mis on heas seisukorras ja toimib oma algses funktsioonis, kuna seal toodetakse rohelist energiat. Sajanditepikkune kogemus kinnitab, et kultuuriväärtus on kõige paremini hoitud, kui ta on kasutuses.".

Linnamäe kompleksi kõrget muinsuskaitselist väärtust on rõhutanud ka muinsuskaitseameti endine juht Siim Raie, kes tõdes, et "mälestised säilivad ja omanik saab täita säilitamiskohustust kõige paremini, kui õnnestub omandit käitada. Neil on kultuuriväärtusele lisaks kasutusväärtus."

Muinaslinnuse jalamil asuv Linnamäe pais koos maalilise paisjärvega moodustavad unikaalse tervikväärtuse, mida on oma pöördumises rõhutanud ka kohalikud elanikud, kes protesteerivad paisu hävitamise plaanide vastu.

Eesti on kultuuripärandi kaitsel läbi kukkunud

Riigi võimekus kultuuripärandit kaitsta ja arhitektuurimälestiste eest hoolt kanda on selgelt läbi kukkunud ja kolmandik kaitsealustest mälestistest on hävimisohus.

Nagu arhitekt Jiri Tintera hiljutises arvamusloos täheldas, on Eestis 5277 ehitismälestist, mille restaureerimistoetuseks on järgmise aasta riigieelarves eraldatud 2,5 miljonit eurot. Seejuures vähendati mälestiste restaureerimistoetusi 2022. aasta riigieelarves veerandi võrra. Arvestades, et 80 protsenti mälestistest on erakätes, tähendab see, et kui kõik neist uuel aastal riigilt toetust taotleksid, jaguks igale mälestisele täpselt 590 eurot.

Linnamäe kompleksi korrastamiseks investeeriti omaniku eestvedamisel ainuüksi tänavu ligi 350 000 eurot. Siinkohal eeldaks, et riik tunnustab omanikku mälestise kaitsmiseks tehtud töö ja kulutuste eest, mitte ei saada lammutusteatist.

Muinsuskaitseseadus ütleb üheselt, et muistise rikkumine on keelatud. Hiljuti jõudis riigikohus Hinni talu rehielamu lammutamise puhul seisukohale, et mälestise omanik peab täitma riigi kehtestatud piiranguid.

Linnamäe paisu puhul on keskkonnaameti tegevust arvestades kohane küsida, et kui omanik peab täitma riigi kehtestatud piiranguid, siis kas riik ei peagi neidsamu piiranguid täitma? Muinsuskaitseametil on õigus peatada igasugune tegevus, mis võib mälestist ohustada. Seega on muinsuskaitsel täielik alus keskkonnaameti tegevuse peatamiseks Linnamäel.

Omanike keskliidu juht Priidu Pärna kirjutas tabavalt, et riik on omanikud mälestiste kaitses üksinda jätnud: "Kiirelt kasvava majandusega riigile ei käi kultuuripärandi kaitse üle jõu – puudub vaid poliitiline tahe, mida segab prioriteetide hägusus." Linnamäe juhtum pole näide mitte ainult üksi jätmisest, vaid otsesest vastutöötamisest.

Keskkond on tervik

Muinsuskaitseseadus ja selle seletuskiri rõhutavad muuhulgas ka mälestiste vaadeldavust. Oluline pole mitte ainult objekt, vaid seda ümbritsev ruumiline situatsioon. Igal mälestisel on oma mõjutsoon.

Linnamäe hüdroelektrijaam väärib säilitamist keskkonnas, kuhu see on kavandatud. Seetõttu peab Linnamäe kompleksi kaitsevöönd kindlasti hõlmama ka paisu ja järve, sest tegemist on ühtse tervikväärtusega, mida ei saa vaadelda osadena või teineteisest lahus. Lammutamisega kuivale jäetud pais oleks vaid hunnik betooni ehk halb näide sellest, kuidas mälestisega käituda ei tohiks. 

Keskkonnaameti paindumatus ja tunnelvaade läbi EL-i meetmeprisma, millega tõstetakse Natura 2000 tingimused ülimuslikumaks teistest Eesti Vabariigis kehtivatest väärtustest ja seadustest (näiteks muinsuskaitseseadusest) on häiriv märk sellest, et amet ei suuda keskkonda tajuda tervikuna. Miski Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisu praeguses olukorras ei ohusta valitsevat keskkonnaseisu.

Samal ajal ei näe keskkonnaamet probleemi väljastada kaevelubasid Jägala lubjakivimaardlas Ruu külas, mille elanikud protestivad juba aastaid kaevandusplaanide vastu ja mille teostumine Jägala jõe mõjualas halvendaks oluliselt ümbritseva loodus- ja elukeskkonna kvaliteeti. Samas on tegemist sama Jägala jõega ja kavandatavad tegevused jäävad Linnamäe paisust piltlikult kiviviske kaugusele.

Omaette küsimus on keskkonnaameti soov lõpetada Linnamäel hüdroelektri tootmine. Arvestades käimasolevat rohepööret ja olukorda energiaturul, on see täiesti arusaamatu. Hiljuti rõhutas rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus tungivat vajadust toetada väikseid energiatootjaid. Kuidas sobitub sellesse pilti Eesti suurima hüdroelektrijaama töö peatamine ja tehtu lammutamine?

Linnamäe paisu saab päästa valitsus

Natura 2000 aladel, mille hulka Linnamäe pais kuulub, on erandite tegemine lubatud. Otsuse paisutuse põlistamiseks saab teha valitsus. Sellest keeldumine Linnamäe paisu puhul oleks uskumatult kultuurivaenulik ja skandaalne tegu. Linnamäe puhul pole küsimuse all mitte ainult olulise kultuuri- ja arhitektuuriväärtuse säilitamine, vaid tervikkeskkond ja ühiskonna alusväärtused.

Linnamäe juhtum näitab ilmekalt, et keskkonna mõiste on Eestis selgelt määratlemata ning puudub terviklik vaade, millised on meie ruumilised väärtused ja eesmärgid. Keskkonnaameti uuele juhile Rainer Vakrale on siinkohal paslik meenutada, et keskkond ei hõlma ainult looduskeskkonda, vaid ka inimeste loodud tehiskeskkonda, sealhulgas pärandmaastikke. Väärtuslike tehis- ja elukeskkondade kaitse ning säilitamine peaks olema igasuguse keskkonnakaitse loomulik osa.

Lõpetuseks mõtelgem kõigile Andrei Tarkovski fännidele, kelle jaoks aastatel 1977–1978 Jägalas, Linnamäel ning Tallinnas filmitud "Stalkeri" võtteplatsid on saanud omamoodi kultuspaikadeks. "Stalkeri" väliõhulinastused Linnamäel võiksid kujuneda pikemaajaliseks kultuuritraditsiooniks.

Lõhekalade populatsiooni saab kaitsta ka teisiti, kui kultuuriväärtusi hävitades. Lihtne soovitus keskkonnaametile oleks tõhustada lõhede kudemisaegse röövpüügi vastast võitlust, mis mõnes meie jões on võtnud juba kontrollimatud mõõtmed.