Millal te viimati palusite kellelgi endale midagi ette lugeda? Ma ise oleksin veel pool aastat tagasi vastanud, et lapsepõlves. Unejutuks.

Selle aasta alguses hakkasime elukaaslase ettepanekul ühiselt raamatuid lugema, aga nii, et vaheldumisi loeme mõnd ilukirjandusteost, kultuuriajakirja artiklit või kasvõi mõnd suhteõpikut üksteisele valju häälega ette. Loomulikult ei pea ühislugemise võlude avastamiseks olema lähisuhtes: ka sõpra või töökaaslast võib vastava ettepanekuga üllatada.

Pean tunnistama, et tundsin end selle tegevuse ajal alguses veidi kohmetult. Minul seostus täiskasvanute ühine raamatulugemine millegi iganenult romantilise või ebamehelikuga.

Tuli meelde komöödiafilm "Mehed ei nuta", milles hilisteismeline Priidik oma kallimale tobedavõitu lüürikat kaustikust ette veerib; Jane Austini romaanid, kus härrasmeestel igavlevatele daamidele raamatuid ette lugeda kästakse; 17. sajandi prantsuse daamide kirjanduslikud salongid; vene kultuurile omane luule deklameerimise traditsioon...

Esimene raamat, mida elukaaslasega ühiselt lugesime, oli Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu". Et selle minategelane on naine, nõudis tema sisekõne kuuldavaks tegemine minult parajat ümberhäälestumist. Tajusin, et mu tavapärane ärplev kõnelaad ei sobi raamatu minategelasele.

Raamatute ettelugemine on nõudnud ka mu elukaaslaselt taolisi ümberkehastumisi. Näiteks Milan Kundera "Veidraid armastuslugusid" esitades pidi mu kaaslane end häälestama märksa karedamaks, ulakamaks, poisilikumaks.

Raamatute ettelugemine on aidanud meil nii endile kui teineteisele paremini ja mitmetahulisemalt avaneda. Mu lähedane tundub mulle veelgi põnevam, kui kuulen tema häält mingis meile mõlemale võõras lausestuses, kasutamas sõnu, mille olemasolu ma kas ei teadnud või ei mäletanud enam.

Kohe esimese lugemiskorra järel nentisime, millist turvatunnet selline täiskasvanutevaheline õdus etendusolukord tekitab. Ühelt poolt meenub lapsepõlv, hetked, mil vanem unejuttu luges.

Teisalt õpin seeläbi oma elukaaslast mitte ainult uutmoodi tundma, vaid saan teadlikuks, kui pikalt ja pühendunult olen valmis teda tähelepanelikult kuulama. Ainuüksi tõdemus, et mina olen oma lähedast või siis on tema mind tund aega järjest katkestamata kuulanud, tekitab kindluse, et oleme võimelised suhtlema nii, nagu ainult teineteisele pühendunud inimesed suudavad.

Kolmandaks on ettelugemine lõbus sõbra- või lähisuhte dramatiseerimise võimalus. Hiljuti avaldatud uurimuses leidsid teadlased, et ilukirjanduse lugemise ajal reageerib inimese aju raamatu sündmustele, nagu kogeks lugeja neid sündmusi ise. Kui see nii on, siis on ühislugemisel võimalik lähedasega koos kogeda uusi põnevaid sündmusi ruumist lahkumata.

Ühislugemised võimaldavad tuua oma "suhtlusringkonda" uusi huvitavaid tüüpe, nende tegelaste ja elusündmuste üle koos arutledes jõutakse märksa huvitavamate tähelepanekuteni kui seda üksi suudaksime. Kumbki saab oma elukogemusest tuua huvitavaid paralleele ja mis veel ägedam – meie enda mingid käitumis- või suhtemustrid saavad kirjanduse abil läbi valgustatud.

Taipamised, milleni loetu üle arutamine meid ühiselt juhatab, liidavad ja rõõmustavad samavõrd kui päriselulised kogemused. Lähisuhtes võib vahel tekkida olukord, kus jutuaines või mõtted millegi koos tegemiseks saavad otsa, kus "meie"-tunde elavdamiseks on vaja välist sütitust. Põnev raamat sobib selliseks läiteks suurepäraselt.

Mis sellise ühislugemise juures kõige lahedam: seda saab teha igal pool, igal ajal ja Eesti oludes vägagi taskukohaselt: Loomingu Raamatukogu sarja üksiknumbri saab kätte tassi kohvi hinnaga.

Kuigi aega ühislugemiseks jagub enam puhkepäevil, on teinekord hea just tööpäeva hommikul haarata öökapilt raamat ja lugeda sealt ette mõni jutt või luuletus. See tekitab argipäeva hommikusse toreda mängulise tõstetuse tunde ning tuletab meelde, milleks lähi- või peresuhetes üldse ollakse: eks ikka selleks, et ühiselt ja üksteist julgustades tundma õppida elu selle paljudes, segadust tekitavates avaldumisvormides.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.