Uuringute kohaselt esineb eesti lastel aina enam vaimse tervise probleeme. Laste vaimset tervist mõjutab üha enam internet ja internetis viibitud aeg, samuti ekraaniaeg tervikuna (TV, arvuti jm elektroonilised seadmed).

Ligikaudu pool 11–15-aastastest veedab koolipäevadel ekraani taga viis või enam tundi, liigsest internetikasutusest on kujunenud internetisõltuvus. See toodab tülpimust, igavuse ja mõttetuse tunnet, süvendab keskendumisraskusi jne.

Mida rohkem aega veedame virtuaalreaalsuses ja n-ö masinates, seda rohkem hakkame ka iseendast mõtlema kui masinast. Aga inimene ei ole lihtsalt funktsioneeriv süsteem, ebatäiuslik tehisintellekt.

Inimese elule annab mõtte eneseteostus, vajadus ja võimalus vaimselt areneda. Inimene vajab mõtestatust, rikkalikke elukogemusi, uusi väljakutseid. Vajab ka turvatunnet, tähenduslikkust ja väärtussüsteeme.

Lugemise mõju

Kuidagi oleme jõudnud maailma, kus inimkond valmistub Marsile sõiduks, aga ei oska ravida sisemist tühjusetunnet ega ängi.

Võidujooksus, kellel on surres rohkem asju, on ära unustatud, et ka edu suudavad saavutada vaid inimesed, kellest on lapsepõlves kujunenud tervikliku psüühikaga isiksused. Ja et lapsed on õrna, alles kujuneva psüühikaga olendid. Kes alles õpivad elu tundma ja kes ei saa ega oska – ega tohikski võtta täit vastutust oma elu eest enne täiskasvanuks saamist.

Vahel näib, et oleme lasknud oma laste elul liiga vara liiga keeruliseks muutuda.

Kui me tahame, et lastel elus hästi läheks, et nad saaksid iseenda ja ümbritsevaga hakkama, tuleb lasta välja areneda nende tundeelul ja soodustada nende keskendumisvõimet, vaimset süvenemist, väärtushinnangute kujunemist ja loovust.

Üks üsna lihtne samm selles suunas on ettelugemine (ja muidugi ka iseseisev lugemine). Samas ei ole päris ükskõik, mida laps loeb. Ehk oleks aeg hakata lastele jälle rohkem muinasjutte lugema?

Ameerika psühholoog Bruno Bettelheim on juba 1976. aastal publitseerinud terve uurimuse muinasjuttude teraapilisest mõjust lastele. Arhetüübid töötavad igal ajastul, ka muutunud maailmas. Olgu meenutatud mõned lihtsad põhitõed, miks (muinasjuttude) lugemine on kasulik.

Moraalne kompass

Esiteks. Muinasjutud on lood, kus maailm on üldiselt mustvalge – head on head ja pahad on pahad. Jah, elus õpitakse aru saama, et kõik ei ole alati mustvalge, aga sellest arusaamiseks peab lapsel tekkima mingi hingeline korrastatus.

Kui väikelapsele hakata seletama maailma kogu tema keerukuses – millest täiskasvanudki aru ei saa –, tekib tema hinge mure ja ebakindlus. Seda ärevust on sealt hiljem raske välja saada.

Ning tähelepanu! Kogu oma n-ö lihtsuses on muinasjutud siiski ka omajagu nõudlikud, jutustades elu keerulistest küsimustest nagu kurjus, headus, hirm, vihkamine, armastus, sõprus, ahnus, põhjus-tagajärg seosed jne. Muinasjutud on õpetlikud lood, mis annavad väikesele inimesele omamoodi moraalse kompassi, millega suurt ja hõlmamatut maailma enda jaoks korrastada.

Teiseks. Muinasjutud panevad lapsed fantaseerima ja seoseid looma ning see on tänapäeva maailmas üks edukuse võtmetegur. Kuuleme ju aina sagedamini, et globaalsed suundumused tööturul väärtustavad üha enam loovust.

Loovus ilmneb parimal moel siis, kui inimese intellektuaalne areng on olnud toetatud ja sujuv, kui tema ümbrus on algusest peale arvestanud, et inimese vajadused on seotud vaimse arenguga. Majanduskesksemas teadusmaailmas on humanitaaria roll jäänud aina kõrvalisemaks, ometi peitub seal edu võti.

Ja loovuse avaldumiseks on määrav roll emakeeleoskusel. Näiteks lapse vaimse arengu taset mõõdetakse just tema keelevõimekuse kaudu. Oma emakeeles pädev inimene on võimeline paremini abstraktselt mõtlema ja oma ideid sõnastama. Lugemine on seega ühtaegu võti nii hea keeletunnetuse kui ka vaimse arengu juurde.

Ilukirjanduse roll

Kolmandaks. Just humanitaarial, eriti kirjandusel on erakordselt oluline roll empaatia kasvatamisel.

Ikka ja jälle tuleks meenutada Neil Gaimani öeldut:

"Ma olin kord New Yorgis ja kuulasin jutuajamist uute vanglate ehitamisest, mis on tohutult kasvav tööstus Ameerikas. Vanglatööstus vajab plaani – kui palju vangikonge tulevikus vaja läheb? Kui palju vange on umbes 15 aasta pärast? Ja nad leidsid, et saavad seda väga kergesti ennustada, kasutades lihtsat algoritmi, mis põhineb küsitlusel, kui paljud 10–11-aastatest lastest ei oska lugeda. Ja kohe kindlasti ei oska lugeda oma rõõmuks."

Neuroteaduslikud uuringud on tõestanud, et ilukirjanduse lugemine arendab inimese empaatiavõimet, kujutlusvõimet ja see on ülepea seotud tema sotsiaalse võimekuse ehk elus hakkamasaamisega.

Ilukirjandus on ainulaadne selle poolest, et võimaldab inimesel lugemise käigus luua täiesti kordumatu omamaailma, elada tegelaskujudesse sisse viisil, mida ei paku ükski teine kunstiala.

Jah, me elame kaasa filmitegelastele, saame emotsioone muusikast ja kunstist. Kuid miski ei suuda asendada just ilukirjanduse ja lugemise mõju. Meenutagem ka Einsteini, kes küsimusele, kuidas kasvatada lapsi, et nad oleksid intelligentsed, vastas: "Kui te tahate, et teie lapsed oleksid intelligentsed, lugege neile muinasjutte. Kui te tahate, et nad oleksid veel intelligentsemad, lugege neile veel rohkem muinasjutte."

Neljandaks. Abstraktne mõtlemine aitab inimesel luua seoseid ja teha järeldusi. See on mõttetegevus, mida inimene vajab iga päev, alates päevaplaani logistikast ja lõpetades otsusest, millise partei poolt hääletada või milline elukutse valida.

Abstraktne mõtlemine aitab inimesel ette kujutada, mis saab siis, kui ta otsustab käituda üht- või teistmoodi. Aitab mõista oma elus ja ühiskonnas toimuvaid protsesse, neist oma arvamus kujundada, neid seeläbi ka mõjutada.

Mida vähem on selliseid inimesi, kes ise suudavad otsuste, protsesside ja tegude tagajärgi ette kujutada, seda rohkearvulisem on manipuleeritav mass. Ja seda primitiivsemaks taandareneb sotsiaalne keskkond.

Viiendaks. Ilukirjandus tähendab lugude jutustamist, mis aitab inimesel tajuda narratiivsust. Iga inimese identiteet koosneb lugudest, inimene on kogum mälestusi ja omadusi, mille kaudu ta ennast määratleb.

Mäluta inimest justkui ei eksisteerigi, lood sünnitavad nii üksikisiku kui tervete tsivilisatsioonide identiteeti. Inimese vajadus lugusid jutustada ja kuulata on ürgne; seda vajadust ei ole kunstlikult tekitatud, see on olemas loomupäraselt ega sõltu maailma välisest muutumisest. Lugemise ja jutustamisega kaasneb omakorda sõnavara, mille rikkus mõjutab suuresti meie maailmataju avarust.

Keele- ja kirjandustunnid

Ka 15 minutit õhtul voodiveerel lapsele (või kirjandustunnis üheskoos) lugemist

• kasvatab sõnavara;
• kasvatab lapse aju. Mida rohkem lapsele ette lugeda ja mida rohkem ta ise loeb, seda enam arenevad ja ühilduvad neuronid tema ajus;
• on peaaegu alati ühtaegu õppeprotsess;
• arendab empaatiat;
• aitab areneda keskendumisvõimel ja parandab lapse käitumist;
• tugevdab sidet lapsega ja annab ühiselt veedetud aega ja mälestusi;
• loob kultuurilise järjepidevuse ja tugevdab põlvkondade, põlvkonnakaaslaste ja perekondade omavahelisi sidemeid;

Muidugi on kõige olulisem see, mis toimub kodudes ja kas seal leitakse aega ühiselt lugeda ja lugusid omavahel arutada. Kuid vähem tähtis ei ole ka see, mis toimub koolides ja õppekavades. Koolisüsteemis peaks olema piisavalt aega keele- ja kirjandustundideks – tegemist ei ole kõrvalise asjaga, millega tegelda siis, kui muudest tundidest aega üle jääb.

Emakeele- ja kirjandustunnid on hariduse üks kese – nende mahu kärpimine toob kaasa kehva keele- ja lugemisoskusega lapsed, kes ei saa aru tekst- või õpiülesannetest ka muudes tundides. Just emakeele- ja kirjandustunnid soodustavad võimet keskenduda, lugeda sisukaid tekste, neid analüüsida ja tõlgendada, luua seoseid jne.

Mis omakorda on parim alus nii kõrgkooli astumiseks, elus edukaks olemiseks kui ka võimekuseks osaleda elukestvas õppimises – enese vaimseks arendamiseks.

Sama tähtis on rahvuskultuuri järjepidevuse hoidmine. Kultuurikatkestus on tõsine teema. Kui paljusid eesti muinasjutte tänapäeva lapsed üldse veel teavad?

C.S. Lewis on öelnud: "Ühel ilusal päeval oled jälle piisavalt vana, et hakata muinasjutte lugema."

Loodan, et see ilus päev jõuab ruttu pärale.

Artikkel põhineb Maarja Vaino samanimelisel ettekandel Rae valla hariduskonverentsil "Loovuse säilitamine või välja harimine".