Paarikuine pimedus muuseumide ja teatrite akendes ning kontsertide ärajäämine on kahtlemata kurb, kultuuri arengu seisukohast erakordne ja isegi karm, ent siiski vältimatu otsus. Me ei tea, kui kaua see kesta võib. Võib-olla vähem kui paar kuud, aga võimalik, et kauem.

Vahest on siis paslik tänasel emakeelepäeval mõtiskleda just selle üle, kuidas täita neid päevi ja võib-olla isegi nädalaid ja kuid, mil kultuurist vahetu osasaamine on piiratud ja nõuab uut leidlikkust. Võib-olla võiks neil päevil omakeskis meenutada ja arutleda, kust miski alguse saab. Tekstki koosneb ju sõnadest, sõnad tähekombinatsioonidest.

Emakeelepäeva tähistame teatavasti Kristjan Jaak Petersoni sünnipäeval. Aga on ka üks teine mees, samuti kolme nimega, Ferdinand Johann Wiedemann, kes oskas väidetavasti ligi kolmekümmet keelt ja mängis kõrgtasemel 16 pilli. Millegipärast antakse igal aastal välja just temanimelist keeleauhinda. Miks?

Põhiliselt sellepärast, et ta andis aastal 1869, esimesel laulupeoaastal, välja esimese eesti-saksa sõnaraamatu. Selle tarvis koguti sadu tuhandeid murdesõnu kõigist eesti murretest.

See oli üks väga tähtis raamat. Kui köide nõukogude ajal 1970. aastatel kordustrükina välja anti, kadus see kauplustest kohe. Räägitakse lugu, kuidas hilisem luuletaja, tollane filoloogiatudeng Peep Ilmet seda raamatupoest küsimas käis ja ütles, et ta vajab seda raamatut nagu õhku, käratanud mangumistest tüdinud poe juhataja talle: ärge siis hingake!

Selles raamatus olid sõnad. Eesti keele sõnad. Tuhandeid sõnu. Kui palju sõnu me peame teadma, et ennast esmatasandil arusaadavaks teha? Räägitakse, et piisab umbes 300 sõnast. Milleks siis kõik need ülejäänud? Ehk sellepärast, et keel annab vabaduse.

On ekslik arvata, et vabaduse annavad vaid võõrkeeled. Tõelise vabaduse kõrgtasemel huvitavalt ja originaalselt mõelda ning ennast väljenda ja tegeliku võimaluse olla mõistetud saame me Marju Lepajõe rõhutuse järgi ju ainult oma emakeelest. Meie, eestlased, elame keset seda keelt neilsamadel maastikel aastatuhandeid. Need sõnad on meie sisse kirjutatud meie nähtamatusse koodi.

Kui uskuda kirjanik Valdur Mikitat, siis valdame seda kunsti siiani. Jah, meil ei ole lume kohta ehk enam kolmekümmet eri sõna nagu põhjarahvastel, kuid ikka oskame sõnaks teha tuule või linnuhääle.

Mida siis teha? Ehk maksab alustada päris algusest. Näiteks, millal Sina viimati lapsele ette lugesid? Ammu? Tee seda jälle, kohe ja täna! Ettelugemine harjutab last kuulama, annab mõnusat omaette olemise aega nii lapsele kui ka vanemale. Õhtud on praegu kahtlemata vabamad ning raamatud on hindamatu võimalus õpetada lapsele huvitavaid sõnu, anda talle vabadus.

Mis veel väga tähtis, ettelugemine arendab kujutlusvõimet. See humanitaaria pärisosa on samal ajal vältimatu ka täppisteadustele omases mõtlemises.

Kuni on keel, kestab kultuur. Eks kultuuri definitsioone ole palju, aga keel loob ja vahendab meile jagatud tähendusi. See ongi kokku kultuur.

Lugema innustamisel võib kool, lasteaed või ka Eesti Lastekirjanduse Keskus teha kuitahes tänuväärset tööd, kuid kodune keskkond ja hoiakud määravad lugemishuvi ikkagi kõige rohkem. Üle raamatuserva laste tegemisi jälgivad vanemad ja vanavanemad ning raamatuid täis riiulid on eeskuju. Tee vabaduse juurde algab seal, raamaturiiuli juures, ettelugemisega.

Ehk siis ei mõjugi soovitus "head kriisi mitte asjatult mööda lasta" praeguses eriolukorras kohatuna? On ehk aega lugeda, mõelda, kirjutada ja suhelda – ikka emakeeles, eesti keeles. Keel elabki just nii kaua kui teda kasutatakse.