Eestist alguse saanud maailmakoristuspäev, mil oma kodupaika puhastavad miljonid inimesed ca 160 riigis, on uskumatu saavatus. On ju meie planeet pikka aega kannatanud inimkonna hoolimatuse ja ignorantsuse all.

Maavarade hävitamine, looduse saastamine ning liikide hävi(ta)mine on olnud progressi ja elustandardi tõstmise hinnaks. Ometi on see otsekui bumerang, mis meid endid valusalt tabab, seades löögi alla ka meie vabaduse ja kestlikkuse.

Tõsi, kogu aeg on leidunud neid, kes on kõnelnud armastusest looduse vastu, imetlenud seda oma loomingus, austanud seda lausa religioosse hardusega. Kas pole aga teadmine, et keegi ikka loodust hindab ja selle pärast muretseb, olnud ühiskonnale ka mingiks indulgentsiks, et looduse kannatuste ees silmad kinni pigistada.

Kuulusin põhikooliõpilasena Pärnu rohelisse patrulli, mis pidi noomima neid, kes murul kõndisid või prahti maha viskasid. Samal ajal jooksis Pärnu tööstusettevõtete saast rahumeeli jõkke ja lahte.

Minu noorusesse jääb ka aeg, kui 1962. aastal ilmus USA-s ja 1968. aastal Eestis Rahel Carsoni raamat "Hääletu kevad". Kuigi teadlaste hoiatavaid hääli oli kostunud varemgi ning tegeldi ka looduskaitsega (augustis tähistasime Eesti looduskaitse 110. aastapäeva), sai just sellest raamatust maailma jaoks kanaarilind kaevanduses.

Carson näitas põllumajanduslike mürkide, sealhulgas DDT, hukatuslikke tagajärgi ning pani aluse laialdasele looduskaitseliikumisele, mis ulatus ka Eestisse. Loodusuurijate seltsi usaldusmehena võisin tollaseid sündmusi ja meelemuutusi ise kaasa elada.

Mäletan loodussõprade kokkutulekuid Vana-Vigalas (1965) ja Toilas(1966), kus osales sadu, kui mitte tuhandeid huvilisi ja kus kõneldi nii moodsast geneetikast, Carsoni raamatust

kui ka kodumaa looduse, maavarade ja kultuuri säilitamisest.

Kantuna nende kokkutulekute vaimustusest asutati 1966. aastal Eesti Looduskaitse Selts. Julgeksin siin paralleele tõmmata hilisema muinsuskaitseliikumisega. Analoogseid algatusi on olnud teisigi – olgu fosforiidisõda, "Teeme ära!" või üleilmseks kujunenud noorte kliimastreigid. Maailmakoristuspäevast rääkimata. Tõeline roherevolutsioon haarab meid kõiki.

Et midagi muutuks, vajame ühtaegu nii teadlikkust kui vaimustust – nii faktipõhiseid argumente kui ka vaimset, kaasa arvatud vaimulikku motivatsiooni ja äratust. Vaevalt piisab üksnes apokalüptilistest tulevikustsenaariumitest, millega meid aeg-ajalt hirmutatakse.

Majanduslikult rikas vähemus loodab ikka toime tulla ka halbades oludes, inimkonna puudustkannatav enamus aga ihkab haljale oksale ükskõik mis hinnaga. Kuhugi pole veel kadunud hoiak: pärast meid tulgu või veeuputus. Kuidas siis leida isiklik suhe ümbritsevaga, mis oleks kõnekas ka vaikuses?

Kirikute Maailmanõukogu on juba aastaid kuulutanud septembri looduskaitsekuuks, mis algab kogu loodu päevaga 1. septembril ja lõpeb 4. oktoobril - ökoloogia ja loomade kaitsepühaku Assisi Franciscuse (+1226) mälestuspäeval.

Tänavuses pöördumises öeldakse: "Kristuse järgijatena on meil kõikjal maailmas ühine ülesanne kanda hoolt Jumala loodu eest." Pani ju Jumal juba esimesed inimesed Eedeni aeda "harima ja hoidma" (1Ms 2:15) Mis võiks aga õhutada hoidmist rohkem kui armastus?

Nii on ka Eesti Kirikute Nõukogu valinud käesoleva aasta teemaks "Armastame loodu(s)t". Milliseid plaane ka riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid keskkonna kaitseks ei koostaks, kui hea ka poleks roheline kokkulepe, tulemus võib olla küsitav kui see teema meie hinge ei puuduta.

Vaid armastus on olemust muutev eksistentsiaalne suhe – ka keskkonnaga. Vaid armastus aitab! Ehk innustab ühine võitlus pandeemiaga seisma ühiselt ka terve ja lootustandva looduse eest.