Stardipauk. Sportlane alustab jooksu. Tema eesmärk on tõkked võimalikult hästi ja tulemuslikult ületada, eesmärgiga jõuda üle finišijoone. See on sisse kodeeritud jooksja mõtteviisi ja järgneb talle igal sammul. Oleks mõeldamatu, et selle spordiala esindaja otsiks võimalusi, kuidas takistusest mööda hiilida, ringiga mööda minna või vabandusi leida, miks ta tõkkest üle ei saa. Vastupidi, ta teeb seda nii hästi, kui oskab.

Isiklikult lähtun mõtteviisist, et sarnased tõkked on meil ka elus, töös, juhtimises. Elame ja töötame paratamatult nii, et meid saadavad pidevalt uued väljakutsed. Ka sellised, millest alati kohe üle hüpata ei suuda. Need takistused on teel selleks, et õpetada ja näidata, mida me pole varem suutnud näha. Piltlikult tegeleme tõkkejooksuga kogu aeg – lapsevanema, juhi, poemüüja, kaugtöötaja või kellena tahes.

Teel paremateks enesejuhtideks

Tõkkeid ei jää kunagi vähemaks. Muutuda saab ainult see, kuidas me neid tõkkeid tõlgendame. Inimeste elutempo kasvab ja kõikvõimalikke kohustusi tuleb juurde. Elustiil soosib seda. Tunde päevas on aga jätkuvalt sama palju.

On väga vähe neid, kes veendunult väidavad, et neil on aega küllalt. Tempo tõustes kasvab ka vajadus end teadlikumalt suunata ja oma tegevusi mõtestada. Vastasel juhul on ennast lihtne tupikus leida.

Hea enesejuhtimine algabki väljakutsete teadvustamisest, mina-mõtteviisist ja oma valikute eest seismisest. Olenemata positsioonist peame võtma vastutuse kõiges, mis meil ees seisab, ja esitama endale lihtsa, kuid olulise võtmeküsimuse – mida saan mina teha antud olukorras?

Niikaua, kui inimene ei suuda endale otsa vaadata ja seda küsimust ausalt esitada, otsib ta hoopis vastuseid sellele, miks midagi teha ei saa. Kerge on leida vigu väliskeskkonnas, teises inimeses, süüdistada konkurentsi jne, aga tunduvalt raskem on tunnistada ja näha palki oma silmas. Vastutuse võtmisega kirjutame oma mõtteisse sisse hoiaku, et tahame leida lahenduse.

Kaugtöötajana peame olema iseseisvamad

Enesejuhtimisest ja vastutuse võtmisest ei saa üle ega ümber ka praegusel intensiivsel kaugtöötamise perioodil. Meie ümber ei ole füüsiliselt nii palju inimesi kui varem. Kõrval pole alati kolleegi, kellelt kohe nõu küsida. Peame õppima töötama palju iseseisvamalt ning seetõttu ka ennast ja oma aega paremini hoidma.

Päriselus peegeldub see väga paljudes pisidetailides – läbimõeldud päevaplaan, to-do-list, konkreetsete ja sisuliste eesmärkide seadmine, pidev enese distsiplineerimine ehk eelnimetatud punktidest kinnipidamine.

See pole kindlasti kerge ülesanne ja vajab harjutamist. Kuid taas aitab mida-mina-teha-saan suhtumine. Kui on teada, mille nimel töötatakse, on ka lihtsam end motiveerida hetkedel, kui ei jaksa, ei taha või eesmärgid tunduvad saavutamatud.

Vastutus ja iseseisvus ei tähenda muidugi automaatselt seda, et inimene on kõiges üksi. Julgus küsida nõu ja toetavat õlga ei ole nõrkus, vaid tugevus – kui sellega kaasneb soov lahendus leida.

Ja lõpetuseks mõned minu isiklikud kogemused, millest nii eraelus kui ka töösituatsioonides tõkete ületamisel lähtun:

• Enesekontroll. Olen aja jooksul õppinud ennast kontrollima – oma mõtteid, tegusid ja juttu. Kui olen end tabanud keerulise väljakutse ees, kus otsin vabandusi või kurdan, siis analüüsin konstruktiivselt: miks ma nii reageerisin. Suur jõud on sellel, kuidas me mõtleme ja mida me häälega välja ütleme. Kas neame alatasa vihmast ja tuulist ilma või leiame sügismarus midagi maagilist ja positiivset? End raskest olukorrast leides tuleks keskenduda vastupidisele – kuidas tagurpidi käik edaspidiseks muuta ja tulemus saavutada.

• Sisemine motivatsioon. Mõtlen ja teadvustan endale, mis on minu sisemine motivatsioon ja kuhu ma pikas vaates jõuda soovin. Mõtestan enda jaoks, miks on oluline takistusest üle saada ja mille nimel ma tegutsen. Paratamatult ei ole ma igas eluetapis just seal, kus tahaksin olla, iga tööülesanne ei ole alati mu lemmik. Küll aga saan sellistel hetkedel mõelda, kuidas praegune olukord aitab kaasa sellele, kuhu poole püüdlen.
• Enesedistsipliin. Olen seisukohal, et elus või töös kaugemale jõudmiseks pean tegema kõik selleks, et ennast vaimselt ja füüsiliselt hoida. Küsin endalt: kas toitun korralikult ja tervislikult, kas teen trenni, on mul piisavalt unetunde. Pean võtma vastutuse ka selle eest, et enese eest hoolitsen ja end hoian.

Tegelikult võib need punktid kokku võtta ka ühe mõttega: soovitud elu on minu jaoks enesejuhtimise kaugusel.