Viimase aja majandusuudistest on mind kõige rohkem kõnetanud portaali Levila lugu Facebooki laenugruppidest. Ajakirjandusliku eksperimendi käigus kehastusid autorid laenuandjateks ning tõid päevavalgele Eesti elu varjukülje, millest üldiselt kellelgi ei meeldi rääkida. Nimelt uuriti tänapäevaste laenuhaide tegevust, mis ajaga kaasa käies on kolinud internetiavarustesse.

Kui suur on laenude tagasimaksmise probleem?

Laenamine ja laenuraha kasutamine on Eesti majandusteemalise diskussiooni esiteema olnud pikemat aega.

Kõigepealt mõningaid numbreid. Eesti Panga statistika järgi on pangad väljastanud veidi üle 185 000 eluasemelaenu jäägiga 8,4 miljardit eurot. Samal ajal on pangad väljastanud peaaegu 600 tuhat tarbimis- ja muud laenu jäägiga 1,2 miljardit eurot. Finantsinspektsiooni aastaraamatu järgi võib hinnata, et lisaks pankadele on muud reguleeritud krediidiandjad väljastanud täiendavad 200 miljonit eurot laene.

Joonte tõmbamine nende gruppide vahel muutub oluliseks, kui hinnata laenude intresse. Eluasemelaenude keskmine intress on umbes 2,5 protsendi kandis ja pankade väljastatud tarbimislaenude keskmine krediidikulukuse määr umbes 20 protsendi kandis.

Pankade välisel laenuturul toimivad juba hoopis teised suurusjärgud. Finantsinspektsioon sedastab pankade väliste laenuandjate juba intressiks 40 protsenti. Levila loos olnud laenuhaide intressimäärasid ei kirjutata aga komakohtadega vaid aasta baasile viidult võivad nad olla nii sadades kui ka tuhandetes protsentides. Jah, see tähendab, et laenu intress tõuseb kiiresti ja kordades suuremaks, kui algne laen.

Kui suur on aga laenude tagasimaksmise probleem? Eesti Panga statistika alusel mitte just väga suur. Pankades on tähtajaks tasumata 200 miljoni euro ulatuses laene, mis moodustavad laenuportfellist veidi üle kahe protsendi. Kui palju võiks olla viivises olevaid lepinguid? Kaks protsenti ligikaudu 800 000 laenulepingust on hinnanguliselt 15 000 võlas olevalt laenulepingut. Kas pilt tundub ilus? Selgub, et rõõmustada on veel varavõitu.

Laenuhaid tegutsevad seal, kus pangad ei tegutse

Juba veebruarikuus avaldatud Julianus inkasso ülevaatest selgub, et teada oli vähemalt 234 000 maksehäiret summas 223 miljonit eurot ning maksehäireid esines 101 000 isikul Seega tuleb keskmiselt 2,3 võlga ühe võlgniku kohta ja keskmine võlg isiku kohta oli 2214 eurot.

Stopp! Need numbrid ei lähe ju absoluutselt kokku. Kuidas on nii, et pankade ees on probleemsed umbes 15 000 lepingut, kuid Julianus Inkasso andmetel on selliseid lepinguid 15 korda rohkem ehk 234 000? Ka kohtutäiturite andmetel on Eestis 123 000 võlgnikku ning 600 000 täiteasja.

Mis võiks siis põhjustada pankade ja teiste reguleeritud laenuandjate suhteliselt "puhtad paberid" võrreldes võlgnike üldarvuga Eestis? Kuidas on võimalik Facebooki gruppides leida laenukliente intressidega, mis pankadega võrreldes tunduvad lausa astronoomilised?

Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kaldun nõustuma USA ajaloolase Niall Fergusoni raamatus "Raha võidukäik" toodud seaduspärasusega – laenuhaid tegutsevad seal, kus pangad ei tegutse.

Kõrge intressiga laenuandjad ei ole mingi Eesti fenomen, nad on tegutsenud pika aja jooksul praktiliselt igal pool. Ühisnimetaja nende tegevusel on aga üks: nende intressid on ebamõistlikult kõrged, sest klientuur kipub maksetega võlgu jääma. Ja kui juba korra ollakse võlgu, siis võlamülkast välja rabeleda on väga raske.

Seda probleemi peaks justnagu parandama vastutustundliku laenamise regulatsioon, kuid paradoksaalsel moel töötab see laenudega hädas olevale kodanikule vastu – pangad ja teised reguleeritud laenuandjad ei tohigi juba probleemide käes olevale inimesele laenu anda, sest viimase finantsolukord lihtsalt ei võimalda enam mingeid laene võtta.

Ja nii jäävadki 100 000 inimest Eestis praegu väljapoole mõistlikke laenutingimusi ning on sunnitud lisaks igapäevamuredele võitlema veel oma laenukohustustega. Need ei ole lootusetud võlad, kohustusi aeg-ajalt teenindatakse. Aga siiski: 100 000 inimest, kellest igapäevaselt leht ei kirjuta ning raadio ei räägi. Kuid see on kümme protsenti tööealisest elanikkonnast!

Kas tõesti oleme nii rikkad, et sulgeda silmad pärisprobleemide ees? Meil ei ole vaja rohkem regulatsioone. Laenud muutuvad kättesaadavamaks, kui meil on rohkem konkurentsi. Suurem regulatsioon teeb veel kõrgemaks müüri, mille taha jäävad võlgadega kimpus olevad inimesed. Võrreldes mõne teise probleemiga on 100 000 inimese mure väga suur ning vajab kiireid lahendusi, sest koroonaviirus teeb olukorra majanduses oluliselt kehvemaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.